Midagi lootustandvat tänasest päevast

Valitsus kiitis heaks ettepaneku koostada kodanikuühiskonna arengukava

Valitsus kiitis heaks regionaalminister Siim Kiisleri poolt esitatud "Kodanikuühiskonna arengukava 2011-2014" koostamise ettepaneku.

Koostatava arengukava eesmärk on tagada kodanikualgatust soodustav keskkond Eestis. Selles kirjeldatakse riigi rolli kodanikuühiskonna arengutes osalejana ning selleks vajalikke tegevusi ja ressursse.

Ettepanek koostati koostöös ministeeriumitega, kodanikuühiskonna valdkonnaga tegelevate uurimis- ja teadusasutustega ning peamiste eestkoste- ja katusorganisatsioonidega.
Valitsus teeb Siseministeeriumile ülesandeks esitada arengukava koos rakendusplaaniga Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks hiljemalt novembris 2010.


______________________________

_______
Valitsuse kommunikatsioonibüroo briifinguruum
http://www.valitsus.ee/brf/
press@riik.ee

Mis juhtub kui jää poliitiku jalge all krõbinal puruneb?

Vastus on lihtne: poliitik hakkab kõiki teisi inimesi enda ümber sõimama poliitikuteks, parteilasteks ja salakavalateks vastutöötajateks, ebakonstruktiivseteks jne jne.

See juhtus täna Taavi Aasaga kui ta, selleasemel, et suhtelda Tallinna tudengitega ja proovida mõista nende muret, hakkas nende eestkõnelejaid demoniseerima ja erakondade käsilasteks nimetama.

Kuidas siis kommenteerida fakti, et Tallinna Üliõpilaskondade Ümarlaua nõukogu esimeheks on kunagi üliõpilasaktivist ja tänane linnapea Savisaare referent Jaanus Riibe? Kas Jaanus on nüüd ka IRL käsilane? Kas nüüd kõik need 20 000 tudengit on vari-isamaalased? Vaevalt.

Asi lihtsam kui ta näib - ärme räägi sellest, et keegi on mõne erakonna, kaitseliidu, tudengiühenduse, külaseltsi või muu MTÜ liige; räägime ikka probleemist ja suundume selle lahendamisele.

Parteilisel kuuluvusel põhineva nõiajahiga ühistranspordi hinnakirja muutmisega tekkivaid probleeme ei enneta ega lahenda.

Kutsun poliitikuid üles hoiduma edaspidi selliste võtete kasutamise eest. Sellega ei saavuta mitte midagi. Igal inimesel on õigus kuuluda erinevatesse organisatsioonidesse. See, et linnavalitsuse liige kuulub mõnda erakonda, ei tee kõiki linnavalitsuse ametnikke parteisõduriteks. Sama kehtib ka ühenduste puhul.

Ja nüüd: kuidas lahendame piletiküsimuse Tallinnas?

Rahvaliit ühineb IRL-ga ning Keskerakond laguneb?

Jutte poliitilise maastiku ümberkujunemisest kuuleb alati enne ja pärast valimisi. Selle sügise trendiks on olnud Rahvaliidu hääbumine ja nüüd ka Roheliste marginaliseerumine. Ennustusmängu on põnevamaks teinud sotside (üllatuslik) minek Tallinna koalitsiooni.

Ent, siiski on mitmeid faktoreid, mis võivad vasak-parem skaala vastasseisu tekkimise ja realiseerumise Riigikogu 2011.a valimistel muuta täiesti muuks kui võis esmapilgul eeldada.


Valimisseaduse muutmine hoiab põlemas roheliste ja ERL hääbvel eluküünalt

Agu Uudelepp kirjeldab võimalikku stsenaariumi paratamatuse valguses jättes kavalalt ukse lahti ka muuks. Tema välja pakutud valimisseaduste muutmine, mille järgi paremerakonnad võimaldavad selle abil Rohelistel ja Rahvaliidul ületada künnis ja saada koalitsiooni-otsustavad 3-4 kohta, saab olema tegelikult üheks oluliseks faktoriks.

Sest Rahvaliidu ja Roheliste sisekaemus ja leeridesse jagunemine saab kütust just valimiskünnise ületamatuse tõenäosuse suurenemisest. Ent sellele ei saa ehitada üles kogu lootust.

Uued juhid uued tuuled?

Eesti poliitikat määravad ideoloogiad sama palju kui taldriku värv sellel asetseva liha maitset. Seega parteide eestvedajate omavaheline läbisaamine on järgmiseks faktoriks. Infopartisan on küsimas juba IRL peaministri kandidaatide kohta.

Jaak Aaviksoo saamine IRL esimeheks, peaks mõjuma vasak-parem skaalale selliselt, et täna Keskerakonna kaaslaseks olev Sotsiaaldemokraatlik Erakond võib Savisaare jaoks vajuda unustuste hõlma. Samas võib jällegi võimaliku valimisseaduse koosmõjul ja Aaviksoo eestvedamisel tekkida IRL, sotside, roheliste ja võib-olla ka Rahvaliidu koalitsioon.

Samuti ei ole veel kindel, et Andrus Ansip asub eest vedama Reformierakonna valimiskampaaniat. Ansip võib taanduda sarnase nipiga, nagu ta ise suurde poliitikasse tõusis - loovutades järgmise aasta sügisel peaministri tooli, kellelegi, kes loob uue koalitsiooni Keskerakonnaga sillutades näiteks Savisaarele teen peaministri kohale ning viies esimese orava Kadrioru lossi.

Ja kui Rahvaliit peaks Aivar Sõerdi esimeheks valitama, ja Aaviksoost peaministrikandidaat saama, siis pole ka välistatud IRL-ga liitumine ja uue suure linna ja maad katva konservatiivse jõu tekkimine.

Ja Keskerakond võib ka laguneda, ent see jäägu unistajaile - selle ootusel jõudesse vajuda pole mõtet. Tallinna linnas võimulolek on piisavaks tsentripedaalseks jõuks tolle partei liikmetele ja leeridele.

Tallinna ühistranspordis eestlastele ja venelastele eraldi salongid?!

Tallinna ÜHIStransport on muutumas ERALDItranspordiks - kaasaegse segregatsiooni uus ilmnemisviise. Täna registri-linlane versus registrivallakodanikud (ja samas faktiliselt linlased), mis homme? Trammis eraldi vene ja eesti vagunid?

Mille poolest on Tallinnasse igapäev sõitvad inimesed või seal elavad, ent mujale registreeritud inimesed halvemad ja süüdi selles, et Tallinn doteerib ühistransporti? Ei olegi süüdi ja pole ka Tallinn suur ohver - on täiesti normaalne, et külalised või pikemaajalised viibijad saavad Tallinnas osa sellest, mis suuresti tallinlaste raha eest loodud ja hoitud. Keegi ei mõtle, et peaks kõnniteekasutamise maksu kehtestama võõrastele :)

Vallad maksku Tallinnale - regionaalpoliitiline absurd!

Kuigi nii mu vallas Väätsal kui ka Tallinnas on võimul Sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna koalitsioon, ei usu ma, et vallavanem Jarno Laur oleks valmis täitma väikevalla kukrust pealinna kassat või hakkama võtma Väätsat piirnevate valdade ja Paide linna kodanikelt või lausa tallinlaste käest maksu Väätsa kergliiklustee kasutamise või nõudma vallas sõitvates bussides mitteväätsakatelt kõrgemat piletihinda.


Mõistus võidab!

Esiteks ei luba sellist diskrimineerimist meie põhiseadus ja ühistranspordiseadus ning teiseks on see selgelt vastuolus ka Euroopa liidu teenuste liikumise ja võrreldavuse põhimõttega.

10 otsust - keda peaks see huvitama?

Vastutus - vastust kanda, õigusest tulenev kogustus jne. Sellest sõnast kuuleme tavaliselt tagantjärele või siis kui räägitakse tagajärgedest. Ja ka siis kui keegi õigustab oma tegu ja just tema enda õigust otsustada.

Minu arust iseloomustab tänast aega aga ju märksõna "vastutust võtta". Ja seda kahes tähenduses:
1. mingeid ülesandeid enda peale võtta ja ära teha;
2. tunnistada teatuid negatiivseid tulemeid enda tegevuste mõjuna.


Vastutada enama kui enda eest?

Masu on teinud meid hellaks, ja sestap on riske õhus rohkem kui neid tegelikult meie otsuste taga saab olema. Inimesed kardavad otsustada - kes pensionimakse jätku, kes partei käekäiku, kes riigijuhtimist jne.

Olen viimastel kuudel võtnud osa mitmetest seminaridest-konverentsidest, kus räägitud, et oi kui hea, et meil on masu, ja et peame sellist võimalikult palju võtma ja seda just tuleviku seisukohalt.

Ent mida me ei näe on too tulevikku suunatud, suuri muudatusi esilekutsuvad otsused. Maksutõusud, ja teenuste langused ei ole kindlasti seda, mida on silmas peetud ja keskmine eestimaalane ootamas.

Mis on sinu 10 otsust?

Aeg on siiski hakata kasutama ära masu ja kutsuda esile muudatusi, mis muudaks meie ühiskonna, oma riiki, lähemale sellele, millest unistame.

Mis on need 10 olulist ja tähtsat otsust, mis on selleks vaja langetada? Ei julge öelda või ei taha? No siis parem liitu grupiga "10 OTSUST".

Aeg on vastutada oma ideaalide ees!

17. november - rahvusvaheline tulevikuarhitektide päev

2001. aasta sügis oli minu jaoks see õnnelik aeg, mil astusin sisse ülikooli ustest. Kätte anti õpinguraamat ja kokku tuli panna õppeplaan. Olin saanud üliõpilaseks! Õhk oli ootust täis ja kõik tundus võimalikuna. Usun, et selline tunne on vallanud ja hakkab valdama igat uut tudengit sügissemestri alguses.

70 000 – ligemale nii palju üliõpilasi õppis sel sügisel Eesti kõrgkoolides. Nii suur pole tudengkond olnud ega hakka ka tõenäoliselt olema. Kuid kes või mis on see üliõpilane? Iidne ladina keel on kaude andnud meile eesti keelde sõna «tudeng» (studiosus – õppiv, uuriv inimene). Kui tuua juurde veel sõnad «kõrgkool» ja «ülikool», võib öelda, et tudeng on inimene, kes õpib teadust. Seega peaks iga üliõpilane puutuma kokku teadusega.

1000 aastat tagasi tekkisid esimesed ülikoolid (universitas'ed), mis olid tegelikult tudengiorganisatsioonid (üliõpilaskonnad). Õpihimulised inimesed kutsusid targemaid inimesi ennast koolitama. Just üliõpilased olid need, kes panid paika õppekava ja määrasid õppekorralduse. Õppijakeskne koolikorraldus oli siis ja on ka praegu ideaal, mille poole püüelda. Paslik on siinkohal mainida, et kiidetud-laidetud Bologna protsessi üks eesmärke on (taas)kujundada kõrgkooliõpe üliõpilaskeskseks.

Kogu ühiskonnale avatud kõrghariduse puhul, kus enamik noori on võimelised ülikoolis õppima, on üliõpilaskeskse õppe tagamine järjest raskem, kuid mitte võimatu. Liiga tihti näeme üle saja tudengi loengusaalis istumas, liiga tihti viibib seminarides-harjutustundides üle 30 osaleja.

Laenukulutaja kohtub jaanalinnuga

Kõrgharidust omandab aina enam inimesi, kõrgharidus on massides. See pole aga uus fenomen, kõrghariduse massistumine sai alguse juba 18. sajandil, kui Saksa väikesed vürstiriigid said aru, et ühiskonnal üldiselt on vaja kõrgelt haritud inimesi, et kõrgharidus pole isiklik privileeg.

Massikõrgharidus ei pea tähendama vähemat kvaliteeti rohkematele õppijatele. Vastupidi, just õppijate rohkuse juures tuleb pühenduda järjest enam üksikule üliõpilasele. Kindlasti on see ka kivi tudengite kapsaaeda. Millal ja kui tihti anname me otsest tagasisidet õppejõu, õppekava või õppekorralduse kohta? Kas me ka kiidame oma õppejõude? Parafraseerides üht tuntud haridusmaksiimi: mille kohta tudeng tagasisidet ei anna, seda professor parandada ei oska!

Lugedes Interneti kommentaariume või kuulates mõnd lapsesuud, võiks järeldada, et üliõpilasel polegi kohta ühiskonnas, sest kes seda heidikut, joodikut, laenu laiaks lööjat, loengupingi kulutajat ikka vajab? Liiga tihti jõuavad leheveergudele arvamused, et haridus on igaühe isiklik probleem, milles ühiskonnal ja riigil on jaanalinnu roll. Õnneks on ühiskonna enamus siiski seisukohal, et kõrgharidusega inimesi on meil tarvis. Miks siis muidu võtavad noored ja järjest enam ka vanemad ühiskonnaliikmed ette kõrgkoolitee – Eesti üliõpilastest on ca 40 protsenti üle 25-aastased. Tänane üliõpilane võib vabalt olla noor, töötaja, lapsevanem, pensionär jne.

Tudeng on endiselt mässaja

Peale õppimise on üliõpilase ülesanne olla ka aktiivne kodanik. 17. november sai rahvusvaheliseks tudengipäevaks just ühiskondlikult aktiivsete üliõpilaste mälestuseks. Sellel päeval on aegade jooksul toimunud tudengimeeleavaldusi ja hukkunud üliõpilasaktiviste. Üliõpilasel nagu igal ühiskonnaliikmel on õigus seista oma vabaduste eest.

Kui tudengi töö on õppimine, siis on demokraatlikus ühiskonnas täiesti normaalne, et üliõpilased ka seda seisukohta avalikes debattides kaitsevad. Ja kui debatist ja läbirääkimistest ei teki kokkulepet, on vaja ka tänavatele tulla!

Head üliõpilaspäeva meile kõigile!

See lugu on kohendus 2007.a novembri kuus Eesti Üliõpilaslehes ilmunud loost

Isaks olemise võimalused Eestis

Homme, 8. novembril, on isade päev ning esimest korda ka mulle noore isana.

Palju räägitakse sellest, et kuidas isad võiksid lastele enam aega pühendada ning et miks on meil niipalju isata kasvavaid lapsi. Juba on avaldanud ka sotsiaalministeerium võrdleva statistika, mille järgi erinevalt ülejäänud Põhjamaadest, kus isad kasutavad lapsepuhkusele jäämist 90% ulatuses, esineb Eestis seda 5% isade puhul.

Töö ja pereelu kooskõla

Palju meie isadest on pere peamiseks sissetuleku hankijaks? Ainuüksi palgaandmed viitavad euroopalikult ebatavalisele töötasu erinevusele meeste ja naiste vahel - seega on isadel selge surve töötada leib lauale.

Lapsepuhkuse seisukohalt ei ole olnud ka riiklik poliitika soodustav: olukorras kus oma õigusi teatakse siiski väga vähe ning kus töökaotuse oht on suur, ei julge küll enamik isasid võtta mitut päeva, et olla lapsega kodus.

Tõenäoliselt on vanemahüvitise võtmine isade poolt ka pigem tööturu riskide maandamine (koondamise-vallandamise ennetamine või siis selle toimumise korral sissetuleku jätkamise tagamine).

Tööd rügav isa võib oma toimekusega olla küll suureks eeskujuks, ent Eesti meeste suhteliselt madal keskmine eluiga määrab ka sellise töökuse hinna - vanaisaks saamise ja olemise rõõmu jääb väheseks.

Mida ette võtta?

Esiteks tuleb jõuda laiemale arusaamisele lapse kasvatamisest ja selle toetamisest. Vanemahüvitis on rahatugi pelgalt 1,5 aastaks, ent lapse arengu seisukohalt vajab ta vanema enamvähem totaalset tähelepanu vähemalt 3nda eluaastani.

Vaja on läbi mõeldud vanemaõpet - haiglate juures on küll perekoolid raseduse, sünnituse ja imikuga toimetulemiseks jaa tema eest hoolitsemiseks, ent olukorras, kus suur osa tulevastest vanematest on pärit "lõhkisest" perest, tuleb koolil kanda ka pere väärtuste tutvustaja ja juurutaja rolli. Isarolli kujunemise juures on märkimisväärnegi see, et omast kogemusest öeldes, et päris paljud naised olid perekoolis üksinda.

Samuti tuleks kaaluda vanemahüvitise perioodi pikendamist, seda näiteks hüvitise süsteemi ümberkujundamist toetussüsteemiks, millel on üks või kuni kolm toetusmäära (mis ei küündiks tänase ülemmäärani), ent selle võrra pikem periood (N: 2 või 3 aastat). Lisaks taastada tasutav isapuhkus, mis maksab vaid 60 mln aastas. Raseduse lõppjärgus või sünnituse järgselt on nii emale, lapsele ent oma rolli kujunemise seisukohalt eriti isale oluline olla juures (jällegi omast kogemusest soovitan). Lasteaiakohtadest ei pole mul mõtet rääkidagi...

Hea tavana võiks igal tööandjal olla ka kirjalik töö- ja pereelu tasakaalu poliitika, mis näiteks ära et väärtustatakse töötajate peret ning luuakse võimalus selle ühitamiseks tööga.

Lõppkokkuvõttes on muidugi kõik kinni isiklikes kui ka ühiskonna väärtushoiakutes, mitte niivõrd materiaalses toetuses.

Kodanikualgatuse seisukohalt tuleb hoida pöidlaid, et MTÜ-le Isade Eest - esimene ja vist ka ainus isaks olemise teema eest kostev kodanikuühendus - tugevneks, laieneks ja oma mõju ning muidugi Eesti Lastevanemate Liidule, et oleks julgust kosta lapsevanemaks olemise võimaluste eest.

Peibutuspardi hind - moonutatud volikogu

Valla- ja linnavolikogud on uues koosseisus kogunemas. Ent enne teevad kohalikud valimiskomisjoni veel vajalikke asjatoimetusi: kinnitavad valituksosutunuid ja määravad ka neile asendusliikmeid. Just sügisese linnurände ehk peibutuspartide paraadi tulemusena, tuleb enamikes valdades-linnades määrata kohe esimeseks volikogu koosolekuks asendusliikmeid.

Nii on ka Väätsa vallas. Nimelt ainsa volikogu liikmena arvati enne esimest koosolekut volikogu koosseisust välja sotsiaaldemokraatliku erakonna nimekirjas kandideerinud valla sotsiaalnõunik Mare Keerles. Kusjuures tegemist ei ole üllatusega: juba kandideerides, möönis ta, et volikogu liikmeks ei hakka vaid on häältepüüdjaks.

Ilma peibutuspardita oleks volikogus jõudude jaotus teine

Märkimisväärne on siin veel see, et kui proua Keerles poleks kandideerinud, ei saanuks sotsid Väätsa vallavolikogus absoluutset enamust (11st 6 kohta) - sotsid saanuks 5 kohta ja IRL ühe asemel 2. Seega saavutasid sotsid enamuse tänu moraalsele pettusele.

Paljud teised Eestimaa kohalikud volikogu erinevate peibutuspartide näol moonutatud on, jäägu iga huvilise arvutada.

Peibutuspardi hääled nimekirjalt ära!

Partidest moonutatud volikogude vastu aitab ehk nõue, mille järgi kandidaat kohustub kirjalikult kinnitama asumist volikogu liikmeks valituks saades. Selle mittetäitmisel arvataks isik volikogust välja ja temale antud hääled võetakse maha tema nimekirjale antud häältekogumist.

"Seadusi järgida ei tähenda veel eetilist poliitikat" - MIKS?

Just sellise pealkirja kinkis lugejaile tänane Järva Teataja. Mis siis lõpuks on ametniku ja poliitiku eetika ja moraalse lubatavuse piirid?

Näiteid:

• linnaametnik helistab tööajast töötelefonilt valijaid läbi kutsudes neid üles konkreetse kandidaadi poolt hääletama;
• vallasekretär kirjutab enda koju sisse ühe volikogu kandidaadi;
• vallavanem keelab poliitilise vastase artikli ilmumise vallalehes.

Minu arvates on kõigi kolme puhul tegemist lubamatu käitumisega. Ja kui nad ise omast tahtest on seda ka teinud, peaksid nad oma ametist lahti saama. Avaliku teenistuse eetikakoodeks peaks ju maksma midagi...


Kas ja millised tagajärjed on erakonna maine rikkumisel?

Huvitav on siin juures ka asjaolu, et mitmete erakondade põhikirjades on punkt, mille järgi võib inimese välja visata kui ta on kahjustanud partei mainet või pole järginud distsipliini.

Ma usun, et ma ei eksi kui väidan, et just suuresti nonde kahe sätte ebaühtlase ja suhteliselt harva rakendamise tõttu ongi ka poliitika ja erakondade maine niivõrd halb.


Kas mainerikkujaid on võrdselt koheldud?

Omaette huvitav uurimisaines oleks kindlasti erakondade praktika selle kohta, et mis konkreetsetel põhjendustel on keegi erakonnast välja arvatud mainerikkumise juhtumite puhul. Siinjuures tuleb möönda, et avalikkuses jääb sageli mulje, mida saab kirjeldada vanasõnaga: "Suured sulid sõidavad tõllas, väiksed ripuvad võllas".

Kirjutage ennast Tallinnast välja - tagate 2011.a Riigikogus Keskerakonnale enamuse

Käima on läinud arutelu selle üle, et Keskerakonna saavututud enamuse vastu saab vaid Tallinnast väljakirjutades, omab suurt ohtu. Nimelt tähendab see seda, et 2011.a Riigikogu valimistel saab Keskerakond Tallinna valimisringkondadest proportsionaalselt enam hääli ja ka kohti - on ju arvestatav osa Riigikogu kohtadest valitav Tallinna hingekirjas olevate kodanike poolt. Ei oleks välistatud, et 2011.a märtsist oleks meil Keskerakonna enamusega Riigikogu...

Sellele annaks võimenduse ka Keskerakonna tänane ettepanek Rahvaliidule ühenderakonna moodustamiseks, mida esmajärjekorras tuleb võtta pigem suitsukatte-uudisena Tallinna koalitsioonikõnelustele.

Samuti nähtub tsentristide ettepanekust ka seda, et Keskerakond tunnistab oma kesist üle-eestilist tulemust - vaatamata Rahvaliidu brändi marginaliseerumisele, on siiski rahvaliitlased saavutanud head tulemused kohalike volikogude valimistel (ca 50 volikogus absoluutne enamus), mida aga Keskerakonna puhul (kui jätta välja Tallinn, Narva ja Kohtla-Järve) öelda ei saa.

Seega, Riigikogu ja Presidendi valimisteks ettevalmistumised käivad. Panused on kõrged ja otsused mõjukad.

Teeme vallavalitsuse kellegi vastu! Miks?

Demokraatia pidupäev on läbi - hääled on antud, kohad on määratud, ent nüüd on ees kohalike valitsuste moodustamise aeg. Juba käivad jutud sellest, et kes kellega ja keda välistades.

Väätsa valla ja tegelikult ka iga omavalitsuse volikogu puhul tuleks vähima ühisosa otsimise ehk enamluse asemel ponnistada suurima ühisosa leidmisele ehk konsensus - jõuda sellistele kokkuleppetele ja töökorraldustele, millesse oleks kaasatud kõik volikogus esindatud nimekirjad.

Väätsa on tegelikult olnud seni hea näide:

Vormiliselt oli Rahvaliidu ja Reformierakonna koalitsioon, ent opositsiooniga (IRL, Kesk) jagati vastutust:

- IRL eelarvekomisjoni juhtimas
- Kesk hariduskomisjoni juhtimas
- Kesk valla soojusettevõtte nõukogu eesotsas
- jne

Arvestades, et vallaelanikele on raskeid majanduslikke ja sotsiaalseid aegu veel ees, siis uus vallavolikogu peaks oma otsustes olema koosmeelsem kui kunagi varem.

Kuigi ma ise valituks ei osutunud, olen jätkuvalt nõus kaasa lööma ja panustama vallaelu edendamisse. Väikses kohas pole kaasalööjatest kunagi liiast.

Miks kardavad erakonnad tänast päeva? Ent mis on neil sellest võita?

Valimisosalus tõotab tulla suurem mistap tulemused võivad olla ootamatud. Suuremate erakondade juhtide jaoks on käes strateegiliste valikute aeg.

Ent mis on kaalul?

• IRL: kaotada võim Rakveres, Haapsalus, Paides ning jääda võimaluseta Tartus, Pärnus aga eriti Tallinnas.
• Keskerakond: kaotada võim Tartus, Pärnus, Paides aga eriti Tallinnas ning jääda võimaluseta Rakveres.
• Rahvaliit: kaotada suur osa senisest juhtivpositsioonist regionaalparteina (üle 700 volikogu liikme ja üle 100 omavalitsusjuhi) sh võim Tartus, Türil ning jääda võimaluseta Tallinnas, Võrus, Jõgeval.
• Reformierakond: kaotada võim Tartus, Pärnus, Rakveres, Viljandis ning jääda võimaluseta Tallinnas.
• Rohelised: jääda võimaluseta Tartus ja Tallinnas ning saavutamata läbimurret mitmetes maavaldades.
• Sotsid: kaotada võim Rakveres, Paides ning jääda võimaluseta Pärnus aga eriti Tartus ja Tallinnas ning saavutamata läbimurret mitmetes maavaldades.
  

Oluliseks saab olema suurlinnade koalitsioonide moodustamine, mis võib hakata mõjutama ka seni kehtinud piirkondlikku eripära, kus ühes kohas on Reformi-Keski, ent teises kohas Keski-IRL või Reformi-Rahvaliidu koostöö.

Kui Keskerakond saavutab Tallinnas oodatust kesisema tulemuse ja sama saatus tabab Tartus ka Reformierakonda, ei ole välistatud mõlemas linnas sama koalitsiooni teke; rääkimata Toompea valitsusliidust. Reformil on suur kiusatus moodustada koalitsioone IRL-ga, ent teadmine, et erinevalt võimu jagamisest Keskiga, peab IRL-ga peaagu kõik asjad uuesti läbi rääkima ja seda meedia vahendusel.

Aga selleks, et jääks vähem ruumi selliseks parteikontorite suunatud koalitsioonide moodustamisele, oluline Hardo Aasmäe soovitus hääletada selle nimekirja kandidaadi poolt, kes on valijale sümpaatsetest erakondadest-valimisliitudest praegusel hetkel kas väljajäämas või vähim kohti saamas.

Poliitiliste jõudude paljusus on Eesti demokraatia elavuse, muutussuutlikkuse ja usaldusväärsuse võti.

Noorte ja perede võimalused elada vallas

Suvest saati olen sügavamalt uurinud oma lapsepõlve mängumaa - Väätsa valla - olukorda ja võimalusi ning seda võimaliku elukohana just noortele ja peredele.

Väätsa vallal on väga hea asukoht – lääneküljele jääb Paide linn ja Tallinn-Tartu maantee ning teisele poole Türi linn koos Tallinn-Viljandi raudteega. Seega on vallale avatud suured võimalused. Üks vald saab olla kestev vaid siis kui tal on nii tööealisi, vanemaid kui ka noori elanikke. Kui ainult inimestest ei piisa. Vaja on ka head elukeskkonda.

Asjatundlik ja kaasav vallavõim

Kui rääkida noorte inimeste (tagasi)tulekust Väätsa valda, siis üks esimesi otsustavaid küsimusi on see, et kas vallas on asjatundlik ja kaasav valitsus ja volikogu. Just viimase puudumises on Eestis mitmeid väikevaldu sh Väätsat süüdistatud.

Olles ise puutunud kokku mitmete omavalitsustega ja lugenud erinevaid uuringuid, julgen kinnitada, et Väätsa vald on kindlasti asjatundlikult juhitud ja keskmisest avatuma volikogu ja vallavalitsusega kogukond Eestis. Väikevalla eeliseks on see, et vallavõimu suhtlus elanikega on vahetum ja vähem bürokraalikum.

Senisest enam oleks aga vaja tähelepanu pöörata noorte perede toetamisele, kellest sõltub meie valla tulevik.

Kuidas on võimalik toetada perede tulekut valda?

Lapsekasvatamise seisukohalt on Väätsa vallas olulised asjad olemas: lasteaed, põhikool, turvaline ja puhas keskkond. Samas lapsevanemate endi jaoks on aga tingimustest kohati vajaka. Üks suuremaid väljakutseid on kindlasti töökohad. Kust peaks leidma ülikooli lõpetanud ja mõned aastad Tallinnas-Tartus töötanud noor lapsevanem Väätsa vallast või Järvamaalt tööd?

Just noorte kõrgharitud spetsialistide toomiseks koduvalda ja maakonda peaks tulevane vallavolikogu ja - valitsus tegema koostööd Paide linna ja teiste omavalitsustega. Samas saab vallavalitsus teha ise teha ka mõnda ära – näiteks määratleda perspektiivsed ettevõtlusala ja asuda neid nii moraalselt kui ka materiaalselt toetama. Miks mitte ei võiks väike-ettevõtted saada kasutada valla omandis olevaid ruume?

Pean oluliseks, et hiljemalt 2010.a suveks saaks Väätsa vald omale ettevõtluse edendamise arengukava ning turismimajanduse strateegia – on just Väätsa loodusilu ja –puhtus see, millega võiksime hiilata sh töökohti luua. Töökohtade kõrval on oluliseks mõjutajaks ka eluase. Kas Väätsa vallas on uutele tulijatele elamispaika?

Siin saaks vallavõim teha koostööd üheltpoolt tänaste maja- ja korteriomanikega, kes ise ei ela püsivalt vallas, aga kes võiks võimalusel anda oma pindu üürile. Teisena saaks vallavalitsus plaanida uusi elamurajoone. Üheks heaks näiteks saab siin juba tuua fakti, et valla üldplaneering näeb nii Väätsa aleviku Lõõla tee äär kui ka Reopalu ristmiku lähine ala ja ka Prääma küla külje alla jääv piirkond on määratud uueteks asumiteks.

9 põhjust, miks ei tasu kandideerida KOV valimistel

1. Kes minu poolt peaks hääletama?

2. Poliitika on üle 30 aastaste pärusmaa?

3. Valla- või linnaeelarve on kärbitud ja tegemist on sundkuludega; mis seal siis ikka otsustada?

4. Äkki läheb vald-linn pankrotti?

5. Äkki liidetakse vald-linn mõne suuremaga ja volikogu kaob üldse ära?

6. Vastased korraldavad sulle räpase ja ründava kampaania. Nimi saab rikutud.

7. Äkki mul ei ole siiski aega volikogu istungiteks ja komisjonideks?

8. Mida mu sõbrad veel sellest arvavad?

9. No ma ei tea...


Tegelikult on juba hilja. Paberid on sisse antud ning parem mõelda 11-le heale ja ka halvale põhjusele, miks kandideerida.

Pankrotistuv ühistu soovib mu akna taha suurt loomalauta!

2008.a suve hakul sain teada, et mu lahkunud vanaisa kodutalu kõrvale soovitakse ehitada suur ja kaasaegne lehmalauda kompleks (üle 2000 veise, 2 vitsapatareid, silohoidjad jms). Looduskaunis koht, kus silmapiiril vaid metsad, põllud ja üks järveke. Kirjutasin toona ka sellest blogis.

Toona sai asutud suhtlema naaberkruntide omanike ja teiste vallaelanikega. Asi tipnes avaliku pöördumisega vallavolikogule palvega, et see laut siiski leiaks endale koha kuskil mujal. Keegi ole uue lauda ehitamise vastu; küsimus on inimeste jaoks vajaliku asukohaga.

Nüüd on avalikuks aruteluks esitatud Väätsa valla üldplaneeringu eelnõu. Ja üllatusena leian sealt jälle mõtte sellest, et ehitada suur laut mu talu vahetusse lähedusse.

Valetav aga pankrotiohus põllumajandusühistu

Asja teebki vastikuks see, et kui mullu augustis toimunud detailplaneeringu avalikult arutelul lubas too sama ühistu, et koostavad veel enne 2008.a talvehakku keskkonnamõjude hinnangu. Mida täna pole ongi aga hinnang.

Asja teeb naljakaks veel fakt, et too sama suurte plaanidega ühistu on saneerimise alla antud. Seega nagu tulutu võitlus, ent siiski.


Aeg oma ettepanekud esitada

14. oktoobril toimub üldplaneeringu avalik arutelu. Eks tuleb minna siis arutama. Fakt on see, et niisama vaidlemisega asja sotti ei saa. Tuleb jälle naabrid koondada, ühiselt ettepanekud esitada ning siis minna neid avalikult põhjendama.

Miks IRL ja Kesk politiseerivad noorte varivalimisi?

Sest miks muidu nii hädasti on vaja seda teemat üleval hoida.

Noorteühenduste Liidu algatus on noorte asi. Sellesse ei puutu Tallinna linnavõim ega erakonnad. Heast tahtest on varivalimiste kavandamisse kaasatud erakondade noorteühendused, et tagada teadlikkus projektist ja vähendada selle võimalikku rünnatavust.

Kahjuks tegi Tallinna noortenõukogu vea kui pakkus välja varivalimiste edasilükkamise. See avas võimaluse, et just IRL-st hakati seda ründama süüdistusega noortealgatuse tõkestamises.

Point on selles, et see on noorte asi - kui õpilasesindus otsustab korraldada küsitluse salajase hääletuse vormis küsimaks õpilaste seisukohti kohalike valimiste kandidaatide kohta, siis ei puutu sellesse kooli juhtkond, linna haridusamet ega linnavalitsus. Erakondade sõnavõtud jätavad täna pigem punkti kogumise mulje kui selle, et kuidas lahendada olukorda.

Loodan, et see teema vajub ära ning noored saavad teha esimesed varivalimised rahulikus õhkkonnas ära.

Miks ma pooldan Kesklinnas 40 kmh piirangut (vt videot)

Liikluskultuurist on palju räägitud, ent vähe ette võetud. Liikluspatrollidega saavutas siseministeerium eelmise aastaga tulemusi, ent siiski on veel palju teha. Minu arust on liiga vähe tähelepanu saanud ettepanek piirata Tallinna Kesklinnas autoliiklus 40 kmh-ni.



Ma võin tuua praktiliselt igast nädalast näite, kus mõni autojuht oleks kas mind või mõnda lähedal seisvat inimest äärepealt alla ajanud. Kõige hullem on Gonsiori tänaval sotsiaalministeeriumi eest üle saada. Enamik võtavad pikal-sirgel tänaval sellise hoo üles, et ainus viis pidama saada on lükata pidurid blokki.

Kiiruse piiramine 40 kmh-ni võttab maha ka juhtide närvilisust; pole enam kiire. Samas olen nõus, et ega too piirang üksi ei aita. Liiklusjärelevalvet on vaja ka suurendada Tallinnas. Rikkumised saavad ju toimuda just siis kui on teadmine, et politseid niikui nii linnatänavail pole. Miks mitte luua neid just hetkel sotsiaalsete töökohtadena?

Mõttetud surmad ja vigastused võiks ükskord ära jääda ning nende põhjustajaid tuleb aidata ennetavalt.

Mis toimub sotside ridades?

Elan Tallinnas kui vaatleja - ma olen küll siin kodune juba pea 8 aastat, kuid rahvastikuregistri järgi mitte. Seega on kogu see linnaelu üheltpoolt mulle igapäevane ja loomulik, ent teiseltpoolt järvamaalasena ikka huvitav vaatemäng omaette. Käimasolevad kohaliku volikogu valimised Tallinnas on üks sellistest vaatustest.

See kuidas aga erakonnad on asunud üksteist ründama on aga mind pigem eemaldamas Tallinnast. Ma ei tea, mida on vaja (kas ühest Tarandist ei piisanud?), et erakonna juhid linna tasandilt üleriigiliseni mõistaks, et võit peitub ideede konkurentsis ja poliitikute dialoogis, mitte isiklikes rünnakutes, esinumbrite emotsionaalses ent sisutus Gigantide Heitluses jms.

Tänase päeva kroon on Jaak Juske ja tema jätkuv soov või lausa iha et Rahvaliitu saadaks igal sammul ebaedu ja et kõik inimesed selles erakonnas oleksid pidevas viletsuses.

Rahvaliiduga toimunud läbirääkimisi esmalt eitati ja siis mööndi, et need katkestati. Nüüd siis tunneb Jaak Juske hirmu sündiva Rahvaliidu ja Roheliste ühistöö üle Tallinnas. Kui lugeda sotside Tallinna platvormi - aus linnajuhtimine, tallinlaste turvatunne - siis hea Jaak, ausus ja avatus erakondade vahel ning hoidumine sisutust isikutevahelisest heitlemisest on ka turvatunne pealinlastele. Sinu sõnad ja teod seda hetkel aga ei väljenda. Ja ära hakka end vabandama, et teised sh Rahvaliit on ka nii teinud.

Mõeldes Andra Veidemanni sõnadele, et "sotsiaaldemokraatlikus parteis on aga poliitikat kujundamas minu põlvkonnakaaslased", siis tundub et sotside Tallinna juht ei peegelda tolle partei üldist küpsust ja täiskasvanulikust. Lapsik kraaklemine, tülironimine ja teiste arvelt enda upitamine töötavad igati vastu Jüri Pihli pürgimustele muuta oma erakonda ja pakkuda Tallinnas teistsugust lähenemist ja seega selget alternatiivi Keskerakonnale.

Arvestades eurovalimisi ja ka seda, et sotsidel puudub korralik mitmeid maakondi hõlmav erakonnaorganisatsioon, siis ei saa neid saata suuremat sorti edu valla- ja linnavolikogude valimistel. Seega oleks neile just parimaks viisiks ühisväärtuste kaardistamine teiste parteidega ning teha koostööd.

Tallinna elanikuna ma muud ei ootaks, et üksikkandidaatide, erakondade ja valimisliitude esitatavate ideede-lubaduste üle toimuks sisukas debatt. Ei midagi muud...

Töötukassa sidugu teenused id-kaardiga!

Töötuks olemise vaeva ainus tasu on töötutoetus kas siis abiraha või hüvitisena.

Vaatamata sellele, et tööturuameti liitmisel Töötukassaga lubati suuri muudatusi ja kliendisõbralikumat teenindust, on jätkuvalt tarvis meie e-riigis sõitab inimesel iga kuu töökassa büroosse. Maainimesele tähendab see päeva kulutamist maakonnakeskusse minekuks ning suurlinna inimesele päeva viitmist büroos sabas seistes.

Tänases Postimehes esitatakse probleemi mahlaselt pakkudes lahenduseks Töötukassa ametniku lähetamist igakuiselt vallakeskustesse. Aga sabasseisev linnainimene või too maainimene, kelle ametnikule või kellele ametnikul pole midagi uut öelda? Siin võiks abiks olla korralik e-töötukassa, mille kaudu saaks igakuist "märkuandmist" teostada ning muid vajalikke samme astuda ja nõu saada.

Ja Minu Eesti mõttetalgute idee interaktiivsest juhutööde e-börsist on sedavõrd praktiiline ja pakiline, et vajab kiiret teostamist.

Avalik kiri Järvamaa omavalitsusjuhtidele

Täna hommikul saatsin Järvamaa omavalitsusjuhtidel kirja üleskutsega esitada ise regionaalministrile maavanemakandidaate. Miks nad peaksid ootama ministri kabinetivaikuses langetatud otsust?

Mida arvatakse Tiina Oraste kandidatuurist Järva maavanema ametikohale, saab lugeda Järva Teatajast.


------

Head valla- ja linnajuhid!


Järvamaalasena teeb mulle muret käimasolev maavanema nimetamine. Ajakirjanduse kaudu on tulnud avalikuks, et regionaalminister on teinud Riigikogu liikmele Tiina Orastele ettepaneku hakata
maavanemaks. Kõik tundub kui paratamatus ning Järvamaa valdade ja linnade elanikel ei jääks muud üle kui oodata uue maakonnajuhi ametisse nimetamist.

Kehtiv korra järgi otsib regionaalminister kandidaadi, keda tutvustab maakonna omavalitsusliidule, millisel vaid arvamusõigus. Siis teeb minister Vabariigi Valitsusele ettepaneku too isik maavanemaks
kinnitada. Aga see, et seadus jätab kogu asja regionaalministri ette panna ja valitsuse otsustada, ei tähenda, et maakonnas ei tohiks olla avatud arutelu uue maavanema ja tema eesolevate ülesannete kohta.

Miks mitte ei võiks maavanema kandidaate regionaalministrile pakkuda omavalitsused? Usun, et keegi ei vaidle vastu, et maavanem peaks tundma maakonda. Seega head valitsemistava järgides võiks regionaalminister enne kandidaadi esitamist, paluda valla- ja linnavolikogudelt pakkuda välja sobivaid isikuid.

Sestap kutsun teid üles esitama regionaalministrile teie arvates Järvamaale sobivaid kandidaate.




Lugupidamisega


Eimar Veldre

Volikokku kandideeriv riigikogulane ja minister, ära peta valijaid!

Rohelised deklareerivad, et nende erakonnast pärit Riigikogu saadikud noil kohalikel valimistel kandideerimas ei ole. Aga tegelik teema ei ole kandideerimises või sellest hoidumises.

Kui osutud valituks, jää volikogusse!

Ministrid ja saadikud nii Toompealt kui ka Brüsselist on ruttamas appi oma erakonnale tagamaks müstilist võitu kohalikes volikogudes. Okei, tahavad panustada kogukonna ja kodupaiga arengusse, ent miks siis pärast valimisi vaikselt vanas ametis jätkata?

Valijate petmine ei ole kandideerimine vaid see kui pärast volikokku saamist sellest loobutakse ja jätkatakse riigikogu, valitsuse või europarlamendi liikmena.

Aus on kui kohalike elanike usalduse võitnud isik asub ka volikogusse.

Motivatsiooniks võiks kehtestada valimisseadustesse uue punkti, et kui loobutakse volikogust, kaotab ka valimisliit või erakonnanimekiri tema hääled.

Sügis toob uue Valitsuse

Andres viskab õhku erakorraliste valimiste palli, ent pole usutav, et keegi selle kinni püüab. Aga muutused saavad Riigikogus toimuma küll: pärast 18. oktoobrit joondub ümber koalitsiooni-opositsiooni liin.

Viimased päevad on toonud üheltpoolt uudise, milles pole uudist (Keskerakond ja Reformierakond ei pea läbirääkimisi?!) ning teiseltpoolt sotside hinnangu, et Reformil on tarvis vähemusvalitsust kohendada.

Mainitud erakondade tegevuses tasub tähele panna järgnevat: Kesk ja sotsid on juba Riigikogus asunud ühiselt eelnõusid esitama ning paistab, et ka Tallinna linn osas on kokkulepe sündinud - valijatel jääb vaid jälgida gigantide heitlust ja pärast valimisi ühte heitmist.

Küsimus on vaid selles, millal IRL Reformi ärritades oma võttest selili kukub ning sotside ja Keskiga kokkuleppele jõuab. Selleks pole tarvis paljut, mistap võib seisneda pelgalt järgnevas:
- Tallinna meer: Kesk
- Tartu meer: IRL
- peaminister: Kesk
- Eurovolinik: SDE

Muidugi võib Keski ja sotside koostööle takistuseks saada tänane uudis endise Keskerakonnast esimehe Andra Veidemanni liitumisest sotsiaaldemokraatidega. Samas jätab tema ütlus lootuse: «Keskerakonna poliitilistes ettepanekutes on mulle väga-väga palju vastuvõetavat ja mõistetavat ja ma loodan, et koos sotsiaaldemokraatide ja Rahvaliiduga need ka kunagi realiseeritakse.»

Kui blogid ja Twitter on viinaks, siis milline meelemürk on trükimeedia ja televisoon?

Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõud Mart Raudsepp nimetab tänases Päevalehes blogosfääri ja Twitterit moodsa aja tuliveeks. Kavalalt jätab ta aga metafoorse märgi panemata trükimeediale ning raadiole ja televisioonile.

Selline sildistamine võiks ükskord lõppeda. Nii traditsioonilisel kui ka uusmeedial on oma head ja vead ning parim sünnib siiski tänapäeval nende koostööst.

Hindamata sisu, on minu jaoks heaks näiteks Eesti Ekspress: kord nädalas ilmub paberkandjal, igapäevaselt on värskeid lugusid veebis, millest tuleb teavitus Twitterisse ning kõige kreemiks on mitmed ekspressajakirjanikud pidamas blogi.


Seega, lõpetades õppejõu esitatud metafooritsemisega: juua tuleb osata!

Jõgeva maavanemakandidaat nõustus, et tema partei esitas tema kandidatuuri regionaalministrile, kes küsis talt nõusolekut, mille ta muidugi andis?

Eilne Postimees refereerib BNS-s, kellele Jõgeva linna tänane juht ja tulevane maavanem räägib, kuidas ta nõustus pika mõtlemise peale regionaalministri ettepanekuga asuda juhtima maavalitsust.

Kuna maavanema kohti jagatakse ikkagi valitsuserakondade kokkuleppel, mida kinnitab ka vastselt-endine reformierakondlase Järva maavanem, siis on tema parteikaaslase Viktor Svjatõševi jutt kas "pehme vale" või "tõe osaline varjamine".

Tõenäoliselt on selle uudise taga järgmine tegevuste jada:

Reformierakonna sees toimus väiksem arutelu-kokkuleppimine, mille tulemusena otsustati et Jõgeva maavanemaks saab Svjatõšev. Siis teavitati sellest IRL-kast regionaalministrit, kes avalikkuse jaoks viisakusest küsis tollelt nõusolekut. Svjatõšev esitas siis ametlikult oma nõusoleku ning mäng ongi läbi.

Miks M.Laar võib toetada Reformierakonna ja IRL liitumist?

Kirjutasin 26. juulil, et Eesti parteimaastiku võib oodata ees muutusi ning 27. juulil, et Eurovoliniku määramise teema muutub kuumaks. Samal teemal on nüüd Aivar Hundimägi nägemas lahendusena IRL ja Reformierakonna liitumist.

Kellele on kasulik selline liitumine?

Tuleb möönda, et Reformierakond on viimastel aastatel liikunud tsentri poole paremtiivalt ning IRL on paremtiival liikunud rahvuslikust enam turuliberalismi nishi. Kindlasti ei ole liitumine sobilik tuumik-reformaritele ja ka rahvuslik-isamaalistele IRL liikmetele.

Kui 5 aastat tagasi oli toimumas Res Publica ja Reformierakonna läbirääkimised, siis selgelt tugevama liidriga reformarid. Täna on juhi-eelis IRL-l. Seega on sellisest liitumisest (või isegi pelgast jutust) kasu lõigata kindlasti Mart Laaril.

Mis mõju oleks Rahvusliku Eduerakonna tekkimisel?

Kui natuke ettekujutada ja hinnata tänaseid trende, siis miks-mitte-just-sellise-nimetusega erakond tähendaks kindlasti, et teatud osa inimesi lahkuks senistest IRL-st ja Reformierakonnast. Uut hoogu saaks Martin Helme loodav Rahvuslik Konservatiivne Liit ning välistatud ei oleks ka Keskerakonna liberaalse tiiva koostöö lahkulöövate reformaritega.

Aga arvestades eesolevate kohalike valimiste käigus toimuvat kohaliku poliitika renessanssi ei saa välistada, et 2011.a Riigikogu valimised on täiesti teistsugused varasematest.

Konkurss: EESTI OTSIB EUROVOLINIKKU!

Ja alanud ta on - ainus rahvusvahelises organisatsioonis eestimaalasele kindlalt tagatud ametikoht - Euroopa Komisjoni liikme positsioon nõuab täitmist.

Reformierakond on seda omaks pidamas s.t Kallase jätku soovinud ja Mart Laar IRL tahteväljendajana eitanud selle isikliku omastamist. Tänase päeva tipuna on enda valmidust omakohaselt väljendanud ka Indrek Tarand.

Ent kes sobiks Eestist Eurokomisjoni volinikuks?

Esmapilgul võiks öelda, et Siim Kallas, ent sisepoliitiliste vangerduste ettevalmistused viitavad sellele, et see ei pruugigi nii enam minna.

Kallase vastu võib rääkida ka fakt, et ta ei saaks enam jätkata samas valdkonnas (haldus, korruptsioonivõitlus jne) - kas talle pakutaks enam asepresidendi kohta? Uus isik annaks ehk suuremad võimalused.


Erakorraline Riigikogu istung!

Veel olulisem on see, et mis valdkonnas võiks Eesti oma esindaja kaudu Euroopa valitsuses silma paista. Ent seda võiks asjatundjate ettekannete toel otsustada meie parlament.

Kui juba tullakse kokku eelarve täitmise meeleheitel põhiseaduse rikkumist arutama, siis miks mitte võtta kätte ka Euroopa Komisjoni liikme teema?

Aga kes sobib sinu arvates?

Kas Eestis on tekkimas uusi erakondi?

Väita, et Eestis on liiga palju või äärmiselt vähe erakond on poliitikamaastiku igikestev küsimus. Eraldi küsimuseks on see, et mitu neid võiks olla Riigikogus. Külliki Kübersepp viskas intrigeerivalt üles väite, et Eestis võiks olla 4-parteisüsteem, ent targu jättis ta mainimata mitu neist parlamendi lävepaku ületab ning millise ilmvaatega nad on.

Parem-vasak skaala ei tööta

Kes on Eesti kõige parempoolsem erakond või millised erakonnad kuuluvad vasakusse? Rohelised on Lääne-Euroopas vasakul, meil aga pigem paremtsentristlikud. Viimaste koalitsioonikõneluste ajast on meeles fraas „paremerakonnad ja Rahvaliit“ kuigi viimane on programmiliselt rahvuslik paremtsentristlik partei. Kas erakond paikneb skaalal selle järgi kuidas ta ennast deklareerinud on või sellest nagu teda näevad valijad ja vastased? Poliitilises debatis see lõpuks enam tähtsust ei oma.

Samad dilemma pakub meile ka erakondade liitumiste ajalugu Eestis. Sotsiaaldemokraatlik erakond tekkis pigem rahvuslike ja tsentristlike jõudude liitumise tulemusena. Kas IRL on kujunenud liberaalsete ja rahvuslike rühmituste hapraks sulamiks.

Seega parem-vasak skaalal maailmavaate järgi Eestis erakondade liigitamine ei toimi, mis aga ei tähenda, et teatud hoiakute alusel ei saaks lähemas või kaugemas tulevikus toimuma liitumisi.

Kes peaks liituma kellega?

Liitumised on Eesti poliitmaastikul senini toimunud pigem jõudude ühendamise kui maailmavaatelise selguse saavutamise eesmärgil. Seega ei saa eeldada, et meil tekiks liitumiste tulemusena puhtam vasak-parem parteispekter. Parteispektri puhastumisele andis eitava vastuse ka Eesti rahvas pidades sobimatuks erakondlik-maailmavaatelisi valimisi Euroopa Parlamenti.

Kui vaadata Lääne-Euroopa maade arenguid, siis võib Eestit ees oodata kahe jõu tekkimine: üheltpoolt rahvusäärmuslik ning teiseltpoolt sotsiaaldemokraatlik, mis Eestis väljenduks pigem rahvuslik-tsentristliku erakonnana. Viimane on just tasakaaluks tekkivate natsionalismihõnguliste nii eesti- kui ka venekeelsete äärmusrühmade vastu.

Kahepartei süsteem välistatud

Keskerakonna ja aeg-ajalt Reformierakonna väide, nagu kokkuvõttes oleneb kõik kahest populaarsemast, mistap kujuneb välja kaheerakonnaga või siis kahe domineeriva partei (nagu Saksamaal) süsteem, ei päde. Eesti valija ega poliitiliselt aktiivne elanikkond ei luba sellel kunagi juhtuda! Eesti rahvas armastab valikut ning kaks ei ole seda kindlasti.

Eesti valija soovib üllatusi

Euroopa valimiste tulemusi ei osanud ette ennustada keegi; ehk vaid Priit Hõbemägi, kes Twitteris paar päeva enne viskas õhku maagilised 100 tuhat häält. Kas need numbid nüüd saavad mõjutama parteimaastikku, sõltub suuresti sellest, kas poliitikud võtavad valijate arvamusavalduse järgi midagi ette. Fakt on see, et eesolevad kohalikud valimised saavad olema kogukonnakesksemad ja partei nimekirjad on pigem out. Igasugune selle trendi eiramine tähendab kohalike pseudo-tarandlike nimekirjade edu.

Oluline on vaadata ka 2011.a Riigikogu valimistele, kuhu juba praegused arvamusküsitlused ennustavad üksikkandidaatide suhtelist edu, kes lõpuks siiski on või asuvad mõnesse poliitilisse ühendusse. Seega kümne erakonnaga Riigikogu ei ole välistatud.

Või peaks üllatusmomendi suurendamiseks kaaluma ka valimisliitude taaslubamist parlamendi valimistel?

Maavanemale ministri õigused?

"Haldusproblemaatika on üks nende hulgast, mida võib nimetada eksistentsiaalseteks ja mille käsitlemisel ei tohi teha jämedaid vigu. Haldussüsteemist sõltub olulisel määral, milliseks saab kujuneda Eesti riik ja eesti rahvas."

Ülo Vooglaid

Selle suve poliitika II liiga vaidlusteks on kujunemas küsimus uutest maavanemates. Volitused on lõppenud või lõppemas: Jõgeva, Järva, Rapla, Tartu, Viljandi maavanemail.

Viljandi maavanema kandidaadi esitamise (mitte tema isiku) osas on tekkinud juba paras vaidlus: Keskerakond süüdistab regionaalministrit salatsemises ja tahtmatuses teha koostööd omavalitsustega.

Järvamaal on asi lausa nii "paratamatuna" serveeritud, et reformarist lahkujal on vaid nentida, et uus maavanem saab tulema IRL-st.


Juriidiliselt on kõik korrektne, aga...

Seadust regionaalminister rikkunud pole - tema otsustada on kandidaat, kelle ta Valitsusele kinnitamiseks esitab. Maakonna omavalitsusliidul on vaid arvaja roll.

Maavanem oleks kui pelk riigi juhtivametnik maakonnas, kes nimetatakse ametisse juhtima asutust. Aga vaatamata sellele ootavad inimesed temalt ikkagi ka poliitika tegemist - maakonna huvide eest seismist, maakonna arengu tasakaalustamist. Juba tõik, et tema ametiaeg on piiratud 5 aastale, on märk tolle ametikoha poliitilisest tähtsusest.

Maavanem maakonna esindajaks valitsusse?

Kuniks Eestis ei tehta regionaalreformi, muutes senised omavalitsusliidud maakonda koondavateks avalik-õiguslikeks ühendusteks, mida juhib maakogu poolt valitav maavanem, tuleb maavanemale leida tänase halduskorralduse juures parem roll.

Miks mitte kaaluda Leedu eeskuju ja siduda maavanema volitused Vabariigi Valitsuse volitustega - astub ametisse valitsus, nimetatakse ka maavanemad; langeb koalitsioon, lõppevad ka maavanemate volitused.

Ning nii nagu esitab peaminister Vabariigi Presidendile kinnitamiseks ministreid, võiks toimida ka maavanematega. Ühe regionaalministri asemel saaksime 15 maakonna-ministrit!

Europarlamendi hariduskomisjonis pole ühtki Eesti saadikut

Täna määrati Euroopa Parlamendi saadikute komisjonidesse.

Eesti 6 saadikud valisid järgmised teemakomisjonid:

• Tunne Kelam: väliskomisjon ning kaitse- ja julgeoleku allkomisjon
• Kristiina Ojuland: väliskomisjon
• Siiri Oviir: tööhõive- ja sotsiaalkomisjon ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon
• Ivari Padar: majandus- ja rahanduskomisjon
• Vilja Savisaar: transpordi- ja turismikomisjon
• Indrek Tarand: põhiseaduskomisjon

Nii Eesti kui tervikuna Euroopa majanduse uuendamiseks ja tõusuks oluline tasemehariduse, täiend- ja ümberõppe teema jääb europarlamendi praeguses koosseisus Eesti esindajate poolt katmata.

Meeleavaldus tramm nr 3 kaitseks?

Tänases Päevalehes kirjutab endine Eesti Üliõpilaslehe toimetaja Hans Lõugas väga tabavalt Tallinna ühistranspordist.

Ta puudutab väga valusalt ka trammiliikluses viimasel ajal toimunud muudatust: Tondi-Kesklinn-Kadriorg liini nr 3 sageduse drastiline vähendamine:

"See Ton­dilt möö­da lin­na tuik­soo­ni Pär­nu ja Nar­va maan­teed Kad­rior­gu viiv tram­mi­liin enam nä­da­la­va­he­tus­tel sõit­jaid ei tee­nin­da. Ka ärip­äe­vi­ti tee­vad tram­mid sel­lel lii­nil sõite ai­nult paar tun­di hom­mi­kul ja õhtul. Miks täp­selt sel­li­ne dest­ruk­tiiv­ne muu­da­tus amet­ni­ke arust hea on, ei ole sel­gu­nud. Soo­vi­tus sõita asen­du­seks sar­na­sel mars­ruu­dil lii­ku­va bus­si­ga so­bib „ro­he­li­se lin­na” pro­pa­gan­da­ga na­gu seasült tai­me­toit­la­se­le."

Ma sõidan ise ka regulaarselt trammiga (liin nr 4 peamiselt) - paistab, et sagedus on vähenenud veerandi kuni kolmandiku võrra. Hans väidab sellepeale:

"Näib, et mi­da enam töö­ta­tak­se maail­mas väl­ja aka­dee­mi­li­si tead­mi­si lin­na­ruu­mi, ini­mes­te lii­ku­mi­se ja kesk­kon­na­ku­jun­du­se koh­ta, se­da vä­hem ot­sus­ta­jad neid ka­su­ta­vad. Miks mui­du lõpe­ta­taks lin­las­te ja tu­ris­ti­de vii­mi­ne su­vi­sel ajal Kad­rio­ru par­ki, Ku­mus­se, Kadrioru lossi, lau­luväl­ja­ku­le, me­re äär­de... Eel­mi­sel aas­tal pan­di Kad­rio­ru tram­mi­lii­nid nel­jakümneks päe­vaks kin­ni sel­lepä­rast, et 11 mil­jo­ni kroo­ni eest Wei­zen­ber­gi ja Pos­ka tä­na­va tram­mi­tee­le ka­pi­taal­re­mont te­ha."

Ma saan aru Tallinna linna piiratud võimalustest ja vähenevast rahakotist ning mul on kahju, et majandusministeerium pole siiani suutnud otsustada Tallinna trammivõrgu arendamiseks euroraha eraldamist, ent loodan siiski, et sügiseks taastatakse tramm nr.3 sõidusagedus.

Oleks absurd aga kahjuks mingis faasis paratamatu kui Tallinna Ülikooli tudengid ja õppejõud ning teised rööbassõiduki armastajad peaksid avaldama meelt trammiliikluse taastamiseks...

Õppelaen - kas hea aja tarbimiskrediit või haridustoetus?

Halvad ajad on parimad näitama kui hea sinu riik tegelikult on. Haridus on Eesti poliitikute jaoks olnud prioriteediks nii kasvu kui ka nüüdseil langusaegadel - vähemalt sõnades.

Õppelaenu teema on selles parimaks näiteks.

Just erapankade lobi tulemusena loodud õppelaenusüsteem, mis disainiti tarbimislaenulikuks juba enne seda kui Eestis tarbimisbuum ja selleks lihtsameelne laenamine lahti läks. Pank annab tudengile laenu ja riik garanteerib seda pangale - just finantsasutusele, mitte tudengile nagu oleks kohane euroopalikule riigile.

Samal ajal, mil meil jääb õppelaen järjest enam tarbimislaenuks (sest suht-tingimusteta antev ning kas siis hariduslikel või perepoliitilistel eesmärkidel enam mittekustutatav laen ju seda on), asutakse USA-s looma riiklikku õppelaenusüsteemi. President Obama algatusel luuakse USA haridusministeeriumi poolt õppelaenuskeemi, mis vähendaks pankade vaheltkasu ja ka tudengite intressitasusid.

NYTimesis esitatud USA pangandusesindajate põhjendused on muigvele ajavad:

"Mr. Obama’s plan would eliminate competition and create chaos for colleges and students that now use private lenders as they are forced to switch to a fully government-run system."

Laenukraane niigi sulgevatele pankadele on selline riiklik algatus just stiimuliks muuta enda pakkumist sh elavdada laenuturgu ja seega konkurentsi. Raha pole maailmast otsa saanud; küsimus on selles, et kuidas seda käibesse saada.

Kas Ansip kukutakse oktoobripöördega?

Võrdlus oktoobripöörde eelse Venemaaga on koomiline, ent omab teatud paralleele - nii nagu toonagi on meiegi maal täna kaksikvõim: vähemusvalitsuse kaks partnerit loodavad parlamendis leida toetust erinevatelt fraktsioonidelt - otsuste asemel on patiseis. Muidugi on musta hobusena saalikeskses "nurgas" ootel Keskerakond.


Valimiste aasta valitsemisraskused

Eurovalimiste kuumus on nüüdseks möödas, aga selle käivitatud valitsuskriis keerab uusi tuure üles.

Kui IRL soov oli algusest peale mängida koalitsioonikõnelused pikale ja seejärel liiva, siis tänaseks on ka Roheliste kaasamine tootmas ei midagi muud kui patiseisu: roheliste volikogu ultimaatum ei viita küll lisaeelarve vastuvõtmiseks vajalikele häältele.

Sotsid pidasid taanduslahinguid, ent nüüd on Riigikogus selgelt ründepositsioonidel valmis võimu (taas) võtma.

Rohelised (vähemalt riigikogu fraktsioonis) peavad ennast juba võimul olevat, ent erakonna volikogu on teisel arvamusel.

Rahvaliit näitas end valitsussuutliku ja seega ka elava, mitte väljasureva parteina - tunnustus tuli nii Ansipi kiidusõnade kui ka Laari "punaste joonte" jutu näol.

Reformierakond on nurka surutud - Rahvaliitu partneriks saada ei õnnestunud IRLi ja Rahvaliidu vastasseisu tõttu; Rohelisi peetakse IRL usaldusalusteks ning sotside ja Keskiga on koostöö välistatud esimeeste tasandil.

Kõige peale on reformiparteid hullim ees ootamas kohalikel valimistel.


Tartu vabastamise ühisfront

Aivar Otsalti vahistamine ja kiire kohtumenetlus; Neinar Seli ja tema abikaasa kahtluse alla seadmine ja kiirelt formaalsest süüdistusest loobumine; Anders Tsahkna (kes on IRL peasekretäri Margus Tsahkna lähisugulane) vahistamine ja süü alla seadmine - Reformierakonnal saab keeruline minna välja kohalikel valimistel ja seda kindlasti ka oma kantsis - Tartus. IRL, sotside soov saada ja Keski tahtmine jääda Emajõe Ateena võimule on pigem liitev kui lahutav tegevus - kõik saab siin olenema Rahvaliidu ja Roheliste valimisedust ja valikutest.


Oktoobrirevolutsiooni ootel

Vähemusvalitsus kukub. Ja kui mitte varem, siis pärast kohalikke valimisi oktoobris. Põhiküsimuseks jääb vaid see, et kas moodustub Keski ja Reformi kaksikliit (variatsioonina RE, KE ja RL troika) või Keski, IRL ja kellegi kolmanda-neljanda Päästekomiteelik Valitsus.

Ees on kuum poliitikasuvi...

Valid ühe Tarandi, saad kaks Savisaart

Selliseks võib Toomla hinnangul valimistulemus kujuneda kui Indrek Tarand peaks saama enama kui kahe mandaadi jagu hääli. Seega Tarandi sellistlaadi võitlus mitmeparteilise süsteemi pahedega võib tipneda hoopis suurerakondade võimu suurenemisega.

Sestap, et Eestis jätkuks mitmeparteisüsteem, ei ole otstarbekas anda häält ei Keskerakonnale, Reformierakonnale ega Indrek Tarandile.

Kuna Mihkel Mutt on juba jõudnud Indrek Tarandit pidada vabameelselt käituvaks "kõrgema tasemeliseks Võsa Petsiks", poleks ka suureks imeks kui Savisaared, Ojuland ja Tarand hakkaksid istuma üheskoos Euroopa liberaalide fraktsioonis.

Mõistlik on seekordsetel valimistel eelistada sotsiaalseid ja konservatiiseid nimekirju.
Minu eelistus on nr 103 - Anto Liivati juhitav Rahvaliidu nimekiri.

Kas Laar kaotas tasakaalu?

Süüdistada teistpoolt selles, mida ise oled harrastanud, on nahaalsuse tipp ning seda ka poliitikas. Kui erakonna esimees jagab tänaval kohvi, samal ajal kui toimuvad koalitsioonikõnelused, ei liigitu vastutuse valdkonda.

Nädalavahetuse mõttelennud kollektiivsest süüst ja vedelparteidest, võinuks jääda endateada, ent IRL sees kees asi üle. Küsimuseks jääb, et kas Laaril puudusid volitused Rahvaliidu ja Reformierakonnaga läbirääkimisteks või oligi IRL eesmärk venitada läbirääkimistega, et koguda punkte eurovalimisteks.

See on selge märk sellest, et IRL ei suuda teha vahet õigete otsuste tegemisel rasketel aegadel ja raskete otsuste tegemisel õigetel aegadel. Selles valguses tuleb hinnata ümber ka sotside lahkumine koalitsioonist - kas ei lõhkunud sedagi liitu IRL?

Läänedemokraatiale omaste erakondade vihkajatel sh Andres Tarandi jaoks on selline olukord "vesi veskile". IRL loodetud vastutaja maineralli võib tipneda hoopis 2004.a eurovalimiste Res Publicat tabanud saatusega, mis võib võtta Euroopa Parlamendi koha Tunne Kelamilt nagu tõdeb tabavalt üks komment Marko Mihkelsoni kirjutises, mis kavalalt hoidub esitamast IRL tegelikke punaseid jooni.

Vähemusvalitsuse jätkamine (ja kui kauaks) toob kindlasti uut kvaliteeti meie poliitika tegemisse, ent kas sellest sünnivad ka majanduse elavdamiseks ja inimestele sotsiaalse kindluse tagamiseks olulised otsused, näitab aeg.

Kas IRL volikogu tahab Laari umbusaldada?

Koalitsioonilepe on tekstina koos, läbinud ka erakondade juhatused ning ees ootab kinnitamine erakondade volikogudes.

Tavapäraselt on koalitsioonileppe kinnitamine volikogus võrreldav välisleppe ratifitseerimisega Riigikogus. Seega üldiselt Valitsuse poolt esitatud lepingut ei lükata tagasi - see oleks vastasel korral Valitsuse poolt korraldatud läbirääkimiste tulemuse hindamist mitterahuldavaks.

Laar ütles neljapäeva õhtul pärast koalitsioonikõneluste lõppu BNS-ile, et volikogu ootab ees väga-väga tõsine arutelu ja väga raske otsus. "Milline see otsus tuleb, seda ma praegu ütelda ei oska, ei saa ega kavatsegi," lausus ta, lisades, et kindlasti on seetõttu vara väita, nagu oleks uus koalitsioon juba loodud. (BNS)

Kas tõesti on IRL volikogus tiib, kes kaalub sisuliselt Mart Laari ja IRL koalitsioonikõneluste delegatsiooni tegevust umbusaldada? Pigem mitte.

Teada on, et IRL sees on vastasseisu koalitsiooni koosseisule, ent kas see õigustab viivitust raskel ajal õigete otsuste tegemises?

Mida on Rahvaliidul valitsuses asja?

Esmaspäev saab olema otsustav päev, nagu on olnud kõik päevad viimase nädala jooksul. Vähemalt poliitilises retoorikas.

Postimees on juba kaardistanud Rahvaliidu volikogu meelsust, ent ilma selge tulemuseta. Fakt, et suur osa erakonna volikogu liikmetest seab valitsusse minekule tingimusi, ei tohiks samuti olla üllatuseks. Ma tõesti tahaks näha toda volinikku, kes kinnisilmi Stenbocki poole ruttaks.


II lisaeelarve eelnõu - kas surnud koalitsiooni haisev laip või värske liha heaks grilliks?

Selge on see, et läbirääkimistel ei saa üle ega ümber juba riigikogule esitatud ning senini ja Pihli lubadusel ka riigikogus sotsiaaldemokraatide toetust nautiv riigi II lisaeelarve. Tudengiliit on juba väljendanud vastumeelsust plaanitavate kõrghariduskärbete vastu.

Kas Rahvaliit suudab kõrghariduskärbetest (osaliselt) hoidumiseks alternatiive pakkuda, näitab esmalt tulev volikogu ja sellele võimalusel järgnevad kõnelused. Pensionite ja peretoetuste vähendamise kava on esialgu peatatud.


Kärpeid ilma maksutõusuta ei tule!

See põhimõte saab tõenäoliselt valitsuse suurimaks väljakutseks.
IRL-l ja Reformierakonnal ei ole lihtsalt muid valikuid:

- riigirahanduslikult: haridus, ühistransport, pensionid ja toetused ning eurorahad: nende teenuste osutamine ei saa ilma maksutõusuta tänasel tasemel järgmisel aastal säilida.
- samuti ei ole võtta ka neid poliitilisi jõude, kes pelgalt kärbetega nõustuksid.


Mida on Rahvaliidul valitsuses asja? Ikka tasakaalustajaks olemist. Kas tuleb Tasakaalu Liit, oleneb järgmisest nädalast.

Kas sina juba annetasid riigieelarvesse?

Tänases Foorumi saates näitas Mart Laar, et huumor pole temast minetunud.
Kesk majanduskriisi, tööpuudust ja perede toimetulekuraskusi võtab ta lahti kohvri rahaga, mida parteid tema arvates võiksid kokku hoida. Nalja palju, aga tööpuudust sama, SKP langus kah jätkumas.

KAS SEE SIIS ONGI UUS RIIGIEELARVE KOOSTAMISE PÕHIMÕTE?

Et igaüks annetagu nüüd raskel ajal riigile? Mind võib süüdistada nüüd konservatiivsuses, ent riik peaks ikka toimima maksulaekumistel. Maksudega ei mängita ja neid ei mõnitata ka annetuste ralliga.

Ja erakondade avalikust eelarvestfinantseerimine. Hea küll, kärpigem seda siis 10 protsenti ning vaadakem siis erakondade rahastamist kompleksselt, et mitte pelk kriips igaühelt vaid kogu süsteemi ikka ümber. Näiteks 1/3 jagatakse solidaarselt kõigi riigikogus esindatud parteide vahel, teine kolmandik nende, kes kohalikes omavalitsustes ning kolmas kõigi vahel.

Jaan Kundla soovib regionaalministriks

Kuigi koalitsioon veel püsib ja seda ka osapoolte kaklusega, on tapmata karu naha jagamine käimas.

Fraktsioonitu saadik Jaan Kundla on Järva Teatajas tõstetud juba kaalukeele rolli ning sellest haaratuna on ka Kundla isegi väljendanud soovi olla 4 jõuks koalitsioonis ning vajadusel valmidust asuda täitma ka regionaalministri ametiposti.

Huvitav on see, et Kundla soovib olla neljandaks jõuks koalitsioonis, ent millises parteide kombinatsioonis oleks teda tarvis?

31 - Reformierakond
28 - Keskerakond
19 - IRL
10 - sotsid
6 - Rahvaliit
6 - rohelised

Kerge rehkendus ja vastus:

4-ks pole Kundlat enamuse saavutamiseks üheski koalitsioonis tarvis!



Aga minimaalse enamuse saavutamiseks Riigikogus oleks teda tarvis kas:

- Vasak-tsentristlikus liidus (50) Keskerakonna, sotside, Rahvaliidu ja roheliste vahel
- Parempoolses liidus (50) Reformierakonna ja IRL vahel


Võib-olla ehk just viimase kombinatsiooni valguses saab selgemaks Kundla tänase blogikande roll - survestada sotse, et kui te ei ole vakka, siis võtame Kundla kampa.

MIks Samost ja Nõlvak ei mõista üksteist?

Kui lugeda neid sadu arvamusi, mis on avaldatud seos Minu Eesti mõttetalgutega, siis jääb esmapilgul järeldada vaid seda, et eelmisel aastal ei mõelnud me üldse mida me teeme.

Jon kirjutab Praxise blogis minu arvates vähestena võrdleva analüüsi aspektist tuues võrdluse Suur-Britanniaga. Täiesti nõus, et meie kodanikualgatus ja vabatahtliku töö tava on teistsugune võrdluses enamike Euroopa maadega. Aga see ei tähenda, et need inimesed, kes ei käinud talgutel, oleks arad ja mõistmatud.

Raineri väited, et need, kes ei osalenud, suure tõenäosusega ei julgenud ega teadnud asjast, on äärmiselt solvavad, ent ehk viitavad hoopis Raineri enda esmastele emotsioonidele. Tema tänane tõdemus, et võinuks hoopis talgutada juba veebruaris, on objektiivsem järeldus toimunust ja edasisest.

Ma olen kindlasti mõttetalgute toetaja. Neist on ainult kasu, ent nood inimesed, kes kasutasid seda areeniks riigi ja poliitikute ründamiseks ning oma sõnavõttudes tekitasid sotsiaalset survet tehes niimoodi osavõttu quasi-kohustuslikuks, on teinud kõigile karuteene. Sisult vabatahtliku tegevuse kohustuslikult tegemine on omane ikka autoritaarse ja totalitaarse riigikorraldusega ühiskonnale.

Absurdsuse tipuks on väide, et need kes ei osalenud olgu vait - kuidagi ei lähe see kokku kodanikuühiskonna ja seda iseloomustava sõnavabaduse ja arvamuste paljususega.

Samostile väitele vastanuksin ma sama lustakalt nagu Rainer vastas Kesknädalale: Anvar, metsas käisime ju mullu!

Michal kahtleb, meediakanalid väidavad ning Ansip eitab. Ja Pihl läheb kohtuma...

Ja mis on selle tulemuseks?

Tuhanded klikid ja guugeldused. Enamik aga ei pannud seda tähelegi. Kiiresti käis too valitsuskriis, nagu Mart Laari öine tund ilma valitsuskoalitsioonita.


Kas riigieelarve ja majanduse seis muutusid?

Kindlasti, aga mitte tolles otsusest. Pigem otsustamatusest. Kas Padari plaan on liigseks koormaks ning millised osad tolles kavast ja millise mõjuga on võimalik rakendada, vajavad arutamist.

Niisama ministreid vahetada pole mõtet. Muutust on vaja.

Miks ei tohi kasutada Haigekasse reserve?

Vastus on lihtne: see suurendab avaliku sektori eelarve puudujääki, mistap kaugendab eurole ülemineku võimalusest.

Vot sellise iga-hinna-eest-eurole-poliitika on rakendanud oma vankri ette meie valitsus. Las eksperdid hauguvad, valitsuskaravan liigub edasi.

Raviteenuse kättesaadavuse vähendamise mõjud ei ilmne homme ega võimalik, et ka järgmisel aastal. Tagajärgi saame aga nautida pikalt, sest see väljendub meie rahvatervises, iibes ja ka tööviljakuses.

2% palgatõus kõigile jääb ära!

Kui veel reedel kirjutas Postimees, et kõiki ootab 01.juulist eest palgatõus, siis töötukassa nõukogu tänane otsus tõsta töötuskindlustusmakset 3 protsendini tõmbab sellele kriipsu peale.

Aga see maksumäng on pelk näilisus.

Kõigest olulisem on see, mis selle maksurahaga peale hakatakse. Töötuskindlustuse hüvituste vähendamine ei tohi sellisel juhul kõne allagi tulla. Ja kui sotsiaalmaksu 20-st protsendist 4 enam ei lähe pensionikindlustusse, siis millele ta kulub? Loodetavasti I sambale.

Maksupoliitika uuestisünd?

2010.a eelarve koostamine saab proovikiviks või kirstunaelaks tänasele koalitsioonile. Kõik oleneb sellest kuidas suudetakse leppida kokku tulevastes maksudes, sest tänased määral, osalt ka liigid ja proportsioonid, on sobimatud meie soovidega avalike teenuste osas ning eelarve- ja majandusreaalsusega.

Euro- ja kohalikud valimised on vaid katalüsaatoriks.

Keskerakond ja Reformierakond ühinevad...

... nii kui nii Euroopa Parlamendis üheks liberaalide fraktsiooniks, seega too tohutu vastasseis, mida kaks liberaalset erakonda meie tänavatel, ajalehtedes, internetis ja muudel reklaampindadel etendavad, on vaid suur-suur häma.

Sestap, eurovalimiste tegelik vastasseis seisneb muus - sotsid (SDE) versus eurokonservatiivid (IRL) versus eurorealistid (ERL) versus rohelised (EER) versus liberaalid (KE, RE).

Ent muidugi on lihtsam korraldada europarlamendi valimiste pähe ERAKORRALISI RIIGIKOGU VALIMISI, nagu tõdeb tänases Sirbis professor Anu Toots.

Forever young, I want to be... Kas pensionifond pani mõtlema?

Alphaville'i kuldse laulu pealkiri on meie pensionifondide ümber käiva jaoks sobiv taust.

Mida vähem hoolime, seda enam kannatame?

Esmalt on ikka hämmastav see kuidas pensionikindlustussüsteemi loomisel räägiti, et see jääb igavesti püsima ja seda ka rasketel aegadel.

Sestap, miks, me kodanikena lubame sellistel ümber-, üle-, maha-, uuesti jne otsustamistel lihtsalt nii kergesti sündida, et "igavesest" saab "ajutise ajutisem lahendus"?

Valitsuse otsusele (mis korrektsuse mõttes on valituse kokkulepe, et tehakse Riigikogule ettepanek muuta vastavaid seadusi) peatada pensionisamba sissemaksed ei reageerinud ükski juhtiv kodanikuühendus; ometi puudutab see kõiki - ametiühingud, tudengid, õpilased, lapsevanemad, tööandjad, vabaühendused, teadlased, haritlased, omavalitsused jne jne.

Mida me Riigikogule ütleme?

Meil on võimalus öelda selge ei kui asi jõuab Riigikokku, sest kui me nüüd vaikime, ei ole pärast midagi hädaldada. Iseasi on sellise "ei" põhjendatus (ehk siis tuleb enne otsustamist arutada võimaluste üle). Nüüd on küsimus, et mis selle süsteemiga peale hakata.

Fondi valitsemiskulusid on tore katta, et mingiks hetkeks läheb see ikka kodanikkonna sund-dotatsiooniks säärasele ettevõtlusele. Juba 2001.a räägiti Riigikogus, et kindlustussüsteemis on saatuslikud vead. Praegune Eiki Nestori skeemitamise jutt ei ole ju jätkusuutlik lahendus, mis pakuks tänastele noortele väärika vanaduspõlve, rääkimata tänastest pensionieelikutest.

Seega kui juunist tahetakse peatada, jõuaksime ühe korraliku mõttetalgu väärika ja rahaliselt kindlustatud vanadusea teemal ära teha :)

Mees, kes keset tuleriita suudab lõkke soojust kiita!

Kummardus Contrale selliste rida sünnitamise eest. Minu arus päris catchy tänasele olukorrale.

Enam ei tea kas nutta või naerda, aga paistab, et ühiskonda on valdamas suuremat sorti apaatia - kedagi ei koti enam kriis; olgu siis majanduslik, sotsiaalne, poliitiline või vaimne. Oleme sundunud igaühe igapäevastesse tegevustesse kus juures kriisist proovitakse näha seda head. Võib-olla ongi see retseptiks ravimile mis vabastab meist kriisitõvest. Suures hirmus on seda lähenemist toetamas ka KAPO.

Kas see on vaikus enne tormi?
Miks mitte, sest ees on ju Minu Eesti mõttetalgud, eurovalimised ja kohalikud valimised.

Kuidas kärpida kärpimist uueks kasvuks?

Umbes selline absurdne mõte tekkis täna vaadates nädalavahetuse ja viimaste päevade uudiste pealkirju.

Tegelikult on villand sellest, et valitsusliidu eestvedajad räägivad, et tuleks teha seda ja teist ning kõige juures ikka otsustada ka. Mart Laar ei olnud kahjuks oma avalduses orginaalne, aga asjakohane siiski.

Kas kuristiku sügavust on mõtet mõõta kui me seal elada ei soovi?

Tänane majanduslanguse kuristiku värskeimate mõõtmistulemuste avalikustamine, mida nagu Manjana kirjutas, ootasid pinevusega paljud inimesed - sellepeale polnud arvajatel muud öelda kui minna pensionite kallale ja kärpida-kärpida-kärpida. Kuhu jääb inimeste kindlustunne, kuhu jääb ettevõtete kspordisuutlikkuse suurendamine? Eks vist ootavad uut koalitsioonilepet.

Nõukogude ajale kombekohaselt näidati rahvale baletti ehk määrati eurole üleminek 01. jaanuarist 2011 ning tehti rahvakomissaride nõukogu rahanduse komissar Padarile ülesandeks koostada uus lisa-eelarve, mis muud ei saa lisada kui uut muret, tuska ja ebakindlust meie kõigi igapäevaellu ja tulevikumõtetesse.

Ja tudengid?

Jah, nende kohta käiv uudis ei ole midagi rõõmustavat: makseraskused, toimetuleku mured jms. Paistab, et hariduspoliitika on segi aetud põllumajanduspoliitika, sest ega s..ta peal tudengist tippspetsialisti ja uut teadlaspõlve ei kasvata.

Kuidas edasi?

Nagu Lennart Meri on öelnud: olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis. Seega kandkem kraam laudast välja ja õigele põllule.

Esiteks, soovitan kõigil minna esmaspäeval üliõpilaskonverentsile, mis räägib tudengite majutusküsimustest ja meenutab 3-aastataguseid aktsioone ja meelevaldust Toompeal ning seda kuidas peaminister loobus tudengite kingitusest. Kuula ka Ühikad Korda laulu "Ajude Farm"

Teiseks, julgelt oma esindajate kallale: kõik, võtke oma ringkonna Riigikogu liikmega ühendust ja küsige, mida konkreetselt tema kavatseb teha tänase masendava olukorra asendumiseks lootusrikka tegutsemisega. Mida rohkem jätame oma esindajaid üksi, seda enam on ma eksinuna valede asjadega tegelemas!

Kolmandaks, et mõtted seguneksid, unistuseks kasvaksid ning kõik tunduks võimalik - liituge Minu Eesti mõttetalgutega.

Neljandaks, kuna on innovatsiooni, aasta, siis on see punkt igaühe enda välja mõelda ja ellu viia :)

Kuidas täita 2000 töökohta 50 000 töötuga?

See on küsimus, mis peaks ja loodetavasti ka reaalset kummitab valitsuse ja eriti sotsiaalministri peas. Eelmisel nädalal arutas tööhõive küsimust ka Riigikogu.

Kes keda?

Kui rääkida Riigikogu arutelust, siis üllatuseks olid nii sotsiaalkomisjoni esimehe kui ka sotsiaalministri ettekanded.

Kõige opositsioonilisem tundus just aga koalitsiooni kuuluva sotsiaaldemokraatliku erakonna liikme H.Pikhofi ettekanne. Niipalju probleemipüstitust ja kriitikat tööpoliitikale ei oodanuks ca 2 aastat komisjoni juhtinud ja valitsuskoalitsiooni kuuluvalt isikult.

Sotsiaalminister üllatas sellega, et ta juba värske ametitäitjana saanud kokku tööturuosapooltega ning kogumas nende seisukohti. Pevkur proovib tõsiselt saamatu poliitbroileri märgist hoiduda, mis on tänases olustikus ainult tervitatav.

Samas mis häiris oli ka J.Ligi solvumist väljendab sarkasm professor Eametsa suunas; Ligi jaoks on vist iga inimene, kes temaga ei nõustu, poliitvastane, keda mustata. Kuidas see sarkasm edendab tööturgu, jääb arusaamatuks...

Arutleda võib, tegutsema peab!

Ja kuhu me nüüd jõudsime selle aruteluga? Räägiti palju täiend- ja ümberõppest, ent ega 2000 olemasolevat töökohta ei saa koolituse abil täita 50 000 töötuga. Mainiti aga ka otsesema mõjuga lahendusi, ent töökohtade loomine ei paistnud eriti välja.

Lühiajaliselt on oluline asuta looma töökohti ja toetama sellist tegevust.

Valitsusel ja Riigikogul on tegelikult kiirelt teha kolm meedet:
1. luua ise töökohti riigiasutustesse ja ettevõtetesse;
2. investeeringute ja riigihangete abil toetada töökohtade säilimist ja loomist erasektoris;
3. maksu- ja ettevõtluspoliitika kaudu soodustada töökohtade loomist.

Pikemaajalise mõju ja väärtusi peegeldavad sammud oleks:
1. vabastada töötajate tervise ja koolitusega seotud tegevus erisoodustusmaksust;
2. toetada rahaliselt ettevõttes toimuvat töötajate täiend- ja ümberõpet;
3. tuua läbirääkimiste teel Eestisse töökohti loovaid investeeringuid


Aga jääme ootama siis sotsiaalministri tööhõive plaani.

Kotkapoeg või poliitbroiler?

Blogosfääris kumab sissekannetest, kus kohati vastset sotsiaalministrit tulistatakse lausa puusalt. Fakt on see, et tema esikintervjuu Päevalehel ei ole kindlasti õnnestunud. Töötajad said väga valusa sõnumi, mis on järjekordne piisk ebakindluse karikasse.

Ent, mis pikaajalisema ja ohtlikumat laadi mõjuga - noore hakkaja mehena on Hanno Pevkur sellise hooletu ettevalmistusega kujundamas teed konarlikuks kõigile teistele usinatele ja tublidele noortele tegijatele, kelles tekkinud või tekkimas soov riigijuhtimisest osa võtta.

Nagu näha, siis on oluline, et poliitikul on enne "poliitikat" piisav ja mitmekesine tööalane kogemus. Ei pruugi piisata sellest, et oled ülikooli algusest saati töötanud erakonnas vabatahtliku, kontori töötaja või poliitnõunikuna. Seda aga enamik "edukaist" Reformierakonna "vanematest" noortest teinud on.

Kas Maripuu afääriga esile kutsutud "poliitbroileri" sündroom saab Pevkurile saatuslikuks näitab aeg. Kõik oleneb inimesest endast ja seda tõestas omal ajal positiivses võtmes toona nooruke kaitseminister Sven Mikser.

7 protsendi solidaarsus

Viimasel ajal kuuldub poliitikute suust sõna "solidaarsus". Et olge solidaarsed, et vajame enam solidaarsust või et eelarvekärped näitavat erinevate valdkondade ja rühmade solidaarsust.

Aga üldse, mis loom see solidaarsus on?

Kuidas saavad õpetajad olla "solidaarsed" politseinike või ettevõtjatega olukorras, kus tegelikult ühtki neist rühma ei kaasatud (rääkimata nende aktiivsest osalusest) riigieelarve koostamisse.
See, mis hetkel toimub riigieelarvega, on selline võrdne lõige kõigilt, mis meenutab nõuka aega ehksiis pealesunnitud ja võlts-solidaarsust sarnanedes pigem bolshevismiga.

Läänelikus kultuuriruumis tähendab solidaarsus mõistmist ja hoolivust. Eelarvekärbete tegemisel pidanuks see väljenduma sellest, et hoidutakse mehhaanilistest kärbetest (a la 7% kõigilt) ning kärped, ümberjaotamised ja lisamised otsustakse laiema mõistmise ja kokkuleppe tulemusena. Neid "tund-aega-koalitsioonita-öid" ei saa kuidagi pidada solidaarsuse kasvulavaks.

Palun näidake solidaarsust Tallinna valimiskorra muutmises?

Hääletuskampaania all-linnas ja JOKK Toompeal põhinevad ikka üksteise ületrumpamisel ja -kavaldamisel. Alles siis kui kolmikliit Riigikogus ja Keskerakond linnavolikogus olid saanud omad otsused, asuti rääkima koostööst, hoolivustest ja solidaarsusest. Selle asemel, et koos arutada ja üritada otsustada konsensuslikult, loovad nüüd vastaspooled riigikohtu tõekuulutusele. Kohus mõistku õigust, aga kas ka solidaarsust?

Kes on Eesti uueks peaministriks?

Selline küsimus tekib paratamatult kui jälgida venimahakanud riigieelarve kärpimist.


Aega on selle kiire asjaga

Kui 31. jaanuaril rõhutas IRL peasekretär Tsahkna, et kärpekava koostamisega on kiire kuna miinust tiksuvat iga päev 100 miljonit krooni, siis juba 09. veebruaril pidas ta oluliseks võtta hoog maha ja anda ministritele võimalus oma valdkonnas kokkuvõtmised ise otsustada.

Tagatipuks on paljastas Mart Laar, et ühel öisel kärpekoosolekul katkes partnerite kannatus ja Eesti oli tund aega valitsusliiduta. Ka IRL viimase volikogu avaldused kõlavad kui opositsioonierakonna omad.

Kavalalt vaikne on Reformierakond, kellelt oli kuulda vaid kultuuriministri "protest" kärpekava suhtes.

Kes siis kellega?

Hetkel kipuvad enim omavahel vaidlema sotsid ja IRL. Samas "tulistab puusalt" ka reformarist Tartu linnapea, kes nõuab regionaalministri vallandamist. Kas see oli friendly fire või tõesti ninanips regionaalpoliitikas ja omavalitsuste küsimuses valdadele-linnadele kahjulikke otsuseid lubanud ministri suhtes, saab hinnata mõne aja pärast. Samuti on debatis juhtohje haaramas Mart Laar pidades enda suureks kohustuseks jääda riiki päästma loobudes europarlamendi valimistes osalemisest.

Seega kas IRL ja Reform on leppimas kokku kaksikliidus või kositakse konkureerivalt pealinna meeri parteid? Esimese võimaluse vastuseks saame tõenäoliselt 20. veebruaril, mil kavakohaselt toimub lisaeelarve kinnitamine usaldushääletuse märgi all.

Miks peab juhatuses olema täpselt 6 liiget ja 7 valdkonda?

Selline küsimus tekib vaadates meie Vabariigi Valitsuse koosseisu. Läti näiteks on võtnud suuna vähendada ministeeriumite arvu. Meil aga tehakse keskvalitsuse reformi vältimiseks suitsukattena viiteid valdade-linnade liitmise teemaga...

Vabariigi Valitsuse seadus loendab ära, millised ministeeriumid on ehk peab olemas olema Eestis. Samuti ütleb ta seda, et igat ministeeriumi peab juhtima vastav minister.

-----------

§ 3. Vabariigi Valitsuse liikmed

(1) Vabariigi Valitsuse liikmed on: 1) peaminister; 2) haridus- ja teadusminister; 3) justiitsminister; 4) kaitseminister; 5) keskkonnaminister; 6) kultuuriminister; 7) majandus- ja kommunikatsiooniminister; 8) põllumajandusminister; 9) rahandusminister; 9¹ ) regionaalminister; 10) siseminister; 11) sotsiaalminister; 12) [kehtetu – RT I 2002, 87, 505 – jõust. 23.10.2002]; 13) välisminister; 14) ministrid, kes on ametisse nimetatud käesoleva paragrahvi 2. lõike alusel.

(2) Vabariigi President võib peaministri ettepanekul nimetada ametisse ministreid, kes ei juhi ministeeriumi ja kelle ülesanded määrab kindlaks peaminister oma korraldusega, mis tehakse teatavaks Vabariigi Valitsuse istungil. Nende ministrite kulutused kaetakse Riigikantselei eelarves eraldi selleks ettenähtud vahenditest.

(3) Vabariigi Valitsuses ei ole üle 15 liikme.

-------------------

§ 4. Vabariigi Valitsuse liikmete tööülesannete ühitamine

(1) Vabariigi President võib peaministri ettepanekul nimetada mõne ministri juhtima kahte ministeeriumi.

Ministrite arv peaministri ja presidendi määrata!

Igas valitsuses ei ole tarvis eraldi kultuuriministrit või rahvastikuministrit. Tulenevalt valitsusliidu eesmärkidest võiks olla meeskonna moodustaja ehk peaministri pädevuses määrata ministrid ja nende valdkonnad. Hetkel on näiteks tõsine vajadus tööhõiveministri ja riigivaraministri järele.

Minister ei pea olema kõikehaarav ebapädevuse tipp nagu kahjuks juhtus Maripuuga. Ministeeriumi juhtimisega peaks ikka tegelema pädev kantsler; minister juhtigu poliitikaid ja nende kujundamist.

Ministeeriumeid vähemaks!

Täna on meil 11 ministeeriumi. Seega 11 personali-, finants- ja siseauditi-, haldus- ja õigusosakonda.

Miks mitte koondada ühte: haridus- ja teadus- ning kultuuriministeerium; põllumajandus- ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium; sise- ja keskkonnaministeerium.

---------------------

§ 45. Ministeeriumid

Valitsemisalade korraldamiseks on moodustatud järgmised ministeeriumid: 1) Haridus- ja Teadusministeerium; 2) Justiitsministeerium; 3) Kaitseministeerium; 4) Keskkonnaministeerium; 5) Kultuuriministeerium; 6) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; 7) Põllumajandusministeerium; 8) Rahandusministeerium; 9) Siseministeerium; 10) Sotsiaalministeerium; 11) [Kehtetu – RT I 2002, 87, 505 – jõust. 23.10.2002]; 12) Välisministeerium.

------------------

Samuti on Soomest ja ka meie enda siseministeeriumist võtta head eeskuju: ühes ministeeriumis võib vajadusel tegutseda rohkem kui üks aga mitte enam kui kolm ministrit. Siis jääks ära ka see portfellita ministrite värk.

Ettevõtlusest ja kolmandast sektorist ülekantav paindlikum juhtmeeskonna moodustamise põhimõte peaks eriti keerulistel aegadel olema heaks abinõuks kuidas riigid nii finants-, mõtte- kui ka otsustamisraskustest välja tulevad.

2009 - Change has come to Estonia

Niipalju poliitilisi tabusid kui murti 2008. aastal pole tehtud ammu - tulumaksu languse peatamine, riigieelarve miinusesse laskmine, käibemaksu tõstmine, valimislubaduste täitmisest loobumine ja koalitsioonileppe unustamine.

Parafraseerides ühte meest, kelle jaoks 20. jaanuar on suur päev: "Change has come to Estonia!".


Ent mida võib tuua meile 2009. aasta?


Riigieelarve:

Selle kohapealt ei pidanud keegi olema suuremat sorti majandusanalüütik, et mõista juba septembris, et 2009.a riigieelarve täitmisega saab olema probleeme. Eelarve vastuvõtmisel oli see juba ilmselge. Küsimus on nüüd vaid selles, millal valitsus eelarve mahu vähendamise eelnõu riigikogule esitab.

Europarlamendi valimised: 3 sotsi asemel 3 liberaali?

Siin on enamik parteisid oma eesmärgid välja öelnud, mille järgi peaks Eestil olema vähemalt 10 kohta senise 6 asemel :) Kui valitsuskoalitsioon jääb suveni samaks ja suuremaid luukeresid kapist välja ei tooda ega toodeta, ennustan järgmist seisu: Keskerakond saab 2 kohta; Reformierakond jääb napilt teisest kohast ilma ehk siis 1 koht; IRL saab 1 koha; viimase kahe koha pärast asuvad lahingusse Rahvaliit, Rohelised ja SDE. Kõige närvilisemad selles osas paistavad olevat sotsid (kellel kaotada kõik) ja kõige stoilisemad Rohelised.

Kohalikud valimised: IRL tuleb Tartus võimule?

Üle-eestiliselt põnevaks saab olema Tallinna ja Tartu linnapea valimine. Tallinnas on lubanud võimu võtta Reformierakond, ent võimulolek Toompeal kipub oravapartei populaarsusprotsenti vähendama; samas suure tõenäosusega pealinna meer IRL-st ei tule. Tartul võib sügisest võib hoopis IRL ridadest linnapea.
Maavaldades ja väikelinnades tervikuna suuremaid muudatusi ei tule, mistap ennustan üle-eestiliselt erakondade tulemused järgnevalt: Eesti Keskerakond - 26; Eesti Reformierakond - 20; Isamaaliit ja Res Publica Liit - 15; Eestimaa Rahvaliit - 12; Sotsiaaldemokraatlik Erakond - 8; Eestimaa Rohelised - 8. Samuti saab olema selkorral enam valimisliite.

Jõujooned Toompeal

Kindlasti väheneb eurovalimiste tulemusena sotside mõju. Tallinna ja Tartu valitsuskoalitsioonide moodustamise tulemusena muutub tõenäoliselt ka Vabariigi Valitsuse koosseis.

Seniks jälgigem kuidas Mr Change saabumist pühitsetakse; MTV Eesti teeb sellest lausa otseülekande.