teisipäev, 17. veebruar 2009

7 protsendi solidaarsus

Viimasel ajal kuuldub poliitikute suust sõna "solidaarsus". Et olge solidaarsed, et vajame enam solidaarsust või et eelarvekärped näitavat erinevate valdkondade ja rühmade solidaarsust.

Aga üldse, mis loom see solidaarsus on?

Kuidas saavad õpetajad olla "solidaarsed" politseinike või ettevõtjatega olukorras, kus tegelikult ühtki neist rühma ei kaasatud (rääkimata nende aktiivsest osalusest) riigieelarve koostamisse.
See, mis hetkel toimub riigieelarvega, on selline võrdne lõige kõigilt, mis meenutab nõuka aega ehksiis pealesunnitud ja võlts-solidaarsust sarnanedes pigem bolshevismiga.

Läänelikus kultuuriruumis tähendab solidaarsus mõistmist ja hoolivust. Eelarvekärbete tegemisel pidanuks see väljenduma sellest, et hoidutakse mehhaanilistest kärbetest (a la 7% kõigilt) ning kärped, ümberjaotamised ja lisamised otsustakse laiema mõistmise ja kokkuleppe tulemusena. Neid "tund-aega-koalitsioonita-öid" ei saa kuidagi pidada solidaarsuse kasvulavaks.

Palun näidake solidaarsust Tallinna valimiskorra muutmises?

Hääletuskampaania all-linnas ja JOKK Toompeal põhinevad ikka üksteise ületrumpamisel ja -kavaldamisel. Alles siis kui kolmikliit Riigikogus ja Keskerakond linnavolikogus olid saanud omad otsused, asuti rääkima koostööst, hoolivustest ja solidaarsusest. Selle asemel, et koos arutada ja üritada otsustada konsensuslikult, loovad nüüd vastaspooled riigikohtu tõekuulutusele. Kohus mõistku õigust, aga kas ka solidaarsust?

Kommentaare ei ole: