10 otsust - keda peaks see huvitama?

Vastutus - vastust kanda, õigusest tulenev kogustus jne. Sellest sõnast kuuleme tavaliselt tagantjärele või siis kui räägitakse tagajärgedest. Ja ka siis kui keegi õigustab oma tegu ja just tema enda õigust otsustada.

Minu arust iseloomustab tänast aega aga ju märksõna "vastutust võtta". Ja seda kahes tähenduses:
1. mingeid ülesandeid enda peale võtta ja ära teha;
2. tunnistada teatuid negatiivseid tulemeid enda tegevuste mõjuna.


Vastutada enama kui enda eest?

Masu on teinud meid hellaks, ja sestap on riske õhus rohkem kui neid tegelikult meie otsuste taga saab olema. Inimesed kardavad otsustada - kes pensionimakse jätku, kes partei käekäiku, kes riigijuhtimist jne.

Olen viimastel kuudel võtnud osa mitmetest seminaridest-konverentsidest, kus räägitud, et oi kui hea, et meil on masu, ja et peame sellist võimalikult palju võtma ja seda just tuleviku seisukohalt.

Ent mida me ei näe on too tulevikku suunatud, suuri muudatusi esilekutsuvad otsused. Maksutõusud, ja teenuste langused ei ole kindlasti seda, mida on silmas peetud ja keskmine eestimaalane ootamas.

Mis on sinu 10 otsust?

Aeg on siiski hakata kasutama ära masu ja kutsuda esile muudatusi, mis muudaks meie ühiskonna, oma riiki, lähemale sellele, millest unistame.

Mis on need 10 olulist ja tähtsat otsust, mis on selleks vaja langetada? Ei julge öelda või ei taha? No siis parem liitu grupiga "10 OTSUST".

Aeg on vastutada oma ideaalide ees!

17. november - rahvusvaheline tulevikuarhitektide päev

2001. aasta sügis oli minu jaoks see õnnelik aeg, mil astusin sisse ülikooli ustest. Kätte anti õpinguraamat ja kokku tuli panna õppeplaan. Olin saanud üliõpilaseks! Õhk oli ootust täis ja kõik tundus võimalikuna. Usun, et selline tunne on vallanud ja hakkab valdama igat uut tudengit sügissemestri alguses.

70 000 – ligemale nii palju üliõpilasi õppis sel sügisel Eesti kõrgkoolides. Nii suur pole tudengkond olnud ega hakka ka tõenäoliselt olema. Kuid kes või mis on see üliõpilane? Iidne ladina keel on kaude andnud meile eesti keelde sõna «tudeng» (studiosus – õppiv, uuriv inimene). Kui tuua juurde veel sõnad «kõrgkool» ja «ülikool», võib öelda, et tudeng on inimene, kes õpib teadust. Seega peaks iga üliõpilane puutuma kokku teadusega.

1000 aastat tagasi tekkisid esimesed ülikoolid (universitas'ed), mis olid tegelikult tudengiorganisatsioonid (üliõpilaskonnad). Õpihimulised inimesed kutsusid targemaid inimesi ennast koolitama. Just üliõpilased olid need, kes panid paika õppekava ja määrasid õppekorralduse. Õppijakeskne koolikorraldus oli siis ja on ka praegu ideaal, mille poole püüelda. Paslik on siinkohal mainida, et kiidetud-laidetud Bologna protsessi üks eesmärke on (taas)kujundada kõrgkooliõpe üliõpilaskeskseks.

Kogu ühiskonnale avatud kõrghariduse puhul, kus enamik noori on võimelised ülikoolis õppima, on üliõpilaskeskse õppe tagamine järjest raskem, kuid mitte võimatu. Liiga tihti näeme üle saja tudengi loengusaalis istumas, liiga tihti viibib seminarides-harjutustundides üle 30 osaleja.

Laenukulutaja kohtub jaanalinnuga

Kõrgharidust omandab aina enam inimesi, kõrgharidus on massides. See pole aga uus fenomen, kõrghariduse massistumine sai alguse juba 18. sajandil, kui Saksa väikesed vürstiriigid said aru, et ühiskonnal üldiselt on vaja kõrgelt haritud inimesi, et kõrgharidus pole isiklik privileeg.

Massikõrgharidus ei pea tähendama vähemat kvaliteeti rohkematele õppijatele. Vastupidi, just õppijate rohkuse juures tuleb pühenduda järjest enam üksikule üliõpilasele. Kindlasti on see ka kivi tudengite kapsaaeda. Millal ja kui tihti anname me otsest tagasisidet õppejõu, õppekava või õppekorralduse kohta? Kas me ka kiidame oma õppejõude? Parafraseerides üht tuntud haridusmaksiimi: mille kohta tudeng tagasisidet ei anna, seda professor parandada ei oska!

Lugedes Interneti kommentaariume või kuulates mõnd lapsesuud, võiks järeldada, et üliõpilasel polegi kohta ühiskonnas, sest kes seda heidikut, joodikut, laenu laiaks lööjat, loengupingi kulutajat ikka vajab? Liiga tihti jõuavad leheveergudele arvamused, et haridus on igaühe isiklik probleem, milles ühiskonnal ja riigil on jaanalinnu roll. Õnneks on ühiskonna enamus siiski seisukohal, et kõrgharidusega inimesi on meil tarvis. Miks siis muidu võtavad noored ja järjest enam ka vanemad ühiskonnaliikmed ette kõrgkoolitee – Eesti üliõpilastest on ca 40 protsenti üle 25-aastased. Tänane üliõpilane võib vabalt olla noor, töötaja, lapsevanem, pensionär jne.

Tudeng on endiselt mässaja

Peale õppimise on üliõpilase ülesanne olla ka aktiivne kodanik. 17. november sai rahvusvaheliseks tudengipäevaks just ühiskondlikult aktiivsete üliõpilaste mälestuseks. Sellel päeval on aegade jooksul toimunud tudengimeeleavaldusi ja hukkunud üliõpilasaktiviste. Üliõpilasel nagu igal ühiskonnaliikmel on õigus seista oma vabaduste eest.

Kui tudengi töö on õppimine, siis on demokraatlikus ühiskonnas täiesti normaalne, et üliõpilased ka seda seisukohta avalikes debattides kaitsevad. Ja kui debatist ja läbirääkimistest ei teki kokkulepet, on vaja ka tänavatele tulla!

Head üliõpilaspäeva meile kõigile!

See lugu on kohendus 2007.a novembri kuus Eesti Üliõpilaslehes ilmunud loost

Isaks olemise võimalused Eestis

Homme, 8. novembril, on isade päev ning esimest korda ka mulle noore isana.

Palju räägitakse sellest, et kuidas isad võiksid lastele enam aega pühendada ning et miks on meil niipalju isata kasvavaid lapsi. Juba on avaldanud ka sotsiaalministeerium võrdleva statistika, mille järgi erinevalt ülejäänud Põhjamaadest, kus isad kasutavad lapsepuhkusele jäämist 90% ulatuses, esineb Eestis seda 5% isade puhul.

Töö ja pereelu kooskõla

Palju meie isadest on pere peamiseks sissetuleku hankijaks? Ainuüksi palgaandmed viitavad euroopalikult ebatavalisele töötasu erinevusele meeste ja naiste vahel - seega on isadel selge surve töötada leib lauale.

Lapsepuhkuse seisukohalt ei ole olnud ka riiklik poliitika soodustav: olukorras kus oma õigusi teatakse siiski väga vähe ning kus töökaotuse oht on suur, ei julge küll enamik isasid võtta mitut päeva, et olla lapsega kodus.

Tõenäoliselt on vanemahüvitise võtmine isade poolt ka pigem tööturu riskide maandamine (koondamise-vallandamise ennetamine või siis selle toimumise korral sissetuleku jätkamise tagamine).

Tööd rügav isa võib oma toimekusega olla küll suureks eeskujuks, ent Eesti meeste suhteliselt madal keskmine eluiga määrab ka sellise töökuse hinna - vanaisaks saamise ja olemise rõõmu jääb väheseks.

Mida ette võtta?

Esiteks tuleb jõuda laiemale arusaamisele lapse kasvatamisest ja selle toetamisest. Vanemahüvitis on rahatugi pelgalt 1,5 aastaks, ent lapse arengu seisukohalt vajab ta vanema enamvähem totaalset tähelepanu vähemalt 3nda eluaastani.

Vaja on läbi mõeldud vanemaõpet - haiglate juures on küll perekoolid raseduse, sünnituse ja imikuga toimetulemiseks jaa tema eest hoolitsemiseks, ent olukorras, kus suur osa tulevastest vanematest on pärit "lõhkisest" perest, tuleb koolil kanda ka pere väärtuste tutvustaja ja juurutaja rolli. Isarolli kujunemise juures on märkimisväärnegi see, et omast kogemusest öeldes, et päris paljud naised olid perekoolis üksinda.

Samuti tuleks kaaluda vanemahüvitise perioodi pikendamist, seda näiteks hüvitise süsteemi ümberkujundamist toetussüsteemiks, millel on üks või kuni kolm toetusmäära (mis ei küündiks tänase ülemmäärani), ent selle võrra pikem periood (N: 2 või 3 aastat). Lisaks taastada tasutav isapuhkus, mis maksab vaid 60 mln aastas. Raseduse lõppjärgus või sünnituse järgselt on nii emale, lapsele ent oma rolli kujunemise seisukohalt eriti isale oluline olla juures (jällegi omast kogemusest soovitan). Lasteaiakohtadest ei pole mul mõtet rääkidagi...

Hea tavana võiks igal tööandjal olla ka kirjalik töö- ja pereelu tasakaalu poliitika, mis näiteks ära et väärtustatakse töötajate peret ning luuakse võimalus selle ühitamiseks tööga.

Lõppkokkuvõttes on muidugi kõik kinni isiklikes kui ka ühiskonna väärtushoiakutes, mitte niivõrd materiaalses toetuses.

Kodanikualgatuse seisukohalt tuleb hoida pöidlaid, et MTÜ-le Isade Eest - esimene ja vist ka ainus isaks olemise teema eest kostev kodanikuühendus - tugevneks, laieneks ja oma mõju ning muidugi Eesti Lastevanemate Liidule, et oleks julgust kosta lapsevanemaks olemise võimaluste eest.