Erakondade toetused eurovalimisteks: Tarand suurim langeja, võidu pärast lahingus Keskerakond ja sotsid

Laupäeval avaldatud uuringutulemused osutavad nihkele erakondade toetuses: Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid eralduvad valimisjooksus, paistes silma selgelt esiletõusvate juhtkandidaatidega. Kuid tasub vaadata ka erakondade toetusprotsentide „sisse“ – kuidas jaguneb toetus kandidaatide vahel nimekirja sees.

* Keskerakond (22%) = Savisaar (9%) + Ratas (4%) + Stalnuhhin (3%) + Toom (3%) + ülejäänud (3%);

* Sotsiaaldemokraatlik Erakond (19%) = Lauristin (9%) + Padar (3%) + ülejäänud (7%);

* Reformierakond (19%) = Ansip (7%) + Kallas (4%) + Paet (4%) + ülejäänud (4%);

* Isamaa ja Res Publica Liit (17%) = Kelam (5%) + Ergma (5%) + ülejäänud (7%).

IRL-s paistab tulevat tõsine võitlus esikoha pärast: juhtivad kandidaadid (Ene Ergma – 5% ja Tunne Kelam 5%) kumbki eraldi annavad alla 30% IRL kogutoetusest (17%). Märgiline on, et kandidaatide taustast hõngub vana „Isamaaliit versus Res Publica“ siseheitluse kandumist avalikkuse ette (kas see ka nii on ja kas seda ka valijad tajuvad, näitavad lõplikud hääletustulemused). Samas võib Ergma populaarsuse taga näha ka tema hiljutist riigikogu esimehe ametit ja IRL-i valijate väsimist Tunne Kelamist (siiski kaks korda ehk kümme aastat europarlamendi staaži).

Vana juhi taak ja vana tegija esiletõus

Reformierakonna puhul on sarnaselt IRL-ga näha tõsist rebimist esikoha pärast – ei Andrus Ansip (7%), Kaja Kallas (4%) ega Urmas Paet (4%) tõuse esile suveräänse liidrina peaministripartei nimekirjas. Kindlasti on huvitav jälgida Andrus Ansip toetuse käekäiku – mil määral õnnestub tal 2011. aasta riigikogu valimistel saadud 18 000 hääle hulka ületada (hetketoetus viitab ligikaudu 30 000 hääle saamise tõenäosusele)? Ansipi jõulisemale väljatoomisele seab aga piirid erakonna püüd näida värskem järgmisel aastal riigikogu valimistel.

Sotsiaaldemokraadid on samas suutnud valijaid veenda omariikluse taastamise ühe käilakuju ja tänase ühiskonnateadlase sobivuses europarlamendi liikmeks: Marju Lauristini isiklik toetus (9%) moodustab umbes 47% SDE kogutoetusest (19%). Hiljuti veel europarlamenti kuulunud Ivari Padari toetus on vaid 3%. Üllatav on vaid, kuhu on eurokandidaatide populaarsustabelist kadunud mõne aja eest veel kõnekalt esile toodud värske haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski.

Keskerakond ja Tarand tipus, ent toetus madalam

Edgar Savisaare toetus (9%) moodustab 40% Keskerakonna kogutoetusest (22%), jättes selgelt seljataha Jüri Ratase (4%), Yana Toomi (3%) ja Mihhail Stalnuhhini (3%). Ukrainas toimuvale hinnanguid andes on Keskerakond võrreldes eelmise kuuga toetust kaotanud, ent paistab, et see on toimunud Jüri Ratase arvelt. Samuti on Keskerakonna toetus madalam 2009. aasta valimistel saavutatust (26%).

Indrek Tarandi toetus on kandidaatidest kõrgeim (15%), ent siiski madalam kui 2009. aasta valimistel saadud 25%.

Kui palju võib keegi hääli saada?

Kui võtta aluseks 2009. aasta europarlamendi valimiste häältesaagid ning eeldada, et valimisaktiivsus jääb samale tasemele, siis on selgelt näha võimalikud võitjad ja kaotada.

2009. aasta selged võitjad – Keskerakond ja Indrek Tarand – peavad viimase uuringu valguses leppima kehvema tulemusega. Keskerakond sai viis aastat tagasi 103 000 häält ja Tarand 102 000 hääle ringis. Praeguste uuringutulemuste järgi saab Keskerakonnale ennustada tänavuseks saagiks umbes 90 000 ning Tarandile 60 000 häält ehk 1,7 korda vähem.

Sotsiaaldemokraadid on aga oma häältesaaki märgatavalt kasvatamas: 19%-line toetus lubab umbes 85 000 häält, mis on 2009. aasta tulemusest (ligikaudu 9% ja 34 000 häält) üle kahe korra parem.

IRL-l ja Reformierakonnal on loota sel korral mõnevõrra paremat tulemust. 19%-line toetus lubab Reformierakonnale umbes 85 000 häält (60 000 häält 2009. aastal) ja IRL-i 17% peaks tooma ligikaudu 68 000 häält (49 000 häält 2009. aastal).

Lõpetuseks tuleb korrata üle tõde, et lõplik seis selgub siis, kui valimisjaoskonnad on suletud, hääled loetud ja tulemused avalikustatud. Toetusuuringud on vaid hetkeolukorra analüüsiks, valijatele järelemõtlemiseks ning kandidaatidele oma kampaania lõpuspurdiks seadmiseks.

Ilmunud ERR portaalis: http://valimised.err.ee/v/euro_2014/valimisarvamus/c6e252d2-8adc-4fb6-ae15-37e02aa381cd (19.mail 2014.a)

Keskerakonnale "kinkis" lisakohad Tallinna volikogus valimisseadusega pandud 5% künnis

Tartu Ülikooli teadurid järeldavad tänases Postimehes hääletustulemusi analüüsides, et väikejõudude hääled võisid anda Keskerakonnale kohti juurde Tallinna volikogus. Puhtalt häältestatistika põhjal saab seda väita, ent laiemat konteksti vaadeldes, sh kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust, siis on võimalik ka see väide ümber lükata.

Nimelt, kui puuduks 5%-line valimiskünnist, siis oleks Tallinna volikogu koosseis üldjoontes järgnev: 

   Keskerakond 42 (mitte 46);

   Isamaa ja Res Publica Liit 15 (mitte 16);

   Reformierakond 9 (9);

   Sotsiaaldemokraatlik Erakond 8 (8);

   Vaba Tallinna Kodanik 3 (mitte 0);

   Konservatiivne Rahvaerakond 2 (mitte 0). 

Selline volikogu oleks küll Keskerakonna valitseva enamusega, ent koosseisult siiski mitmekesisem ja valijate eelistuste suhtes esinduslikum kui künnisega moodustatud praegune linnavolikogu.

Kuidas lugeda erakondade toetusprotsente?

Eesti poliitikas on igal kuul üks püha hetk – avaldatakse erakondade toetusprotsendid. Sellele järgnevad tavaliselt parteiesindajate vormikindlad kommentaarid ning politoloogide hinnangud seisule. Paari päevaga on uudis lahtunud ja teema unustatakse suuresti kuni järgmise kuu sama sündmuseni. 

Kuid õhku jääb küsimus, et mida saab nende protsendipunktide alusel üldse väita ning mida veel tuleks arvude taga näha.

Viimase aasta jooksul on reitingute keskmes olnud kaks uudist – parlamendi opositsioonierakonnad on populaarsemad valitsusliidust ning erakondliku eelistuseta inimeste kõrge osakaal. Vaadelgem esmalt viimast nähtust.

Eelistuseta isikud on arvestatav jõud

Augustikuu reitingute uudiste peasõnumiks on parlamendiväliste erakondade toetuse märgatav kasv ja väide, et see on toimunud parlamendijõudude arvelt. Siin tulebki mängu arv, mida tihti sildistatakse poliitikas ja parteides pettunutena või siis eelistuseta valijatena. Fakt on see, et 2011. aasta augustist saadik on eelistuseta isikute osakaal arvamusküsitlustele vastanute hulgas kasvanud (paarile ajutisele langusele vaatamata siiski 26-lt 46-le protsendile). 

Küsitlemise käigus uuritakse inimestelt, kelle poolt nad hääletaksid, kui valimised toimuksid praegu – selle abil soovitakse vastajad viia valimisteaegsesse situatsiooni saamaks võimalikult usutav pilt avalikust arvamusest. Seejärel kõrvaldatakse erakondade toetusprotsentide arvutamisel eelistuseta isikute protsent ja saadakse küll protsendid, mis peegeldaksid arvutruult erakondade kohtade jaotust riigikogus, ent mitte trende valijaskonna hoiakutes. 

Augustis tõus kõigil peale Reformierakonna 

Võtkem nüüd ette augustikuu arvud: Keskerakond 26, sotsid 25, Reformierakond 20, IRL 14, rohelised 5 ja EKRE 3 protsenti ning 7 protsenti muud erakonnad ja üksikkandidaadid. 41 protsendil küsitletuist puudus poliitiline eelistus ehk siis - teistpidi sõnastades - 59 protsendi eelistus oli mõni partei või üksikkandidaat. 

Kui nüüd korrutada eelnimetatud protsendipunktid - erinevalt TNS Emorist - läbi 0,59ga, saame tõetruuma pildi toetustest. Tehes sama ka juulikuu tulemustega, peame meedias välja käidud järeldused ümber vaatama. 

Enam ei pea paika väide, et väikeerakondade toetus on kasvanud parlamendiparteide arvelt, sest ainsana on juuli-augusti võrdluses toetusprotsent vähenenud Reformierakonnal. Kõigil teistel on selge tõus (jäädes ca pooleteise protsendipunkti juures veapiiresse).

Sarnase arvutuse saab aga läbi viia ka varasemate kuude kohta. Kui vaadata näiteks inimeste poliitilisi eelistusi ja eelistuse puudumist ühes kogumis 2013. aasta algusest tänaseni, siis selgub, et veebruarist saadik on toetust kaotanud kõik peale Keskerakonna, enim seejuures IRL. Selget trendi näitab sama perioodi kohta ka peaministripartei reiting – vaatamata 2012. aasta suve märgatavale, kuid siiski ajutisele tõusule, on Reformierakonna toetus olnud 2011. aasta suvest alates languses.

Valimised panevad uusi eelistusi otsima

Märkimisväärne on see, et viimase viie ja poole aasta jooksul ei ole kordagi olnud eelistuseta valijate hulk nii suur nagu tänavu kuu aja eest (46 protsenti). Kui vaadelda erakondade toetusi ja eelistuseta isikute protsente vahemikes märts-mai 2007, aprill-august 2009, veebruar-august 2011 ja oktoober 2012-august 2013, siis on hulk inimesi, partei(de)s pettunuid, kes on siiski liikvel ja värskete küsitlustulemuste põhjal valmis usaldama uusi valikuid.

Kas 2013. aasta augustist kujuneb uute trendide seadja väikeerakondade toetusel või oli see suvine ajutine võnge toetusarvudes ning jätkub üldtrendina Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna toetuse kasv, saame näha vaikselt käivituvate kohalike volikogude valimiste kampaaniate ja hääletuste tulemusena. 

Kaks aastat on erakondade toetusi kujundanud igapäevane valitsemine, skandaalid ja vabakonna aktiviseerumine. Nüüd on käes valimiste kord.

Avaldatud ka ERR uudisteportaalis 24.08.2013

Usaldust vääriv poliitika eeldab tõsiselt võetavamat riigikogu

Poliitika ja poliitikute usaldusväärsuse probleemi puhul on keskendutud õigustatult palju isikutele ja erakondadele. Samas väärib tähelepanu ka riigikogu kui kõrgeim kogu rahva ootuste ja vajaduste tõlgendaja ja seadustajana.

Ma ei ole nõus Liia Hänni väitega, et valimisseadust ei tohi puutuda ning et viimastel aastatel süvenenud poliitiline kriis laheneb suuresti poliitikute vabandamise ja neile andestamise kaudu. Sama on riigikogu töö- ja kodukorra reeglitega – teinekord on ka süsteem see, mis loob ja taastoodab käitumist, mida kodanikena taunime ning mille tõttu kodanike silmis on riigikogu tervikuna vähem tõsiselt võetav.

Hääl kandidaadile, parteile või mõlemale?

Selline veendumus on laialt levinud ja eks seda toetavad ka senised valimistulemused. Praegune valijate häälte saadikukohaks muundumise süsteem soodustab selgelt nimekirja, mitte kandidaati. Heaks näiteks on Harju- ja Raplamaa valimisringkond, kus üksikkandidaat Leo Kunnas sai 3267 häälega kuuenda tulemuse isikute pingereas. Riigikogu kohti oli sellele ringkonnale vabariigi valimiskomisjon näinud ette 14.

Kui riigikogusse saaks igast valimisringkonnast isikute pingerea alusel sisse enim hääli saanud kandidaadid, siis oleks meie parlamendis 29 reformierakondlast, 22 keskerakondlast, 20 Isamaa ja Res Publica Liidu saadikut, 21 sotsi, kolm rohelist ja üks vene-erakondlane ning viis üksiksaadikut (Leo Kunnas, Mark Soosaar, Andreas Reinberg, Mart ja Martin Helme). Sellises teoreetilises koosseisus oleks rohkem võimalusi läbi rääkida nii koalitsiooni moodustamist kui riigikogus ja valitsuses arutlusele tulevaid üksikküsimusi. Jutud mõne erakonna asendamatusest ja alternatiivide puudumisest jääksid avaliku arutelu ääremaile.

Selge on aga see, et osa kodanikke eelistab valimistel kandidaadi isikut ja teine osa erakonda. Seega ei oleks otstarbekas liikuda praegusest nimekirja- ja erakonnakesksusest teise äärmusse. Variante, kuidas muuta riigikogu valimistulemuste kujunemine arusaadavamaks, on mitmeid.

Leedu hiljutised valimised panid kindlasti paljusid kõrvu kikitama, et parlamendi liikmeid saab valida ka mitmes voorus ja mitmel moel – osa parteinimekirjade alusel ja osa otsevalimistena ühemandaadilistes ringkondades. Miks mitte teha ka Eestis näiteks nii, et riigikogu 50 kohta jagataks proportsionaalselt nimekirjade ehk praegusel juhul parteide vahel ning 51 kohta valimisringkondade kaupa?

Valimisseaduse sihiks ei ole riigikogu töövõime, vaid esinduslikkus

Tehnilisena tunduva ja samas kõige lihtsama muudatusena, mis vähendaks oluliselt juttu ebaõiglusest, paistab viieprotsendilise valimiskünnise kaotamine. Kui riigikogus on üks koht väärt 1,01 protsenti häältest, siis õigustada kõrgema künnise seadmist riigikogu töövõimelisusega on põhjendamatu – see sama künnis on viinud meid teistpidi parlamentaarse töö tõketeni. Minimaalsel häältehulgal põhineva künnise järgi oleks täna riigikogus esindatud kuus erakonda (lisanduvalt 3,8 protsendiga rohelised ja 2,1 protsendiga kunagine Rahvaliit) ning paar üksiksaadikut.

Küsimus on ka valimisringkondade arvus ja suuruses: kes, kui palju ja keda esindab. Viie mandaadiga Lääne-Virumaa kahvatub 14 kohaga Harju- ja Raplamaa ühendringkonna ees. Samas on kunstlik moodustis Järvamaa ja Viljandimaa liitmisel loodud ringkond. Kas moodustada seniste hiigelringkondade asemel 15 maakonnast, Tartu ja Pärnu linnast ning Tallinna linnaosadest 20-25 valimisringkonda või hoopis 50-100 üksikmandaadiga ringkonda? Jääb vaid määratleda, millist probleemi üritame lahendada: kas selleks on piirkondade või maailmavaadete parem esindatus või saadikute isiklik vastutus valijate ees.

Kas riigikogus on saadikud või fraktsioonid?

Põhiseadusega on rahvas pannud riigikogu liikmele isikliku vastutuse ja rolli. Samas, kui võtta ette riigikogu kodu- ja töökorraseadus, siis hajub saadik ja esile tõuseb hoopis fraktsioon. Kurb ja koomiline korraga on, kui riigikogus lahkub mõnest fraktsioonist saadikuid «akna alla». Miks neil ei ole õigust moodustada oma fraktsiooni ja saada selleks raha, tekitab kummastust.

Rahvasaadiku töö kvaliteet sõltub paljuski tema asjaajamisest (kohtumised, side valimisringkonnaga, suhtlus vabaühendustega, ettevalmistatus tööks komisjonis jne), aga selles on riigikogulased sügavas sõltuvuses oma erakonnast ja selle fraktsioonist. Selle asemel, et kärpida parteilist raha, kaotati masu ajal riigikogu liikme staatuse seadusest säte, millega saanuksid Eesti rahvasaadikud Soome Eduskunna eeskujul 2011. aasta valimiste järel igaüks endale nõuniku-abilise iseseisvaks asjaajamiseks. Raha selle olulise otsuse langetamiseks saaks tulla näiteks riigikogu liikme kuluhüvitise summa vähendamisest ja fraktsioonide personalikulude kärpimisest. Struktuurne reform, ütleks rahandusminister Jürgen Ligi.

Riigikogu komisjon – ettevalmistav avalik arutelu või saadikute arvamuste varjupaik?

Teine pool on riigikogu liikme töö väljapaistvus ja avatus. Riigikogu esimehe Ene Ergma põhjendused parlamendikomisjonide töö kinnisuse kohta ja komisjonide sisutühjad protokollid usaldust ei tekita. Protokollid sisaldavad tehnilist infot nagu istungi toimumisaeg, osalejad ja hääletustulemused, ent mitte põhjendusi langetatud otsuste ja reaalse arutelu kohta. Samas, kui vaadata riigikogu liikmete ajakasutust, siis kulub suurem osa ajast saalis toimuvale kui komisjonide koosolekutel, väljasõitudel ja avalikel aruteludel osalemisele.

Kui mitmed riigikogu liikmed rõhutavad, et suur töö tehakse ära komisjonides, siis peavad protokollid saama sisukamateks. Miks mitte vähendada aega, mis kulub riigikogu saalis istumisele või tihti ka tühja saali jaoks istungi pidamisele, ning anda rohkem ruumi komisjonide tööks, sealhulgas avatud istungiteks ja aruteludeks erinevate huvirühmadega? See on ka saadikute enda huvides, et neist jääks jälg maha ega tekiks spekulatsioone, mida ta tegi või väitis sel või tol komisjoni istungil.

Kui riigikogu valimistulemuste kujunemine muutub arusaadavamaks ja õiglasemaks ning saadikud hakkavad parlamenditöös senisest enam oma isikliku vastutuse kaudu välja paistma, jääks tuima kummitempli juttu vähemaks ning saaksime ka oma esinduskogu ja iga saadiku pliiatsiteravust tõsisemalt hinnata.

Avaldatud Postimehe arvamusportaalis 16.11.2012.a

Eesti ülikooli unihiired?

Magavale noorele ei jookse isegi hiir suhu. Nõus, aga kas Eesti noored tõesti magavad? Siim Kallase (vt Maaleht, 28.06.) julged väited jäävad paraku meie igapäevaelus tõestuseta.

Inimeste harituse ja haridussüsteemi rahastamise vahel on kindel seos, mida ei saa eitada – kui raha pannakse süsteemi liiga vähe või see jagatakse valedele asjadele, siis on selge, et loodetud kvaliteeti ei tule.

Päritolu loeb – üliõpilastel on linlik ja haritlastaust


Paistab, et Siim Kallas ei ole päriselt kursis Eesti tudengite sotsiaalmajandusliku olukorraga. Värskendagem seda pilti. Reaalsus on see, et maa-asulatest ja madalama haridustasemega vanemate peredest pärit õpilasi jõuab ülikooli tunduvalt vähem kui suuremast linnast ja kõrgharidusega vanemate peredest.

Seejuures jagunevad õppeasutused üliõpilaste tausta põhjal kaheks. Avalik-õiguslikes (välja arvatud Eesti Maaülikool) ja eraülikoolides õppijatest paljud on pärit suurematest linnadest ja lõpetanud nn eliitgümnaasiumi ning valdavalt on nende vanematel kõrgharidus ja keskmisest parem majanduslik seis.

Teise kategooriasse kuuluvad rakenduskõrgkoolid, riigi kutseõppeasutused ja Eesti Maaülikool, kus õppijate hulgas on vähem kõrgelt haritud vanemate järeltulijaid ja nn eliitkoolide lõpetanuid. Märkimisväärselt suur osa sealsetest tudengitest on pärit maapiirkondadest ja lõpetanud maakonnakeskuse või vallakooli.

Õnneks on seda mõistnud ka valitsus ja Riigikogu. Vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi tarvidust on tunnistanud kõik parlamendis esindatud erakonnad, seda on nõudnud ka rahvusvaheline majanduskoostöö- ja arenguorganisatsioon OECD.

Mis tegelikult ajab eurovoliniku südame pahaks, kui ta räägib tudengite toetussüsteemi muutmiseks vajalikest suurematest rahasummadest? Miks peab Eesti riik erinema teistest eeskujuliku kõrgharidussüsteemiga Euroopa riikidest, kus tudengite sotsiaalsete garantiide süsteemi olemasolu on kindel riiklik kohustus ja haridussüsteemi üks kvaliteeditunnuseid.

Endise peaministrina on ka Kallasel vastutus, et Eesti tudengeil puudub tasemel toetuste süsteem.

Käesoleva kõrgharidusreformiga ei ole Eesti Üliõpilaskondade Liit ega ükski teine tudengiorganisatsioon taotlenud tudengeile uusi õigusi ja seda pole ka Riigikogu otsustanud. Seega on Siim Kallas kas lähtunud väär-andmetest või avalikkust teadlikult eksitanud.

Siim Kallase enda tööandja – Euroopa Komisjon – on Euroopa Liidu pikaajalises tegevuskavas kinnitanud hariduse, eriti kõrghariduse tähtsust ning vajadust suurendada inimeste võimalusi, omandamaks tasemel oskusi ja teadmisi, et olla igapäevaelus nii kodaniku kui ka töötaja või ettevõtjana edukas.

Siim Kallas esitab julge ja tegelikult õige seisukoha, et “õppeasutused, kus haridust tõendava dokumendi saab kerge vaevaga kätte, tuleb kinni panna“. Kahjuks on see aga lahtisest uksest sisse murdmine.

Tudengiorganisatsioonide osalusel töötas haridus- ja teadusministeerium juba 2007. a välja kõrghariduse kvaliteedikindlustamise reformiseaduse. 2009–2011 läbisid kõik kõrgkoolid üleminekuhindamise, mille tulemusena on nõrgad kõrgkoolid nüüdseks oma uksed kinni pannud.

Algust on tehtud kvaliteedihindamise järgmise sammuga, mis peaks ideaalis kaotama keskpärasuse Eesti kõrgkoolimaastikul.

Mis puudutab tudengite ja õppejõudude vastastikust nõudlikkust, siis tudengipidusid selles küll süüdistada ei saa. Pidu on pandud kõigil aegadel, sealhulgas loodetavasti ka Siim Kallase tudengipõlves. Muutunud on aga see, et kunagi varem pole kõrgharidus niimoodi Eesti inimesi tõmmanud – 70 000 noort ja vana õpib praegu Eesti kõrgkoolides tudengina.

See aga nõuab õppejõududelt teistsugust pingutust kui pelgalt masstestid suurele saalile. Tudengiorganisatsioonid ei rõõmusta suuliste eksamite kadumise üle ja kõrgkoolide nõukogudes tõstatub aeg-ajalt ikka see probleem, kuidas suure hulga puhul säilitada ka isiklikku hindamist.

Siim Kallas väljendab oma usku, et “...tudeng peaks ka vaesusest läbi käima. Rikas üliõpilane on anomaalia”. Tudengite kehv toimetulek ei anna aga eurovoliniku loodetud tulemust. Meil katkestab igal aastal õpingud ca 10 000 tudengit ning on veel tuhandeid, kes ei suuda lõpetada ettenähtud õppeaja piires.

Uuringud kinnitavad, et sellise olukorra peamine põhjus on tudengite ebaühtlane majanduslik olukord.

Kõrgema haridusega inimesed on ka sitkemad

Kui me tahame haritud inimesi ja kõrgeid õpitulemusi, siis ei tohi vaesuseksperimentidega väga kaugele minna. Eesti rahvas on liiga väike, et lubada endale hoolimatust õppivate inimeste suhtes.
Tööturustatistika näitab, et mida kõrgem haridus, seda sitkem inimene, tulemaks toime ka riigi majandusolukorra kehvusega.

Magavaid noori tudengeid on Eestis raske leida. Kui siis ehk neid, kes on toimetulekuks olnud sunnitud töötama mitu vahetust ja nüüd kasutavad hommikust loengut puuduliku une korvamiseks. See on aga tõsine riiklik tragöödia.

Pidev tudengite süüdistamine laiskuses ning rünnak õppimiseks vajalike toetuste suunas annavad noortele signaali, et Eesti kõrgharidus on endiselt korrast ära ja et osa poliitikuid ei taha seda tunnistada.

Riiki, kes ei austa oma kodanike õppimissoove, ei võeta tõsiselt ka rahvusvaheliselt.


Lugu ilmus Maalehes 12.juulil 2012.a