2001. aasta sügis oli minu jaoks see õnnelik aeg, mil astusin sisse ülikooli ustest. Kätte anti õpinguraamat ja kokku tuli panna õppeplaan. Olin saanud üliõpilaseks! Õhk oli ootust täis ja kõik tundus võimalikuna. Usun, et selline tunne on vallanud ja hakkab valdama igat uut tudengit sügissemestri alguses.
70 000 – ligemale nii palju üliõpilasi õppis sel sügisel Eesti kõrgkoolides. Nii suur pole tudengkond olnud ega hakka ka tõenäoliselt olema. Kuid kes või mis on see üliõpilane? Iidne ladina keel on kaude andnud meile eesti keelde sõna «tudeng» (studiosus – õppiv, uuriv inimene). Kui tuua juurde veel sõnad «kõrgkool» ja «ülikool», võib öelda, et tudeng on inimene, kes õpib teadust. Seega peaks iga üliõpilane puutuma kokku teadusega.
1000 aastat tagasi tekkisid esimesed ülikoolid (universitas'ed), mis olid tegelikult tudengiorganisatsioonid (üliõpilaskonnad). Õpihimulised inimesed kutsusid targemaid inimesi ennast koolitama. Just üliõpilased olid need, kes panid paika õppekava ja määrasid õppekorralduse. Õppijakeskne koolikorraldus oli siis ja on ka praegu ideaal, mille poole püüelda. Paslik on siinkohal mainida, et kiidetud-laidetud Bologna protsessi üks eesmärke on (taas)kujundada kõrgkooliõpe üliõpilaskeskseks.
Kogu ühiskonnale avatud kõrghariduse puhul, kus enamik noori on võimelised ülikoolis õppima, on üliõpilaskeskse õppe tagamine järjest raskem, kuid mitte võimatu. Liiga tihti näeme üle saja tudengi loengusaalis istumas, liiga tihti viibib seminarides-harjutustundides üle 30 osaleja.
Laenukulutaja kohtub jaanalinnuga
Kõrgharidust omandab aina enam inimesi, kõrgharidus on massides. See pole aga uus fenomen, kõrghariduse massistumine sai alguse juba 18. sajandil, kui Saksa väikesed vürstiriigid said aru, et ühiskonnal üldiselt on vaja kõrgelt haritud inimesi, et kõrgharidus pole isiklik privileeg.
Massikõrgharidus ei pea tähendama vähemat kvaliteeti rohkematele õppijatele. Vastupidi, just õppijate rohkuse juures tuleb pühenduda järjest enam üksikule üliõpilasele. Kindlasti on see ka kivi tudengite kapsaaeda. Millal ja kui tihti anname me otsest tagasisidet õppejõu, õppekava või õppekorralduse kohta? Kas me ka kiidame oma õppejõude? Parafraseerides üht tuntud haridusmaksiimi: mille kohta tudeng tagasisidet ei anna, seda professor parandada ei oska!
Lugedes Interneti kommentaariume või kuulates mõnd lapsesuud, võiks järeldada, et üliõpilasel polegi kohta ühiskonnas, sest kes seda heidikut, joodikut, laenu laiaks lööjat, loengupingi kulutajat ikka vajab? Liiga tihti jõuavad leheveergudele arvamused, et haridus on igaühe isiklik probleem, milles ühiskonnal ja riigil on jaanalinnu roll. Õnneks on ühiskonna enamus siiski seisukohal, et kõrgharidusega inimesi on meil tarvis. Miks siis muidu võtavad noored ja järjest enam ka vanemad ühiskonnaliikmed ette kõrgkoolitee – Eesti üliõpilastest on ca 40 protsenti üle 25-aastased. Tänane üliõpilane võib vabalt olla noor, töötaja, lapsevanem, pensionär jne.
Tudeng on endiselt mässaja
Peale õppimise on üliõpilase ülesanne olla ka aktiivne kodanik. 17. november sai rahvusvaheliseks tudengipäevaks just ühiskondlikult aktiivsete üliõpilaste mälestuseks. Sellel päeval on aegade jooksul toimunud tudengimeeleavaldusi ja hukkunud üliõpilasaktiviste. Üliõpilasel nagu igal ühiskonnaliikmel on õigus seista oma vabaduste eest.
Kui tudengi töö on õppimine, siis on demokraatlikus ühiskonnas täiesti normaalne, et üliõpilased ka seda seisukohta avalikes debattides kaitsevad. Ja kui debatist ja läbirääkimistest ei teki kokkulepet, on vaja ka tänavatele tulla!
Head üliõpilaspäeva meile kõigile!
See lugu on kohendus 2007.a novembri kuus Eesti Üliõpilaslehes ilmunud loost
70 000 – ligemale nii palju üliõpilasi õppis sel sügisel Eesti kõrgkoolides. Nii suur pole tudengkond olnud ega hakka ka tõenäoliselt olema. Kuid kes või mis on see üliõpilane? Iidne ladina keel on kaude andnud meile eesti keelde sõna «tudeng» (studiosus – õppiv, uuriv inimene). Kui tuua juurde veel sõnad «kõrgkool» ja «ülikool», võib öelda, et tudeng on inimene, kes õpib teadust. Seega peaks iga üliõpilane puutuma kokku teadusega.
1000 aastat tagasi tekkisid esimesed ülikoolid (universitas'ed), mis olid tegelikult tudengiorganisatsioonid (üliõpilaskonnad). Õpihimulised inimesed kutsusid targemaid inimesi ennast koolitama. Just üliõpilased olid need, kes panid paika õppekava ja määrasid õppekorralduse. Õppijakeskne koolikorraldus oli siis ja on ka praegu ideaal, mille poole püüelda. Paslik on siinkohal mainida, et kiidetud-laidetud Bologna protsessi üks eesmärke on (taas)kujundada kõrgkooliõpe üliõpilaskeskseks.
Kogu ühiskonnale avatud kõrghariduse puhul, kus enamik noori on võimelised ülikoolis õppima, on üliõpilaskeskse õppe tagamine järjest raskem, kuid mitte võimatu. Liiga tihti näeme üle saja tudengi loengusaalis istumas, liiga tihti viibib seminarides-harjutustundides üle 30 osaleja.
Laenukulutaja kohtub jaanalinnuga
Kõrgharidust omandab aina enam inimesi, kõrgharidus on massides. See pole aga uus fenomen, kõrghariduse massistumine sai alguse juba 18. sajandil, kui Saksa väikesed vürstiriigid said aru, et ühiskonnal üldiselt on vaja kõrgelt haritud inimesi, et kõrgharidus pole isiklik privileeg.
Massikõrgharidus ei pea tähendama vähemat kvaliteeti rohkematele õppijatele. Vastupidi, just õppijate rohkuse juures tuleb pühenduda järjest enam üksikule üliõpilasele. Kindlasti on see ka kivi tudengite kapsaaeda. Millal ja kui tihti anname me otsest tagasisidet õppejõu, õppekava või õppekorralduse kohta? Kas me ka kiidame oma õppejõude? Parafraseerides üht tuntud haridusmaksiimi: mille kohta tudeng tagasisidet ei anna, seda professor parandada ei oska!
Lugedes Interneti kommentaariume või kuulates mõnd lapsesuud, võiks järeldada, et üliõpilasel polegi kohta ühiskonnas, sest kes seda heidikut, joodikut, laenu laiaks lööjat, loengupingi kulutajat ikka vajab? Liiga tihti jõuavad leheveergudele arvamused, et haridus on igaühe isiklik probleem, milles ühiskonnal ja riigil on jaanalinnu roll. Õnneks on ühiskonna enamus siiski seisukohal, et kõrgharidusega inimesi on meil tarvis. Miks siis muidu võtavad noored ja järjest enam ka vanemad ühiskonnaliikmed ette kõrgkoolitee – Eesti üliõpilastest on ca 40 protsenti üle 25-aastased. Tänane üliõpilane võib vabalt olla noor, töötaja, lapsevanem, pensionär jne.
Tudeng on endiselt mässaja
Peale õppimise on üliõpilase ülesanne olla ka aktiivne kodanik. 17. november sai rahvusvaheliseks tudengipäevaks just ühiskondlikult aktiivsete üliõpilaste mälestuseks. Sellel päeval on aegade jooksul toimunud tudengimeeleavaldusi ja hukkunud üliõpilasaktiviste. Üliõpilasel nagu igal ühiskonnaliikmel on õigus seista oma vabaduste eest.
Kui tudengi töö on õppimine, siis on demokraatlikus ühiskonnas täiesti normaalne, et üliõpilased ka seda seisukohta avalikes debattides kaitsevad. Ja kui debatist ja läbirääkimistest ei teki kokkulepet, on vaja ka tänavatele tulla!
Head üliõpilaspäeva meile kõigile!
See lugu on kohendus 2007.a novembri kuus Eesti Üliõpilaslehes ilmunud loost
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar