Kotkapoeg või poliitbroiler?

Blogosfääris kumab sissekannetest, kus kohati vastset sotsiaalministrit tulistatakse lausa puusalt. Fakt on see, et tema esikintervjuu Päevalehel ei ole kindlasti õnnestunud. Töötajad said väga valusa sõnumi, mis on järjekordne piisk ebakindluse karikasse.

Ent, mis pikaajalisema ja ohtlikumat laadi mõjuga - noore hakkaja mehena on Hanno Pevkur sellise hooletu ettevalmistusega kujundamas teed konarlikuks kõigile teistele usinatele ja tublidele noortele tegijatele, kelles tekkinud või tekkimas soov riigijuhtimisest osa võtta.

Nagu näha, siis on oluline, et poliitikul on enne "poliitikat" piisav ja mitmekesine tööalane kogemus. Ei pruugi piisata sellest, et oled ülikooli algusest saati töötanud erakonnas vabatahtliku, kontori töötaja või poliitnõunikuna. Seda aga enamik "edukaist" Reformierakonna "vanematest" noortest teinud on.

Kas Maripuu afääriga esile kutsutud "poliitbroileri" sündroom saab Pevkurile saatuslikuks näitab aeg. Kõik oleneb inimesest endast ja seda tõestas omal ajal positiivses võtmes toona nooruke kaitseminister Sven Mikser.

7 protsendi solidaarsus

Viimasel ajal kuuldub poliitikute suust sõna "solidaarsus". Et olge solidaarsed, et vajame enam solidaarsust või et eelarvekärped näitavat erinevate valdkondade ja rühmade solidaarsust.

Aga üldse, mis loom see solidaarsus on?

Kuidas saavad õpetajad olla "solidaarsed" politseinike või ettevõtjatega olukorras, kus tegelikult ühtki neist rühma ei kaasatud (rääkimata nende aktiivsest osalusest) riigieelarve koostamisse.
See, mis hetkel toimub riigieelarvega, on selline võrdne lõige kõigilt, mis meenutab nõuka aega ehksiis pealesunnitud ja võlts-solidaarsust sarnanedes pigem bolshevismiga.

Läänelikus kultuuriruumis tähendab solidaarsus mõistmist ja hoolivust. Eelarvekärbete tegemisel pidanuks see väljenduma sellest, et hoidutakse mehhaanilistest kärbetest (a la 7% kõigilt) ning kärped, ümberjaotamised ja lisamised otsustakse laiema mõistmise ja kokkuleppe tulemusena. Neid "tund-aega-koalitsioonita-öid" ei saa kuidagi pidada solidaarsuse kasvulavaks.

Palun näidake solidaarsust Tallinna valimiskorra muutmises?

Hääletuskampaania all-linnas ja JOKK Toompeal põhinevad ikka üksteise ületrumpamisel ja -kavaldamisel. Alles siis kui kolmikliit Riigikogus ja Keskerakond linnavolikogus olid saanud omad otsused, asuti rääkima koostööst, hoolivustest ja solidaarsusest. Selle asemel, et koos arutada ja üritada otsustada konsensuslikult, loovad nüüd vastaspooled riigikohtu tõekuulutusele. Kohus mõistku õigust, aga kas ka solidaarsust?

Kes on Eesti uueks peaministriks?

Selline küsimus tekib paratamatult kui jälgida venimahakanud riigieelarve kärpimist.


Aega on selle kiire asjaga

Kui 31. jaanuaril rõhutas IRL peasekretär Tsahkna, et kärpekava koostamisega on kiire kuna miinust tiksuvat iga päev 100 miljonit krooni, siis juba 09. veebruaril pidas ta oluliseks võtta hoog maha ja anda ministritele võimalus oma valdkonnas kokkuvõtmised ise otsustada.

Tagatipuks on paljastas Mart Laar, et ühel öisel kärpekoosolekul katkes partnerite kannatus ja Eesti oli tund aega valitsusliiduta. Ka IRL viimase volikogu avaldused kõlavad kui opositsioonierakonna omad.

Kavalalt vaikne on Reformierakond, kellelt oli kuulda vaid kultuuriministri "protest" kärpekava suhtes.

Kes siis kellega?

Hetkel kipuvad enim omavahel vaidlema sotsid ja IRL. Samas "tulistab puusalt" ka reformarist Tartu linnapea, kes nõuab regionaalministri vallandamist. Kas see oli friendly fire või tõesti ninanips regionaalpoliitikas ja omavalitsuste küsimuses valdadele-linnadele kahjulikke otsuseid lubanud ministri suhtes, saab hinnata mõne aja pärast. Samuti on debatis juhtohje haaramas Mart Laar pidades enda suureks kohustuseks jääda riiki päästma loobudes europarlamendi valimistes osalemisest.

Seega kas IRL ja Reform on leppimas kokku kaksikliidus või kositakse konkureerivalt pealinna meeri parteid? Esimese võimaluse vastuseks saame tõenäoliselt 20. veebruaril, mil kavakohaselt toimub lisaeelarve kinnitamine usaldushääletuse märgi all.