Usaldust vääriv poliitika eeldab tõsiselt võetavamat riigikogu

Poliitika ja poliitikute usaldusväärsuse probleemi puhul on keskendutud õigustatult palju isikutele ja erakondadele. Samas väärib tähelepanu ka riigikogu kui kõrgeim kogu rahva ootuste ja vajaduste tõlgendaja ja seadustajana.

Ma ei ole nõus Liia Hänni väitega, et valimisseadust ei tohi puutuda ning et viimastel aastatel süvenenud poliitiline kriis laheneb suuresti poliitikute vabandamise ja neile andestamise kaudu. Sama on riigikogu töö- ja kodukorra reeglitega – teinekord on ka süsteem see, mis loob ja taastoodab käitumist, mida kodanikena taunime ning mille tõttu kodanike silmis on riigikogu tervikuna vähem tõsiselt võetav.

Hääl kandidaadile, parteile või mõlemale?

Selline veendumus on laialt levinud ja eks seda toetavad ka senised valimistulemused. Praegune valijate häälte saadikukohaks muundumise süsteem soodustab selgelt nimekirja, mitte kandidaati. Heaks näiteks on Harju- ja Raplamaa valimisringkond, kus üksikkandidaat Leo Kunnas sai 3267 häälega kuuenda tulemuse isikute pingereas. Riigikogu kohti oli sellele ringkonnale vabariigi valimiskomisjon näinud ette 14.

Kui riigikogusse saaks igast valimisringkonnast isikute pingerea alusel sisse enim hääli saanud kandidaadid, siis oleks meie parlamendis 29 reformierakondlast, 22 keskerakondlast, 20 Isamaa ja Res Publica Liidu saadikut, 21 sotsi, kolm rohelist ja üks vene-erakondlane ning viis üksiksaadikut (Leo Kunnas, Mark Soosaar, Andreas Reinberg, Mart ja Martin Helme). Sellises teoreetilises koosseisus oleks rohkem võimalusi läbi rääkida nii koalitsiooni moodustamist kui riigikogus ja valitsuses arutlusele tulevaid üksikküsimusi. Jutud mõne erakonna asendamatusest ja alternatiivide puudumisest jääksid avaliku arutelu ääremaile.

Selge on aga see, et osa kodanikke eelistab valimistel kandidaadi isikut ja teine osa erakonda. Seega ei oleks otstarbekas liikuda praegusest nimekirja- ja erakonnakesksusest teise äärmusse. Variante, kuidas muuta riigikogu valimistulemuste kujunemine arusaadavamaks, on mitmeid.

Leedu hiljutised valimised panid kindlasti paljusid kõrvu kikitama, et parlamendi liikmeid saab valida ka mitmes voorus ja mitmel moel – osa parteinimekirjade alusel ja osa otsevalimistena ühemandaadilistes ringkondades. Miks mitte teha ka Eestis näiteks nii, et riigikogu 50 kohta jagataks proportsionaalselt nimekirjade ehk praegusel juhul parteide vahel ning 51 kohta valimisringkondade kaupa?

Valimisseaduse sihiks ei ole riigikogu töövõime, vaid esinduslikkus

Tehnilisena tunduva ja samas kõige lihtsama muudatusena, mis vähendaks oluliselt juttu ebaõiglusest, paistab viieprotsendilise valimiskünnise kaotamine. Kui riigikogus on üks koht väärt 1,01 protsenti häältest, siis õigustada kõrgema künnise seadmist riigikogu töövõimelisusega on põhjendamatu – see sama künnis on viinud meid teistpidi parlamentaarse töö tõketeni. Minimaalsel häältehulgal põhineva künnise järgi oleks täna riigikogus esindatud kuus erakonda (lisanduvalt 3,8 protsendiga rohelised ja 2,1 protsendiga kunagine Rahvaliit) ning paar üksiksaadikut.

