esmaspäev, 4. mai 2009

MIks Samost ja Nõlvak ei mõista üksteist?

Kui lugeda neid sadu arvamusi, mis on avaldatud seos Minu Eesti mõttetalgutega, siis jääb esmapilgul järeldada vaid seda, et eelmisel aastal ei mõelnud me üldse mida me teeme.

Jon kirjutab Praxise blogis minu arvates vähestena võrdleva analüüsi aspektist tuues võrdluse Suur-Britanniaga. Täiesti nõus, et meie kodanikualgatus ja vabatahtliku töö tava on teistsugune võrdluses enamike Euroopa maadega. Aga see ei tähenda, et need inimesed, kes ei käinud talgutel, oleks arad ja mõistmatud.

Raineri väited, et need, kes ei osalenud, suure tõenäosusega ei julgenud ega teadnud asjast, on äärmiselt solvavad, ent ehk viitavad hoopis Raineri enda esmastele emotsioonidele. Tema tänane tõdemus, et võinuks hoopis talgutada juba veebruaris, on objektiivsem järeldus toimunust ja edasisest.

Ma olen kindlasti mõttetalgute toetaja. Neist on ainult kasu, ent nood inimesed, kes kasutasid seda areeniks riigi ja poliitikute ründamiseks ning oma sõnavõttudes tekitasid sotsiaalset survet tehes niimoodi osavõttu quasi-kohustuslikuks, on teinud kõigile karuteene. Sisult vabatahtliku tegevuse kohustuslikult tegemine on omane ikka autoritaarse ja totalitaarse riigikorraldusega ühiskonnale.

Absurdsuse tipuks on väide, et need kes ei osalenud olgu vait - kuidagi ei lähe see kokku kodanikuühiskonna ja seda iseloomustava sõnavabaduse ja arvamuste paljususega.

Samostile väitele vastanuksin ma sama lustakalt nagu Rainer vastas Kesknädalale: Anvar, metsas käisime ju mullu!



Kommentaare ei ole: