Eesti poliitikas on igal kuul üks püha hetk – avaldatakse erakondade toetusprotsendid. Sellele järgnevad tavaliselt parteiesindajate vormikindlad kommentaarid ning politoloogide hinnangud seisule. Paari päevaga on uudis lahtunud ja teema unustatakse suuresti kuni järgmise kuu sama sündmuseni.
Kuid õhku jääb küsimus, et mida saab nende protsendipunktide alusel üldse väita ning mida veel tuleks arvude taga näha.
Viimase aasta jooksul on reitingute keskmes olnud kaks uudist – parlamendi opositsioonierakonnad on populaarsemad valitsusliidust ning erakondliku eelistuseta inimeste kõrge osakaal. Vaadelgem esmalt viimast nähtust.
Eelistuseta isikud on arvestatav jõud
Augustikuu reitingute uudiste peasõnumiks on parlamendiväliste erakondade toetuse märgatav kasv ja väide, et see on toimunud parlamendijõudude arvelt. Siin tulebki mängu arv, mida tihti sildistatakse poliitikas ja parteides pettunutena või siis eelistuseta valijatena. Fakt on see, et 2011. aasta augustist saadik on eelistuseta isikute osakaal arvamusküsitlustele vastanute hulgas kasvanud (paarile ajutisele langusele vaatamata siiski 26-lt 46-le protsendile).
Küsitlemise käigus uuritakse inimestelt, kelle poolt nad hääletaksid, kui valimised toimuksid praegu – selle abil soovitakse vastajad viia valimisteaegsesse situatsiooni saamaks võimalikult usutav pilt avalikust arvamusest. Seejärel kõrvaldatakse erakondade toetusprotsentide arvutamisel eelistuseta isikute protsent ja saadakse küll protsendid, mis peegeldaksid arvutruult erakondade kohtade jaotust riigikogus, ent mitte trende valijaskonna hoiakutes.
Augustis tõus kõigil peale Reformierakonna
Võtkem nüüd ette augustikuu arvud: Keskerakond 26, sotsid 25, Reformierakond 20, IRL 14, rohelised 5 ja EKRE 3 protsenti ning 7 protsenti muud erakonnad ja üksikkandidaadid. 41 protsendil küsitletuist puudus poliitiline eelistus ehk siis - teistpidi sõnastades - 59 protsendi eelistus oli mõni partei või üksikkandidaat.
Kui nüüd korrutada eelnimetatud protsendipunktid - erinevalt TNS Emorist - läbi 0,59ga, saame tõetruuma pildi toetustest. Tehes sama ka juulikuu tulemustega, peame meedias välja käidud järeldused ümber vaatama.
Enam ei pea paika väide, et väikeerakondade toetus on kasvanud parlamendiparteide arvelt, sest ainsana on juuli-augusti võrdluses toetusprotsent vähenenud Reformierakonnal. Kõigil teistel on selge tõus (jäädes ca pooleteise protsendipunkti juures veapiiresse).
Sarnase arvutuse saab aga läbi viia ka varasemate kuude kohta. Kui vaadata näiteks inimeste poliitilisi eelistusi ja eelistuse puudumist ühes kogumis 2013. aasta algusest tänaseni, siis selgub, et veebruarist saadik on toetust kaotanud kõik peale Keskerakonna, enim seejuures IRL. Selget trendi näitab sama perioodi kohta ka peaministripartei reiting – vaatamata 2012. aasta suve märgatavale, kuid siiski ajutisele tõusule, on Reformierakonna toetus olnud 2011. aasta suvest alates languses.
Valimised panevad uusi eelistusi otsima
Märkimisväärne on see, et viimase viie ja poole aasta jooksul ei ole kordagi olnud eelistuseta valijate hulk nii suur nagu tänavu kuu aja eest (46 protsenti). Kui vaadelda erakondade toetusi ja eelistuseta isikute protsente vahemikes märts-mai 2007, aprill-august 2009, veebruar-august 2011 ja oktoober 2012-august 2013, siis on hulk inimesi, partei(de)s pettunuid, kes on siiski liikvel ja värskete küsitlustulemuste põhjal valmis usaldama uusi valikuid.
Kas 2013. aasta augustist kujuneb uute trendide seadja väikeerakondade toetusel või oli see suvine ajutine võnge toetusarvudes ning jätkub üldtrendina Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna toetuse kasv, saame näha vaikselt käivituvate kohalike volikogude valimiste kampaaniate ja hääletuste tulemusena.
Kaks aastat on erakondade toetusi kujundanud igapäevane valitsemine, skandaalid ja vabakonna aktiviseerumine. Nüüd on käes valimiste kord.
Avaldatud ka ERR uudisteportaalis 24.08.2013
