Eesti ülikooli unihiired?

Magavale noorele ei jookse isegi hiir suhu. Nõus, aga kas Eesti noored tõesti magavad? Siim Kallase (vt Maaleht, 28.06.) julged väited jäävad paraku meie igapäevaelus tõestuseta.

Inimeste harituse ja haridussüsteemi rahastamise vahel on kindel seos, mida ei saa eitada – kui raha pannakse süsteemi liiga vähe või see jagatakse valedele asjadele, siis on selge, et loodetud kvaliteeti ei tule.

Päritolu loeb – üliõpilastel on linlik ja haritlastaust


Paistab, et Siim Kallas ei ole päriselt kursis Eesti tudengite sotsiaalmajandusliku olukorraga. Värskendagem seda pilti. Reaalsus on see, et maa-asulatest ja madalama haridustasemega vanemate peredest pärit õpilasi jõuab ülikooli tunduvalt vähem kui suuremast linnast ja kõrgharidusega vanemate peredest.

Seejuures jagunevad õppeasutused üliõpilaste tausta põhjal kaheks. Avalik-õiguslikes (välja arvatud Eesti Maaülikool) ja eraülikoolides õppijatest paljud on pärit suurematest linnadest ja lõpetanud nn eliitgümnaasiumi ning valdavalt on nende vanematel kõrgharidus ja keskmisest parem majanduslik seis.

Teise kategooriasse kuuluvad rakenduskõrgkoolid, riigi kutseõppeasutused ja Eesti Maaülikool, kus õppijate hulgas on vähem kõrgelt haritud vanemate järeltulijaid ja nn eliitkoolide lõpetanuid. Märkimisväärselt suur osa sealsetest tudengitest on pärit maapiirkondadest ja lõpetanud maakonnakeskuse või vallakooli.

Õnneks on seda mõistnud ka valitsus ja Riigikogu. Vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi tarvidust on tunnistanud kõik parlamendis esindatud erakonnad, seda on nõudnud ka rahvusvaheline majanduskoostöö- ja arenguorganisatsioon OECD.

Mis tegelikult ajab eurovoliniku südame pahaks, kui ta räägib tudengite toetussüsteemi muutmiseks vajalikest suurematest rahasummadest? Miks peab Eesti riik erinema teistest eeskujuliku kõrgharidussüsteemiga Euroopa riikidest, kus tudengite sotsiaalsete garantiide süsteemi olemasolu on kindel riiklik kohustus ja haridussüsteemi üks kvaliteeditunnuseid.

Endise peaministrina on ka Kallasel vastutus, et Eesti tudengeil puudub tasemel toetuste süsteem.

Käesoleva kõrgharidusreformiga ei ole Eesti Üliõpilaskondade Liit ega ükski teine tudengiorganisatsioon taotlenud tudengeile uusi õigusi ja seda pole ka Riigikogu otsustanud. Seega on Siim Kallas kas lähtunud väär-andmetest või avalikkust teadlikult eksitanud.

Siim Kallase enda tööandja – Euroopa Komisjon – on Euroopa Liidu pikaajalises tegevuskavas kinnitanud hariduse, eriti kõrghariduse tähtsust ning vajadust suurendada inimeste võimalusi, omandamaks tasemel oskusi ja teadmisi, et olla igapäevaelus nii kodaniku kui ka töötaja või ettevõtjana edukas.

Siim Kallas esitab julge ja tegelikult õige seisukoha, et “õppeasutused, kus haridust tõendava dokumendi saab kerge vaevaga kätte, tuleb kinni panna“. Kahjuks on see aga lahtisest uksest sisse murdmine.

Tudengiorganisatsioonide osalusel töötas haridus- ja teadusministeerium juba 2007. a välja kõrghariduse kvaliteedikindlustamise reformiseaduse. 2009–2011 läbisid kõik kõrgkoolid üleminekuhindamise, mille tulemusena on nõrgad kõrgkoolid nüüdseks oma uksed kinni pannud.

Algust on tehtud kvaliteedihindamise järgmise sammuga, mis peaks ideaalis kaotama keskpärasuse Eesti kõrgkoolimaastikul.

Mis puudutab tudengite ja õppejõudude vastastikust nõudlikkust, siis tudengipidusid selles küll süüdistada ei saa. Pidu on pandud kõigil aegadel, sealhulgas loodetavasti ka Siim Kallase tudengipõlves. Muutunud on aga see, et kunagi varem pole kõrgharidus niimoodi Eesti inimesi tõmmanud – 70 000 noort ja vana õpib praegu Eesti kõrgkoolides tudengina.

See aga nõuab õppejõududelt teistsugust pingutust kui pelgalt masstestid suurele saalile. Tudengiorganisatsioonid ei rõõmusta suuliste eksamite kadumise üle ja kõrgkoolide nõukogudes tõstatub aeg-ajalt ikka see probleem, kuidas suure hulga puhul säilitada ka isiklikku hindamist.

Siim Kallas väljendab oma usku, et “...tudeng peaks ka vaesusest läbi käima. Rikas üliõpilane on anomaalia”. Tudengite kehv toimetulek ei anna aga eurovoliniku loodetud tulemust. Meil katkestab igal aastal õpingud ca 10 000 tudengit ning on veel tuhandeid, kes ei suuda lõpetada ettenähtud õppeaja piires.

Uuringud kinnitavad, et sellise olukorra peamine põhjus on tudengite ebaühtlane majanduslik olukord.

Kõrgema haridusega inimesed on ka sitkemad

Kui me tahame haritud inimesi ja kõrgeid õpitulemusi, siis ei tohi vaesuseksperimentidega väga kaugele minna. Eesti rahvas on liiga väike, et lubada endale hoolimatust õppivate inimeste suhtes.
Tööturustatistika näitab, et mida kõrgem haridus, seda sitkem inimene, tulemaks toime ka riigi majandusolukorra kehvusega.

Magavaid noori tudengeid on Eestis raske leida. Kui siis ehk neid, kes on toimetulekuks olnud sunnitud töötama mitu vahetust ja nüüd kasutavad hommikust loengut puuduliku une korvamiseks. See on aga tõsine riiklik tragöödia.

Pidev tudengite süüdistamine laiskuses ning rünnak õppimiseks vajalike toetuste suunas annavad noortele signaali, et Eesti kõrgharidus on endiselt korrast ära ja et osa poliitikuid ei taha seda tunnistada.

Riiki, kes ei austa oma kodanike õppimissoove, ei võeta tõsiselt ka rahvusvaheliselt.


Lugu ilmus Maalehes 12.juulil 2012.a