kolmapäev, 15. aprill 2009

Forever young, I want to be... Kas pensionifond pani mõtlema?

Alphaville'i kuldse laulu pealkiri on meie pensionifondide ümber käiva jaoks sobiv taust.

Mida vähem hoolime, seda enam kannatame?

Esmalt on ikka hämmastav see kuidas pensionikindlustussüsteemi loomisel räägiti, et see jääb igavesti püsima ja seda ka rasketel aegadel.

Sestap, miks, me kodanikena lubame sellistel ümber-, üle-, maha-, uuesti jne otsustamistel lihtsalt nii kergesti sündida, et "igavesest" saab "ajutise ajutisem lahendus"?

Valitsuse otsusele (mis korrektsuse mõttes on valituse kokkulepe, et tehakse Riigikogule ettepanek muuta vastavaid seadusi) peatada pensionisamba sissemaksed ei reageerinud ükski juhtiv kodanikuühendus; ometi puudutab see kõiki - ametiühingud, tudengid, õpilased, lapsevanemad, tööandjad, vabaühendused, teadlased, haritlased, omavalitsused jne jne.

Mida me Riigikogule ütleme?

Meil on võimalus öelda selge ei kui asi jõuab Riigikokku, sest kui me nüüd vaikime, ei ole pärast midagi hädaldada. Iseasi on sellise "ei" põhjendatus (ehk siis tuleb enne otsustamist arutada võimaluste üle). Nüüd on küsimus, et mis selle süsteemiga peale hakata.

Fondi valitsemiskulusid on tore katta, et mingiks hetkeks läheb see ikka kodanikkonna sund-dotatsiooniks säärasele ettevõtlusele. Juba 2001.a räägiti Riigikogus, et kindlustussüsteemis on saatuslikud vead. Praegune Eiki Nestori skeemitamise jutt ei ole ju jätkusuutlik lahendus, mis pakuks tänastele noortele väärika vanaduspõlve, rääkimata tänastest pensionieelikutest.

Seega kui juunist tahetakse peatada, jõuaksime ühe korraliku mõttetalgu väärika ja rahaliselt kindlustatud vanadusea teemal ära teha :)

Kommentaare ei ole: