Mida me ootame?

Kätte on jõudnud kevad ning kaua pole kui murumätas saab kuivaks ja tudeng leiab endale taas mõnusa koha, kus enne suvealgust loenguvahedel lesida. Kõik algab nagu taas ja paistab nii idülliline. Ent miskit pole siiski korras, miski kripelda hinges.

Käisin eelmisel nädalal Sloveenias Euroopa üliõpilasesindajate kohtumisel, mille peateemaks oli tudengid ja demokraatia. Arutati palju ja erinevate probleemide üle, ent üles jäi üks keskne küsimus: kuipalju siiski tudengid, nende esindajad ja juhid panustavad demokraatiasse, kuipalju me oleme valmis kaitsma seda ja kas üldse saab täna rääkida enam tudengite ühiskondlikust vastutusest.

Tihti näeme oma kõrgkoolis mõnd viga või asja, millega me ei nõusta. Paljud meist on võtnud midagi nende asjade vastu ette? Lihtne on ju mööda vaadata...

Demokraatia tagab vaba hariduse, erinevalt diktatuurist, kus võim sekkub süvitsi õppetöö sisusse ja korraldusse. Näiteks Valgevenes moodustati kõrgkooli vastuvõtmiseks erikomisjonid, mis hindavad üliõpilaskandidaatide ideoloogilist sobivust kõrgkooli.

Tänavu mais möödud 40 aastat 1968. aasta üliõpilasrahutustest, mis rokkisid maailma. Just toona asusid üliõpilased sotsiaalsete muutuste eesrindel ja nõudsid paremad ja inimkesksemat ühiskonda. Täna on see põlvkond enamikes lääneriikides võimul. Kahjuks on nad unustanud oma ideaalid ja asunud rakendama poliitikaid, mis on enesekesksed, inimkauged ja hoolimatud. Rääkisin ühe Hollandist pärit üliõpilasesindajaga, kes ütles, et ta on 68.põlvkonnas pettunud.

Kui vaadata seda, mis meil siis Eestis toimub, siis on ühiskonda veavad eest samuti sellest perioodist pärit inimesed ning poliitika on ükskõikne inimese arengu ja ühiskonna jätkusuutlikkuse suhtes. Meie kodanikuühiskond sh üliõpilasliikumine peavad hakkama suuremat vastutust võtma. Pelga jutuajamise ja möödarääkimise aeg saab ümber...

JAMA KUI VALIDA EI SAAKS ja PARTEI OTSUSTAKS!

Nüüd siis asi algas - muude kõrgkoolide kõrval on alanud ka Tallinna Ülikooli üliõpilaskonna volikogu valimised. Nii kaua kui mina olen ülikooli nimekirjas olnud, pole ma niipalju kandidaate ja nii aktiivset kampaaniat näinud. Ja see teeb rõõmu, sest tudengitel on vähemalt valik.

Seadsin üles ka oma kandidatuuri,(vt motivatsioonikirja siit) et pakkuda oma ringkonna üliõpilastele valikuvõimalust ning kindlasti ka head konkurentsi kaaskandidaatidele.

Ent üks asi on, mis muret teeb. Nimelt parteide poolt mahitatud ja toetatavad kandidaadid. Mul ei ole midagi selle vastu, kui erinevate organisatsioonide taustaga inimesed sh erakonda kuulujad kandideerivad üliõpilasvalimistel - igaühel on vastavalt põhiseadusele õigus kuuluda vabalt mõnda ühingusse ja ise asutada ühendusi. Probleemiks kujuneb aga see siis, kui erakondade vaheline kemplus tuuakse üliõpilaskonna esinduskogusse. Kujutage ette, et tarvis on otsustada üliõpilaselamute üüritõusu kohta seisukoht, aga koosolekul vaieldakse maailmavaate üle, selle üle, kelle partei on tudengeid toetanud või kahjulik olnud jne.

Kindlasti on probleemiks ka suhtumine, et esindus on noorpoliitikutele liivakastiks. Sellise arvamuse leidsin tänasest Eesti Päevalehest. Üliõpilaskonna esindus ehk volikogu ei ole mingi mängukoht; seal tuleb langetada reaalsed ja tõsiseid otsuseid oma üliõpilaste hüvanguks. Kes mängida tahab, loogu endale Mängu-Esinduse MTÜ, ja ehitagu koalitsioone-opositsioone palju süda lustib.