Allpool 5 tõestisündinud lugu Eesti erinevatest koolidest, kus tudengid õpetajapraktikat tehes "avastasid" koolielu "köögi poolt":
- lugu. Tudeng leidis 5. klassi poisi õpetajate toast seismas. Poiss seisis mingi pahateo eest terve koolipäeva, ja pidi seisma tundide kaupa ühel jalal, teine käsi üles tõstetud.
- lugu. Tudeng saadeti õpetama nö rasket klassi. Saatesõnadeks ütles õppealajuhataja talle, et need seal klassis on kõik kaagid, ega tema nendega toime ei tule, ja kui oleks õppealajuhataja teha, rivistaks ta nad peldiku kõrvale üles ja laseks kõik maha. Tudeng tuli toime ja saavutas lastega kontakti.
- lugu. Puudumise eest olid kaks 9. klassi poissi pandud seisma õpetajate toa ukse kõrvale ootama õpetajate infovahetundi. Nad pidid nii õppealajuhatajalt kui teistelt õpetajatelt kuulama pikema aja jooksul järgmisi repliike: „ Mida te endast mõtlete, kuhu te siit edasi lähete, teid ei võeta kuhugi vastu, mina teid siia gümnaasiumi ei taha, teie näod on jäänud mulle hästi meelde. Teid ei võeta tulevikus kuhugi tööle, te olete süüdimatud.“ Poiste kallal näägutasid paljud õpetajad. Lõpuks määrati poistele karistuseks 20 ringi ümber staadioni jooksmist.
- lugu. Kaks poissi kaklesid vahetunnis. Helises tunnikell, läbipekstud väiksem poiss toodi õpetajate tuppa, talle anti valge paber ja kästi kirjutada seletuskiri ning siis minna tundi. Poiss nuttis meeleheitlikult ja ta oli oma murega üksi jäetud. Tudeng tegeles temaga, lohutas, kuulas, rahustas, aitas seletuskirja kirjutada. Siis toodi peksja poiss. Õpetaja ütles neile, et süüdi olete niikuinii mõlemad ja kirjutage nüüd seletuskirjad. Lapsed jäeti toimunuga üksi ilma lahendusteta
- lugu. Tudeng tahtis klassis kasutada aktiivseid õppemeetodeid ja rühmatööd. Õpetaja ütles talle, et need lapsed on nii passiivsed, rumalad ja lootusetud, et nad ei tule sellega toime ja keelas selle ära. Siis tuli kooli ülikooli poolne õppejõud. Tudeng tegi siis nimme lastega rühmatööd, lapsed olevat kenasti kaasa tulnud, aktiivseks muutunud ja tund tuli suurepäraselt välja.
Lapsevanemana pidin emotsiooni maha saamiseks neid lugusid korduvalt üle lugema. Aga küsimused jäävad siiski: kes vastutab, kas need tegelased saavad ka karistatud, kuidas sellised asjad saavad üldse juhtuda?
2 kommentaari:
Huvitav oleks ka algmaterjaliga tutvuda. Kus see avaldatud on?
Muidugi on see kõik äärmiselt masendav ning - kurb tunnistada - mitte eriti üllatav. Sellise "pedagoogilise" nõtrusega leppime oleks samas andestamatu, see muudaks kõik asjast teadlikud aga vaikivad isikud kaas-süüdlasteks.
Kuidas vabaneda eba-pedagoogidest olukorras, kus tihti on tegemist tervik-kollektiiviga, kes järgib juba aastakümnete pikkust hoolimatuse traditsiooni (ma saan aru, et see kõlab karmilt, aga siia samasse žanrisse kuuluvad kooliühiskonnad, kus esineb näiteks koolikiusamist, millega aga lepitakse kui "normaalse" ning eakohase noorte omavahelise suhtluse vormina).
Näiteks Jaapani haridussüsteemis vahetuvad koolide direktorid rotatsiooni korras. Tõenäoliselt just sarnase hoolimatuse traditsiooni ja stagnatsiooni vältimise eesmärgil. Samalaadse süsteemi välja pakkumine Eestis ilmselt ei töötaks, kontrast traditsiooniga oleks liiga järsk.
Muidugi on olemas atesteerimise protsess. Kuid nagu elu näitab, ei ole see mingi garantii, komisjoni ees kaunilt lihvitud pedagoogiliste vormelitega ilutseda ning hirmu all hoitud klassis näidistundi anda on võimalik.
Võib-olla tasuks kaaluda pressinõukogule sarnase institutsiooni loomist haridusvaldkonnas? See oleks organ, kelle tähelepanu alla võiks tuua konkreetseid pedagoogilise hea tava vastu eksimise juhtumeid, mille asjus pedagoogil oleks kohustus (kui mitte seadusandlik siis vähemalt moraalne) aru anda ning korrale kutsuvaks instantsiks muutuks sel puhul avalikkus, kellega kooli juhtkond lihtsalt oleks sunnitud arvestama.
Need lood pärinevad haridusfoorumi listist.
Ma arvan, et direktorite tähtajalise (3-5.a) töösuhte taastamine on üheks tugevaks võtmeks, eriti olukorras, kus lepingu lisana sõlmitav tulemuslepe oleks aluseks, kas isik tähtaja möödudes on kõlblik uuesti kandideerima.
Koolides õiguskindluse ja turvatunde loomiseks peaks olema väljaspoolt kooli toetatav aukohus, mis käsitleks selliseid kuritegusid.
Postita kommentaar