Kätte on jõudnud kevad ning kaua pole kui murumätas saab kuivaks ja tudeng leiab endale taas mõnusa koha, kus enne suvealgust loenguvahedel lesida. Kõik algab nagu taas ja paistab nii idülliline. Ent miskit pole siiski korras, miski kripelda hinges.
Käisin eelmisel nädalal Sloveenias Euroopa üliõpilasesindajate kohtumisel, mille peateemaks oli tudengid ja demokraatia. Arutati palju ja erinevate probleemide üle, ent üles jäi üks keskne küsimus: kuipalju siiski tudengid, nende esindajad ja juhid panustavad demokraatiasse, kuipalju me oleme valmis kaitsma seda ja kas üldse saab täna rääkida enam tudengite ühiskondlikust vastutusest.
Tihti näeme oma kõrgkoolis mõnd viga või asja, millega me ei nõusta. Paljud meist on võtnud midagi nende asjade vastu ette? Lihtne on ju mööda vaadata...
Demokraatia tagab vaba hariduse, erinevalt diktatuurist, kus võim sekkub süvitsi õppetöö sisusse ja korraldusse. Näiteks Valgevenes moodustati kõrgkooli vastuvõtmiseks erikomisjonid, mis hindavad üliõpilaskandidaatide ideoloogilist sobivust kõrgkooli.
Tänavu mais möödud 40 aastat 1968. aasta üliõpilasrahutustest, mis rokkisid maailma. Just toona asusid üliõpilased sotsiaalsete muutuste eesrindel ja nõudsid paremad ja inimkesksemat ühiskonda. Täna on see põlvkond enamikes lääneriikides võimul. Kahjuks on nad unustanud oma ideaalid ja asunud rakendama poliitikaid, mis on enesekesksed, inimkauged ja hoolimatud. Rääkisin ühe Hollandist pärit üliõpilasesindajaga, kes ütles, et ta on 68.põlvkonnas pettunud.
Kui vaadata seda, mis meil siis Eestis toimub, siis on ühiskonda veavad eest samuti sellest perioodist pärit inimesed ning poliitika on ükskõikne inimese arengu ja ühiskonna jätkusuutlikkuse suhtes. Meie kodanikuühiskond sh üliõpilasliikumine peavad hakkama suuremat vastutust võtma. Pelga jutuajamise ja möödarääkimise aeg saab ümber...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar