Juuksed on ka mehele uhkuseks!

Pikkade veenmiste ja kohati lausa survestustöö tulemusena käisin täna juukslas. Teadupärast lasin viimati palgalisel juuksuril oma soengut seada ligi 15 aastat tagasi; vahepealse aja olen läbi ajanud head lähedaste-tuttavate abil :)

19:30 paiku sisenesin Norde Cetrumi juuksurisalongi. Sõbralikult suunati mind üht tooli, kus sõna otseses mõttes sain pea pesu ;) Kõige parem asja juures oli tõik, et ma polnud kuni kääride ilmumiseni päris läbi mõelnud, millist soengut ma soovin.

Kääride töö oli suurepärane - nii professionaalset lõikust pole ma näinud. Muidugi mõjutas mind mu üks varasem (äärmuslik) kogemus, kus mulle kõrva lõigati!

Ja mis tore oli. Mehed, kui soovite naiste tähelepanu, siis minge juuksurisalongi - küll teid seal jälgitakse ;)

See ei ole disko, vaid valimised!

Nih

Eile tegin seda, mida poel ammu teinud: esitasin oma avalduse, et kandideerida Tallinna Ülikooli üliõpilaskonna volikogu liikmeks. Motivatsioonikirja sain valmis juba üleeile, aga vajalikud toetusallkirjad sain ülikooli pealt tuttavatelt tudengitelt alles eile.

Täna õhtu kuulsin, et minu valimisringkonnas - sotsiaalteaduste valdkonnas - on päris palju kandidaate. Eks me siis vaata kuidas läheb: saan kas 10 või 50 häälte.

Kuidas minust sai ühiskondlikult aktiivne tudeng

Astud ülikooli, asud ühiskonda!

Tallinna Ülikooli astusin ma 2001. aasta suvel. Nagu ülikooliõpingutega ikka, hakkasin kokku puutuma erinevate õppetööväliste tegevustega. Esimene aasta möödus ühikaelu „mõõdukas tarbimises“. Teisel õppeaastal kutsuti mind sotsialateaduskonna üliõpilasnõukogusse (ja nii algas mu üliõpilaskondlik tegevus ja unarusse jäi ühikaelu!).

Juba järgmisel kevadel (2003.a aprill) kandideerisin toonasesse pedagoogikaülikooli üliõpilasesindusse. Esialgu oli plaan saada aseesimeheks organisatsioonilises valdkonnas, kuid saatuse tahtel sai must sotsiaaltoimkonna esimees. Samuti valiti mind EÜL volikogusse ja ülikooli üliõpilaselamuid haldava asutus Elamu nõukogusse.

Esimesed saavutused tudengiesindajana

2003.a sügisel rakendati uus õppetoetuste süsteem, mis täna paistab suht tudengivaenulik. Toona tegelesime süsteemi rakendamisega ülikoolitasandil. Ainukese üliõpilaskonnana võtsime eritoetusfondist makstava majandusliku toetuse menetlemise (avalduste vastuvõtt, nõustamine, määramisettepaneku tegemine jne) täielikult enda peale. Täna tagasi vaadates oli see eelduseks praeguse üliõpilaskonna sotsiaalpoliitika nõuniku ametikoha loomiseks.

Samuti alustasime aktiivselt üliõpilaselamute poliitikaga, toona küll üürihinna tõusu vastu võitlemisega ning üliõpilaselamutesse vabaajaruumide loomisega ning koliga täidetud ruumidest üliõpilaste majutuseks tubade remontimise nõudmisega.

2003.a suvesse jääb ka minu esimene EÜL volikogu. See toimus Tartu Ülikooli nõukogu saalis. Mäletan siiani tipikate aktiivset osalust (Kairi Õun, TTÜ ÜE toonane haridusjuht esitas EÜL juhatusele hulgim küsimusi ja tegi ettepanekuid), mis oli mulle suureks innustuseks. Sellest alates üritasime osaleda niipaljudel EÜL üritustel ja koosolekutel kui võimalik; asi tundus tähtis ja tõsine. Taotlesime aktiivset volikogu.

Väike ekskurss ajateenistusse

2004.a kevadel sai mulle selgeks, et suvel tuleb ajateenistusse asuda. Kuidagi ei tahtnud, et sotsiaaltoimkonna aastane tegevus jääks unarusse ning seepärast koostasin aasta tegevuste kokkuvõtte ja ettepanekud järgmisele koosseisule. Samuti algasid väiksemat sorti reformidiskussioonid meie üliõpilaskonnas. Teadsin, et 2003/04 koosseis polnud valmis muudatusteks.

2004.a suvi möödus uutele üleandmise ning üliõpilaskonna reformimine arutelu vaimus. Samuti tuli vaielda riigikaitseosakonnaga teemal, kas neil ikka on õigus määrata mulle 11 kuuline ajateenistus või otsustan seda mina. Seekord ei saanud targem järele anda ning lõpuks teenisin ikka 8 kuud.

2004.a augusti lõpus asusin Kohtla-Järvele sõjaväestatud päästeteenistusse. Ma olin määratud saama keemia- ja kiirguskaitsespetsialistiks. Vaatamata „pojast-meheks perioodi“ ajasisukusele, hoidsin kontakti oma üliõpilaskonnaga. Aastavahetuse väljaloal olekul õnnestuski koostada uus üliõpilaskonna põhikiri. Mõningaste teisendustega see ka 2005.a veebruaris vastu võeti ja ülikooli nõukogus kinnitati. Juba väeteenistuse ajal plaanisin kandideerida tagasi oma üliõpilaskonna esinduskogusse (siis juba üliõpilaskonna volikogu nimetusega).

Tagasi üliõpilaskondlikku tegevusse

2005.a aprillis valiti mind üliõpilaskonna volikogu liikmeks, kuid juba mais kandideerisin üliõpilaskonna juhatuse liikmeks ning minu vastutusalaks sai haridus- ja sotsiaalvaldkond. Juunis olin tagasi ka EÜL volikogus. Huvitaval kombel toimus 2005.a juunikuu volikogu samas kohas, kus ma ühe aasta eest pidin pooleli jätma – Kääriku puhkebaas!

2005.a maist alustasime üliõpilaskonna teadlikku arendamist – koostati 3.a arengukava, hakati levitama ideed üliõpilaskonnast kui ca 7500 liikmelisest avalik-õiguslikust tudengiorganisatsioonist. Minu jaoks oli tähendas see seda, et võtsin järgmise akadeemilise puhkuse – üliõpilaskonna juhatuse töömaht jõudis täistöökoha künniseni ning ajuti ületas seda kõvasti. Selle perioodil jooksul jõudsin olla mitmete töörühmade ja komisjonide liikmed. Samuti oli ülikooli senati liige (õppekomisjonis mai 2005 – veebruar 2007; teaduskomisjonis mai 2005 – mai 2006; arenduskomisjonis märts 2005 – veebruar 2007). Osalesin ka ülikooli kvaliteediarenduse töörühmas (oktoober 2005 – märts 2006) ning ülikooli uuenduste kava töörühmades (november – detsember 2006). Antud perioodil sain teada ülikooli toimimise „köögi poolest“ – kuidas otsustamine tegelikult käib ning palju see erineb formaalsest. Tihti nõustutakse sinuga „põhimõtteliselt“, kuid „reaalsus“ ei võimalda selle järgi elada!

2006. aastasse jääb ka põhimõtteline võitlus Tallinna üliõpilaste eluasemeküsimuse teemal. Tallinna kõrgkoolide üliõpilaselamud olid räämas ja vajasid tõsist remonti. Ühikad Korda aktsioon, mille käigus tulid tudengi ka Toompeale lubadusi saama, oli edukas: 160 miljonit krooni eraldas Valitsus 2006. aasta lõpus Tallinna Tehnikaülikoolile, Tallinna Ülikoolile ja Eesti Kunstiakadeemiale.

Pilk Eesti Üliõpilaskondade Liidu poole

Samuti olen alates 2005.a kevadest järjest enam seotud EÜL tegevusega (lisaks volikogule järelevalvekomisjonis kuni 2006.a augustini; poliitikakomisjonis alates juunist 2006.a).

2006.a suvel hakkasin tagasi vaatama oma senisele üliõpilasaktivismi ajale (alates 2002.a november) ning kaalutlema EÜL juhatusse kandideerimise üle. 2007. aasta jaanuaris valiti mind siis EÜL juhatuse esimeheks; sellest meenub mulle toonane Postimehe uudise pealkiri: Tudengiliidus läks või Tallinna Ülikooli esindaja kätte (küll alles osatakse pealkirju panna!). 01. aprillil asusin vastutusrikast ametit täitma, volituste ketsvusega 01. juuli 2008.

Kui Eimar blogimaailma jõudis, olid Irja ja Edgar juba ...

Nih...

Kuskilt tuleb alustada. Esmalt tuleb tõdeda, et päevikut, kui need kooliasjad kõrvale jätta, pole ma kunagi pidanud. Täpset põhjust selleks ei teagi. Päevikut on ju pidanud nii suured väejuhid kui ka koduperenaised :)

Kas minu blogi nüüd just päevik saab olema, on iseasi ja sõltub sellest kui palju ja mis stiilis ma siia kandeid tegema hakkan.