Tasuta ja tasulise kõrghariduse ümber on ikka palju müüte, millesse lihtne takerduda.
Esiteks - meil on tasuta õpe või suurele osale tasuta. Tegelikult juba täna on meil arvestatav hulk tudengite poolt otse kinnimakstavat õpet. Seega on riiki üle poole üliõpilaste puhul üheltpoolt loobunud mõjutamast nende valikut ja teisalt jätkunud nad oma otsuses üksi. Seega ei saa rääkida, et meil on tasuta õppijad, kes välismaale minnes raisku lähevad.
Palju selline õppemaksuline rahastus kõrgkoolidele sisse toob ja esmapilgul riigieelarvest kokkuhoidu annab, on kergesti arvutatav, ent kuidas see mõjutab erialavalikut (huvitav versus äratasuv eriala), õpingute sujumist (töötamine,õpingute pikenemine, katkestamine) või juba pärast keskkooli välismaale õppima asumist - see on esmapilgul raske aga samas ajapikku nähtav.
Teiseks - riik rahastavat liiga palju pehmeid teadusi. Tegelikult riiklik koolitustellimus kõrgkoolidele oma õppevaldkondlikkus jaotuses viitab selgelt riiklikes strateegiatega määratletud prioriteetidele - loodusteadused, täppisteadused, tehnika ja ehitus jne. Seega ka selles patus ei saa valitsust süüdistada.
Kuidas aga jällegi need formaalsed prioriteedid tegelikult toetavad või on toetanud ühiskonna arengut, seda tasuks hinnata. Äkki on just hea ports õpetajaid, ajakirjanikke või sotsiolooge ja poliitikaanalüütikuid jäänud "tellimata"?
Ja kõige selle juures kipume unustama immigratsiooni osas aga seda, et me oleme tegelikult ammu ja pikalt läbi teinud selle, milles lääneriigid suhteliselt tagasihoidlikud on olnud: meie rahvastikust üle 30% on 65 - 20 aasta eest tööalaselt siia rännanud/rännutatud või nende järeltulijad.
Aeg oleks meie ühiskonnas ja riigis hakata otsustes ka väärtustama siinset inimvara, mitte kiikama mujale või hurjutama mujaleminejaid või sellele mõtlejaid - põhjused on ju siin, mitte mujal!
Esiteks - meil on tasuta õpe või suurele osale tasuta. Tegelikult juba täna on meil arvestatav hulk tudengite poolt otse kinnimakstavat õpet. Seega on riiki üle poole üliõpilaste puhul üheltpoolt loobunud mõjutamast nende valikut ja teisalt jätkunud nad oma otsuses üksi. Seega ei saa rääkida, et meil on tasuta õppijad, kes välismaale minnes raisku lähevad.
Palju selline õppemaksuline rahastus kõrgkoolidele sisse toob ja esmapilgul riigieelarvest kokkuhoidu annab, on kergesti arvutatav, ent kuidas see mõjutab erialavalikut (huvitav versus äratasuv eriala), õpingute sujumist (töötamine,õpingute pikenemine, katkestamine) või juba pärast keskkooli välismaale õppima asumist - see on esmapilgul raske aga samas ajapikku nähtav.
Teiseks - riik rahastavat liiga palju pehmeid teadusi. Tegelikult riiklik koolitustellimus kõrgkoolidele oma õppevaldkondlikkus jaotuses viitab selgelt riiklikes strateegiatega määratletud prioriteetidele - loodusteadused, täppisteadused, tehnika ja ehitus jne. Seega ka selles patus ei saa valitsust süüdistada.
Kuidas aga jällegi need formaalsed prioriteedid tegelikult toetavad või on toetanud ühiskonna arengut, seda tasuks hinnata. Äkki on just hea ports õpetajaid, ajakirjanikke või sotsiolooge ja poliitikaanalüütikuid jäänud "tellimata"?
Ja kõige selle juures kipume unustama immigratsiooni osas aga seda, et me oleme tegelikult ammu ja pikalt läbi teinud selle, milles lääneriigid suhteliselt tagasihoidlikud on olnud: meie rahvastikust üle 30% on 65 - 20 aasta eest tööalaselt siia rännanud/rännutatud või nende järeltulijad.
Aeg oleks meie ühiskonnas ja riigis hakata otsustes ka väärtustama siinset inimvara, mitte kiikama mujale või hurjutama mujaleminejaid või sellele mõtlejaid - põhjused on ju siin, mitte mujal!
