"Seadusi järgida ei tähenda veel eetilist poliitikat" - MIKS?

Just sellise pealkirja kinkis lugejaile tänane Järva Teataja. Mis siis lõpuks on ametniku ja poliitiku eetika ja moraalse lubatavuse piirid?

Näiteid:

• linnaametnik helistab tööajast töötelefonilt valijaid läbi kutsudes neid üles konkreetse kandidaadi poolt hääletama;
• vallasekretär kirjutab enda koju sisse ühe volikogu kandidaadi;
• vallavanem keelab poliitilise vastase artikli ilmumise vallalehes.

Minu arvates on kõigi kolme puhul tegemist lubamatu käitumisega. Ja kui nad ise omast tahtest on seda ka teinud, peaksid nad oma ametist lahti saama. Avaliku teenistuse eetikakoodeks peaks ju maksma midagi...


Kas ja millised tagajärjed on erakonna maine rikkumisel?

Huvitav on siin juures ka asjaolu, et mitmete erakondade põhikirjades on punkt, mille järgi võib inimese välja visata kui ta on kahjustanud partei mainet või pole järginud distsipliini.

Ma usun, et ma ei eksi kui väidan, et just suuresti nonde kahe sätte ebaühtlase ja suhteliselt harva rakendamise tõttu ongi ka poliitika ja erakondade maine niivõrd halb.


Kas mainerikkujaid on võrdselt koheldud?

Omaette huvitav uurimisaines oleks kindlasti erakondade praktika selle kohta, et mis konkreetsetel põhjendustel on keegi erakonnast välja arvatud mainerikkumise juhtumite puhul. Siinjuures tuleb möönda, et avalikkuses jääb sageli mulje, mida saab kirjeldada vanasõnaga: "Suured sulid sõidavad tõllas, väiksed ripuvad võllas".