Küsimus on ka valimisringkondade arvus ja suuruses: kes, kui palju ja keda esindab. Viie mandaadiga Lääne-Virumaa kahvatub 14 kohaga Harju- ja Raplamaa ühendringkonna ees. Samas on kunstlik moodustis Järvamaa ja Viljandimaa liitmisel loodud ringkond. Kas moodustada seniste hiigelringkondade asemel 15 maakonnast, Tartu ja Pärnu linnast ning Tallinna linnaosadest 20-25 valimisringkonda või hoopis 50-100 üksikmandaadiga ringkonda? Jääb vaid määratleda, millist probleemi üritame lahendada: kas selleks on piirkondade või maailmavaadete parem esindatus või saadikute isiklik vastutus valijate ees.

Kas riigikogus on saadikud või fraktsioonid?

Põhiseadusega on rahvas pannud riigikogu liikmele isikliku vastutuse ja rolli. Samas, kui võtta ette riigikogu kodu- ja töökorraseadus, siis hajub saadik ja esile tõuseb hoopis fraktsioon. Kurb ja koomiline korraga on, kui riigikogus lahkub mõnest fraktsioonist saadikuid «akna alla». Miks neil ei ole õigust moodustada oma fraktsiooni ja saada selleks raha, tekitab kummastust.

Rahvasaadiku töö kvaliteet sõltub paljuski tema asjaajamisest (kohtumised, side valimisringkonnaga, suhtlus vabaühendustega, ettevalmistatus tööks komisjonis jne), aga selles on riigikogulased sügavas sõltuvuses oma erakonnast ja selle fraktsioonist. Selle asemel, et kärpida parteilist raha, kaotati masu ajal riigikogu liikme staatuse seadusest säte, millega saanuksid Eesti rahvasaadikud Soome Eduskunna eeskujul 2011. aasta valimiste järel igaüks endale nõuniku-abilise iseseisvaks asjaajamiseks. Raha selle olulise otsuse langetamiseks saaks tulla näiteks riigikogu liikme kuluhüvitise summa vähendamisest ja fraktsioonide personalikulude kärpimisest. Struktuurne reform, ütleks rahandusminister Jürgen Ligi.

Riigikogu komisjon – ettevalmistav avalik arutelu või saadikute arvamuste varjupaik?

Teine pool on riigikogu liikme töö väljapaistvus ja avatus. Riigikogu esimehe Ene Ergma põhjendused parlamendikomisjonide töö kinnisuse kohta ja komisjonide sisutühjad protokollid usaldust ei tekita. Protokollid sisaldavad tehnilist infot nagu istungi toimumisaeg, osalejad ja hääletustulemused, ent mitte põhjendusi langetatud otsuste ja reaalse arutelu kohta. Samas, kui vaadata riigikogu liikmete ajakasutust, siis kulub suurem osa ajast saalis toimuvale kui komisjonide koosolekutel, väljasõitudel ja avalikel aruteludel osalemisele.

Kui mitmed riigikogu liikmed rõhutavad, et suur töö tehakse ära komisjonides, siis peavad protokollid saama sisukamateks. Miks mitte vähendada aega, mis kulub riigikogu saalis istumisele või tihti ka tühja saali jaoks istungi pidamisele, ning anda rohkem ruumi komisjonide tööks, sealhulgas avatud istungiteks ja aruteludeks erinevate huvirühmadega? See on ka saadikute enda huvides, et neist jääks jälg maha ega tekiks spekulatsioone, mida ta tegi või väitis sel või tol komisjoni istungil.

Kui riigikogu valimistulemuste kujunemine muutub arusaadavamaks ja õiglasemaks ning saadikud hakkavad parlamenditöös senisest enam oma isikliku vastutuse kaudu välja paistma, jääks tuima kummitempli juttu vähemaks ning saaksime ka oma esinduskogu ja iga saadiku pliiatsiteravust tõsisemalt hinnata.

Avaldatud Postimehe arvamusportaalis 16.11.2012.a

Eesti ülikooli unihiired?

Magavale noorele ei jookse isegi hiir suhu. Nõus, aga kas Eesti noored tõesti magavad? Siim Kallase (vt Maaleht, 28.06.) julged väited jäävad paraku meie igapäevaelus tõestuseta.

Inimeste harituse ja haridussüsteemi rahastamise vahel on kindel seos, mida ei saa eitada – kui raha pannakse süsteemi liiga vähe või see jagatakse valedele asjadele, siis on selge, et loodetud kvaliteeti ei tule.

Päritolu loeb – üliõpilastel on linlik ja haritlastaust


Paistab, et Siim Kallas ei ole päriselt kursis Eesti tudengite sotsiaalmajandusliku olukorraga. Värskendagem seda pilti. Reaalsus on see, et maa-asulatest ja madalama haridustasemega vanemate peredest pärit õpilasi jõuab ülikooli tunduvalt vähem kui suuremast linnast ja kõrgharidusega vanemate peredest.

Seejuures jagunevad õppeasutused üliõpilaste tausta põhjal kaheks. Avalik-õiguslikes (välja arvatud Eesti Maaülikool) ja eraülikoolides õppijatest paljud on pärit suurematest linnadest ja lõpetanud nn eliitgümnaasiumi ning valdavalt on nende vanematel kõrgharidus ja keskmisest parem majanduslik seis.

Teise kategooriasse kuuluvad rakenduskõrgkoolid, riigi kutseõppeasutused ja Eesti Maaülikool, kus õppijate hulgas on vähem kõrgelt haritud vanemate järeltulijaid ja nn eliitkoolide lõpetanuid. Märkimisväärselt suur osa sealsetest tudengitest on pärit maapiirkondadest ja lõpetanud maakonnakeskuse või vallakooli.

Õnneks on seda mõistnud ka valitsus ja Riigikogu. Vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi tarvidust on tunnistanud kõik parlamendis esindatud erakonnad, seda on nõudnud ka rahvusvaheline majanduskoostöö- ja arenguorganisatsioon OECD.

Mis tegelikult ajab eurovoliniku südame pahaks, kui ta räägib tudengite toetussüsteemi muutmiseks vajalikest suurematest rahasummadest? Miks peab Eesti riik erinema teistest eeskujuliku kõrgharidussüsteemiga Euroopa riikidest, kus tudengite sotsiaalsete garantiide süsteemi olemasolu on kindel riiklik kohustus ja haridussüsteemi üks kvaliteeditunnuseid.

Endise peaministrina on ka Kallasel vastutus, et Eesti tudengeil puudub tasemel toetuste süsteem.

Käesoleva kõrgharidusreformiga ei ole Eesti Üliõpilaskondade Liit ega ükski teine tudengiorganisatsioon taotlenud tudengeile uusi õigusi ja seda pole ka Riigikogu otsustanud. Seega on Siim Kallas kas lähtunud väär-andmetest või avalikkust teadlikult eksitanud.

Siim Kallase enda tööandja – Euroopa Komisjon – on Euroopa Liidu pikaajalises tegevuskavas kinnitanud hariduse, eriti kõrghariduse tähtsust ning vajadust suurendada inimeste võimalusi, omandamaks tasemel oskusi ja teadmisi, et olla igapäevaelus nii kodaniku kui ka töötaja või ettevõtjana edukas.

Siim Kallas esitab julge ja tegelikult õige seisukoha, et “õppeasutused, kus haridust tõendava dokumendi saab kerge vaevaga kätte, tuleb kinni panna“. Kahjuks on see aga lahtisest uksest sisse murdmine.

Tudengiorganisatsioonide osalusel töötas haridus- ja teadusministeerium juba 2007. a välja kõrghariduse kvaliteedikindlustamise reformiseaduse. 2009–2011 läbisid kõik kõrgkoolid üleminekuhindamise, mille tulemusena on nõrgad kõrgkoolid nüüdseks oma uksed kinni pannud.

Algust on tehtud kvaliteedihindamise järgmise sammuga, mis peaks ideaalis kaotama keskpärasuse Eesti kõrgkoolimaastikul.

Mis puudutab tudengite ja õppejõudude vastastikust nõudlikkust, siis tudengipidusid selles küll süüdistada ei saa. Pidu on pandud kõigil aegadel, sealhulgas loodetavasti ka Siim Kallase tudengipõlves. Muutunud on aga see, et kunagi varem pole kõrgharidus niimoodi Eesti inimesi tõmmanud – 70 000 noort ja vana õpib praegu Eesti kõrgkoolides tudengina.

See aga nõuab õppejõududelt teistsugust pingutust kui pelgalt masstestid suurele saalile. Tudengiorganisatsioonid ei rõõmusta suuliste eksamite kadumise üle ja kõrgkoolide nõukogudes tõstatub aeg-ajalt ikka see probleem, kuidas suure hulga puhul säilitada ka isiklikku hindamist.

Siim Kallas väljendab oma usku, et “...tudeng peaks ka vaesusest läbi käima. Rikas üliõpilane on anomaalia”. Tudengite kehv toimetulek ei anna aga eurovoliniku loodetud tulemust. Meil katkestab igal aastal õpingud ca 10 000 tudengit ning on veel tuhandeid, kes ei suuda lõpetada ettenähtud õppeaja piires.

Uuringud kinnitavad, et sellise olukorra peamine põhjus on tudengite ebaühtlane majanduslik olukord.

Kõrgema haridusega inimesed on ka sitkemad

Kui me tahame haritud inimesi ja kõrgeid õpitulemusi, siis ei tohi vaesuseksperimentidega väga kaugele minna. Eesti rahvas on liiga väike, et lubada endale hoolimatust õppivate inimeste suhtes.
Tööturustatistika näitab, et mida kõrgem haridus, seda sitkem inimene, tulemaks toime ka riigi majandusolukorra kehvusega.

Magavaid noori tudengeid on Eestis raske leida. Kui siis ehk neid, kes on toimetulekuks olnud sunnitud töötama mitu vahetust ja nüüd kasutavad hommikust loengut puuduliku une korvamiseks. See on aga tõsine riiklik tragöödia.

Pidev tudengite süüdistamine laiskuses ning rünnak õppimiseks vajalike toetuste suunas annavad noortele signaali, et Eesti kõrgharidus on endiselt korrast ära ja et osa poliitikuid ei taha seda tunnistada.

Riiki, kes ei austa oma kodanike õppimissoove, ei võeta tõsiselt ka rahvusvaheliselt.


Lugu ilmus Maalehes 12.juulil 2012.a

Millest sõltub Järvamaa tulevik?

Jutud Järvamaa muutumisest ääremaaks keset Eestit, kohaks, mis on rahvaloenduste vahel kaotanud enim rahvastikku, maakonnaks, millel oht kaotada veel territooriumit, panid mind siin blogis taasesitama 2008.a märtsis Järva Teatajas avaldatud minu lugu.


Millest sõltub Järvamaa tulevik?



Eelnevad nädalad on kinkinud meile arutelu Järvamaa kutsehariduse tuleviku üle ja taastekitanud igipõlise vaidluse: kas Paide või Türi. Väideti isegi, et kutsehariduskeskuse juriidiline asukoht määravat ära meie maakonna tuleviku või selle puudumise. Õnneks või kahjuks ühest valitsuse määrusest selleks ei piisa.

Millist Järvamaad tahame

Esiteks, peaksime kokku leppima selles, mida mõistame Järvamaa tuleviku all. Kas see on näiteks meie maakonna kui sotsiokultuurilise ja haldusliku koonduse säilimine ja arenemine või pelgalt valdade ja linnade ühendus?

Teiseks, peaksime määratlema need kriitilised tegurid, mis mõjutavad Järvamaa arengut ja elanike võimalusi.
Kindlasti on peategur haridus ja selle korraldus Järvamaal. Kutsehariduse korralduse arutelusse tuleb lisada gümnaasiumivõrgustiku teema ja ka ligipääs kõrgharidusele.

Kahju on sellest, et praegune diskussioon tahetakse taandada sellele, kus peab see või teine haridusasutus paiknema. Sellest, millist osa ta maakonnas ja selle arengus mängima peaks, ei jõuta üldse arutleda.

Kes näeb Järvamaal endal tulevikku

Enne haridusvõrgustikku peaksime leppima kokku, milline on Järvamaa ettevõtluse, majanduse ning tööturu olemus ja vajadus lähemas või kaugemas tulevikus. Praegused suundumused viivad noori maakonnast välja, enamasti kõrgkooli õppima, ent puuduvad asjaolud, mis tooksid noori maakonda tagasi sellisel hulgal, mis tagaks Järvamaa arengus kvalitatiivse hüppe.

Seega peaksime lisaks Järvamaa kutsehariduskeskuse loomisele ja eesmärgile rääkima ka kutsehariduse ja keskhariduse kokkupuudetest ning kõrghariduse omandamise võimaluste suurendamisest maakonnas. Lisaks puhke- ja magamiskohale võiks Järvamaa olla ka rohkemate kõrgharitud spetsialistide ja teadlaste kodu.

Miks mitte meelitada maakonda või luua mõni teadus- ja arendusasutus, mis suurendaks meie ettevõtete ning linna- ja vallaasutuste teadus- ja arendustegevuse mahtu. Alles siis, kui oleme leppinud kokku hariduse ning ettevõtluse ja tööturu eesmärkides ja tulevikukujutlustes, saame hakata rääkima infrastruktuurist – teedest, hoonetest ja muudest rajatistest.

Kas ja milline Tallinna–Tartu maantee on Järvamaa huvides? Kas ja kuidas saame kasutada ära Tallinna–Viljandi raudteed? Infrastruktuur on selleks, et siduda meie võimalusi, luua sünergiat ja toota lisandväärtust sellest. Imavere vald käis paar aastat tagasi välja mõtte, et võiks olla raudtee kõrvalrada, mis tuleks Imaveresse. Selle kõrval tuleks mõelda Türi ja Paide vahelise ühenduse kvaliteedile.

Tuleb lõpetada vaidlus, kumb linn on tähtsam ja parem, sest Järvamaa arengu võtmetegur on Paide ja Türi potentsiaali ühendamine ja sellest kasu lõikamine.

Paide + Türi = arenev Järvamaa

Erinevalt Lääne-Virust, Viljandimaast, Raplamaast ja Jõgevamaast on meil ju maakonna südames kaks linna! Keskset asukohta ära kasutades võiks Paide-Türi teljel kujuneda välja ka tõsine logistikakeskus nii Tallinn–Tartu kui ka Pärnu–Narva suunal.

Paide ja Türi annavad kokku ühe korraliku maakonnakeskuse, kus on võimalik saada olulisi teenuseid ja hüvesid ning mis oma tugevusega tagab elu ja arengu ka valdades.

Mäost Särevereni ulatuva kvaliteetse ühistranspordi kujundamine kas madala põhjaga busside või trammidega murraks ka mure, kummas linnas siis asub kutsehariduskeskus, sest siis võib see olla ühes, teises või mõlemas.


Kui me ei taha, et praeguste järvalaste tulevik on suuresti Tallinna ümbruse põlluasumite hallitavate seinte vahel, tuleb midagi vastu panna, ja üheskoos.

Kuidas edasi?

Ammu pole kirjatanud. Mõtteid millest aga palju: kodanikuaktivism sh tudengite meeleavaldused, avatud valitsemine, elementaarne viisakus poliitikas jne.

Varsti siis kirjutan.