Olen kah jalka meistrivõistlusi jälgimas. Samas ma mingi palav fänn pole olnud ja ka meeskondade eelistamine on pigem hetkeline.
Jalka-vaatamine on pigem puhkus kui närvipinge :) Ent seekord oli ka pinevusest. Ma hakkasin vaatama alles lõpus. Tekkis ka meeskond, keda eelistada: Türgi. Mis Türgi? Täpselt ei teagi, ent ühelpoolt see, et meeskond on seekord tõsist mängu ja vastupanu pakkunud ( eriti kohtumine Horvaatiaga) ning teiseltpoolt, see, et Türgit on Euroopa riikide poolt kord sõbrana, kord vaenlasena nähtud; pooldan ka Türgi saamist Euroopa Liidu liikmeks. Siit siis poolehoid ja kaasaelamine...
Mart Laariga ma nõustuda ei taha, et jalgpall ja poliitika on seotud nagu pükskostüüm. Küsimus on ikkagi mõtlemises. Jalka kuulub siiski mängijatele ja pealtvaatajatele! Teised võivad selle ümber prääksuda palju tahavad, ent otsustab pall :)
Kahjuks Türgi lõpuni mängima ei saanud, mistap tänaõhtune finaalmäng on vaid "taustamuusika" internetiavarustes surfamisel.
