"Üliõpilasena näen ja tunnen, et Eesti üliõpilaskond politiseerub järjest enam. Kadumas on eetiline võitlus tudengite eest, selle asemel ajavad Eesti üliõpilaste liidrid üha enam tudengite varjus mõne konkreetse partei poliitikat."
Siret Kotka, keskerakonna noortekogu liige, üliõpilane (17.12.2009)
Sisuliselt on algasid tänavukevadised kõrgkoolide üliõpilasesinduste valimised mullu detsembris, mil Tallinna tudengid ei nõustunud linnavolikogu otsusega eristada Tallinnast ja mujalt pärit kõrgkooliõppurit kehtestades neile erinevad hinnad.
Valimised ei hakanud küll enamike tudengite, rääkimata nende esinduste, vaid kesknoorte jaoks - konstrueeriti fiktsioon: Tallinna tudengite tahtmise taga peab olema peamiselt IRL, vähem Reformierakond ja natuke ka Rahvaliit. Loodud mõttemudel asus elama oma elu.
Üliõpilaskonna ühiskondlik roll
Olulise küsimusena aga on senini jäänud vastuseta kogu diskussiooni mõte. Kas küsimus on kellegi kuuluvuses, talle külgekleebitud (aga olematus) kuuluvuses või selles, et üliõpilaskonnad ei ole oma tegevusega avaldanud piisavat mõju üliõpilaste õpingutele ja olmele ning ühiskonna demokraatlikule arengule laiemalt?
Miks mitte ei võiks laiemalt ja sügavamalt arutada seda, mis on üliõpilaskondade roll ja väljakutsed eesoleval õppeaastal. Märtsis toimuvad üliõpilasesinduste valimiste aeg oleks selleks ju parim. Mida sina tudengina, endise tudengina või tulevase tudengina ootad, et üliõpilasesindajad ette võtaksid?
Neis küsimustes on tõenäoliselt aruteluruumi enamaks ja kindlasti ühisosa ja konsensust ka erinevate tudengi- ja noorteühenduste vahel sh erakondade noortekogud. Selge on see, et demokraatliku ja areneva ühiskonna üheks võtmeteguriks on demokraatlik ja ühiskondlikult mõjus üliõpilasliikumine.
Üliõpilaspoliitika ei võrdu parteipoliitika
Üliõpilasesindused võiksid olla ja valdav enamuses ka on parteipoliitikast vabad. Seda ka Eestis sõna apoliitilisus tähendabki.
Üliõpilaskond on loomuldasa poliitiline organisatsioon, sest selline on seaduses tema ülesandepüstitus: ülikooliseaduse paragrahv 43 lõige 2:
"Üliõpilaskond on institutsioon, mis teostab üliõpilaste õigust omavalitsusele - otsustada ja korraldada iseseisvalt, kooskõlas seaduse ja seaduse alusel antud õigusaktidega, üliõpilaselu küsimusi, lähtudes üliõpilaste huvidest, vajadustest, õigustest ning kohustustest."
Üliõpilaskonna kui organisatsiooni asi on koondada, esindada ja kaitsta ühe kõrgkooli üliõpilaste kui kogukonna huve ja õigusi ning kujundada kogukonna elu. Mitte kogukonna väliseid (nt parteilisi, rahvuselisi jne).
Välisriikide üliõpilasliikumist, kus kohati erakondadel on suur roll, Eestis võrdlusse tuua, nagu Gerd soovitas, ei saa – ühiskonna väärtuste, arusaamade ja hoiakute kontekst on teine.
Aga parteilise kuuluvusega üliõpilasesindaja ei saa kindlasti kohe halb inimene olla ka Eestis. Halb on see, kui keegi ei kandideeri oma soovil vaid partei mahitusel. Keda ta siis esindab ja kelle ees vastutab?
Üliõpilaskond kui hea kodaniku kasvulava
Juba 1930. aastail väljendas Tartu Ülikooli üliõpilaskonna toonane esimees ja kuulsa poliitiku poeg Ilmar Tõnisson üliõpilaskonna kui kõiki tudengeid koondava ühenduse sotsiaalpedagoogilist eesmärki. Ülikooli juhtkonnast ja erakondadest sõltumatu, ent vastutust, solidaarsust ja demokraatiat väärtustav üliõpilasomavalitsus pidi looma eeldused kujundamaks igast üliõpilasest täisväärtuslik ühiskonna liige.
