Homme, 8. novembril, on isade päev ning esimest korda ka mulle noore isana.
Palju räägitakse sellest, et kuidas isad võiksid lastele enam aega pühendada ning et miks on meil niipalju isata kasvavaid lapsi. Juba on avaldanud ka sotsiaalministeerium võrdleva statistika, mille järgi erinevalt ülejäänud Põhjamaadest, kus isad kasutavad lapsepuhkusele jäämist 90% ulatuses, esineb Eestis seda 5% isade puhul.
Töö ja pereelu kooskõla
Palju meie isadest on pere peamiseks sissetuleku hankijaks? Ainuüksi palgaandmed viitavad euroopalikult ebatavalisele töötasu erinevusele meeste ja naiste vahel - seega on isadel selge surve töötada leib lauale.
Lapsepuhkuse seisukohalt ei ole olnud ka riiklik poliitika soodustav: olukorras kus oma õigusi teatakse siiski väga vähe ning kus töökaotuse oht on suur, ei julge küll enamik isasid võtta mitut päeva, et olla lapsega kodus.
Tõenäoliselt on vanemahüvitise võtmine isade poolt ka pigem tööturu riskide maandamine (koondamise-vallandamise ennetamine või siis selle toimumise korral sissetuleku jätkamise tagamine).
Tööd rügav isa võib oma toimekusega olla küll suureks eeskujuks, ent Eesti meeste suhteliselt madal keskmine eluiga määrab ka sellise töökuse hinna - vanaisaks saamise ja olemise rõõmu jääb väheseks.
Mida ette võtta?
Esiteks tuleb jõuda laiemale arusaamisele lapse kasvatamisest ja selle toetamisest. Vanemahüvitis on rahatugi pelgalt 1,5 aastaks, ent lapse arengu seisukohalt vajab ta vanema enamvähem totaalset tähelepanu vähemalt 3nda eluaastani.
Vaja on läbi mõeldud vanemaõpet - haiglate juures on küll perekoolid raseduse, sünnituse ja imikuga toimetulemiseks jaa tema eest hoolitsemiseks, ent olukorras, kus suur osa tulevastest vanematest on pärit "lõhkisest" perest, tuleb koolil kanda ka pere väärtuste tutvustaja ja juurutaja rolli. Isarolli kujunemise juures on märkimisväärnegi see, et omast kogemusest öeldes, et päris paljud naised olid perekoolis üksinda.
Samuti tuleks kaaluda vanemahüvitise perioodi pikendamist, seda näiteks hüvitise süsteemi ümberkujundamist toetussüsteemiks, millel on üks või kuni kolm toetusmäära (mis ei küündiks tänase ülemmäärani), ent selle võrra pikem periood (N: 2 või 3 aastat). Lisaks taastada tasutav isapuhkus, mis maksab vaid 60 mln aastas. Raseduse lõppjärgus või sünnituse järgselt on nii emale, lapsele ent oma rolli kujunemise seisukohalt eriti isale oluline olla juures (jällegi omast kogemusest soovitan). Lasteaiakohtadest ei pole mul mõtet rääkidagi...
Hea tavana võiks igal tööandjal olla ka kirjalik töö- ja pereelu tasakaalu poliitika, mis näiteks ära et väärtustatakse töötajate peret ning luuakse võimalus selle ühitamiseks tööga.
Lõppkokkuvõttes on muidugi kõik kinni isiklikes kui ka ühiskonna väärtushoiakutes, mitte niivõrd materiaalses toetuses.
Kodanikualgatuse seisukohalt tuleb hoida pöidlaid, et MTÜ-le Isade Eest - esimene ja vist ka ainus isaks olemise teema eest kostev kodanikuühendus - tugevneks, laieneks ja oma mõju ning muidugi Eesti Lastevanemate Liidule, et oleks julgust kosta lapsevanemaks olemise võimaluste eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar