Kirjandi teemad lekkinud - head lugemist!

1. Kui Arno feimiga Orkutisse jõudis, olid sõbrad juba Facebooki kolinud.

2. Kuidas säästan Eesti metsa? Loen vähem raamatuid.

3. Kõva pead ei vaja mitte ainult jalgpallur, vaid ka poliitik.

4. Karel Rüütli - kas Aleksandr Matrossov või kindral Vlassov?

5. Elus on kaks tähtsat reeglit: ära kunagi ütle kõike korraga.

6. Õpeta lolli kui palju tahes, ikka teab ta kõike.

7. Valetada võid isale-emale, kuid mitte Hannes Võrnole.

8. Tõelisele ehitusmeistrile piisab haamrist ja kruvidest.

9. "Tõde ja õigus" Twitterisse viie säutsuga.

10. "Mu haridustee katkes vaid seniks, kuni ma koolis käisin." (George Bernard Shaw)

Meie roll ongi käestläinud poliitikuid korrale kutsuda!

Minu jaoks pole tänase päeva olulisemaks uudiseks KAPO algatus uurida justiitsminister Langi võimalikke süütegusid või see, kes on süüdi Roheliste sisetülis. Tegelik uudis on EMSL selge ja tugev hinnang Roheliste erakonna käitumisele.

Me näeme seda praktiliselt igal päeval, kui mõni poliitik ütleb teise kohta midagi sellist, mis ületab igasuguse sündsuse piiri. Mõttetu tänitamine, hooplemine, võitlus võimu eest ja selle pärast - see ärritab ja väsitab.

Aga kõige olulisem just ongi mitte väsida, vaid panna need hooplejad paika. Kodanikuühiskonna ideaal on iga kodaniku aktiivne roll ja kodanikeühenduste pidev tegevus selle nimel, et ühiskonnaelus ja poliitikas saaksid erinevad rühmad (nt tudengid, pered, väikeettevõtjad, haridustöötajad jne) kaasa rääkida ja nendega arvestatakse.

Samuti on sellises ühiskonna täiesti normaalne, et kui mõni poliitik või erakond ületab väärika ja kõlblase käitumise piirid, siis kodanikud ja nende ühendused mõistavad selle avalikult ja kindlalt hukka.

Seega, kodanikuvalve, pilk teravaks, hääl puhtaks ja julgelt välja ütlema!

Kes siis lõppeks Eestis on rahvuslane?

Poliitilistes ja ühiskondlikus diskussioonis on rahvuslus aeg-ajalt pigem sõimusõna, mistap proovin seda avada argisema nurga alt.


Mina olen ka rahvuslane - selles mõttes, et ma ei eita oma eesti päritolu. Ka ei tea kedagi, kes seda eitaks, seega selle järgi võiks valdava enamuse või kõik eestlased (või mis iganes maailma piirkonna elanikud) rahvuslasteks pidada.


Haridus, teadus ja ettevõtlus

Ma pean oluliseks eestikeelset haridust ja teadust ning minu arvates tuleb eelisarendada eestimaist ning kogukonnal ja perel põhinevat ettevõtlust. Ka siin jällegi ei näe suurt vastumeelsust. Eristus vast tuleb sisse selles kuidas ja millise riigi- ja kohaliku omavalitsuse osalusmääral peaks haridust ja teadust edendama ja ettevõtlust toetama ehk siis sotsiaalse ja individuaalse vastutuse ja panuse suhte küsimus.

Kultuuriline mõistmine

Samas olen ma avatud teistele entostele ja kultuuridele ega peab eestlust ülemaks ja/või mõnda teist rahvust/kultuuri alamaks ning need, kes suudavad elada Eesti reeglite järgi ,on tänaste migratsioonitingimuste järgi teretulnud siin elama. Siin vast tuleb peamine erinevus minu ja nende vahel, keda tihti avalikult rahvuslasteks nimetatakse, kes pigem liigituselt on marurahvuslased. (NB ma ei ürita sellise liigitusega kedagi solvata või alavääristada).

Kohalik eripära ja demokraatia

Samuti pean ma oluliseks Eesti piirkondade eripära, mistap peaks demokraatia toimima esmajärjekorras kogukonna tasandil ning sealt edasi delegeerituna. Peamine vastutus peab olema kohalikul tasandil, kes sisuliselt volitab teisi tasandeid - mitte vastupidi, nagu täna kahjuks on.


Ja nüüd tagasi ühiskondliku ja poliitilise diskussiooni juurde. Rahvuslasi on Eestis seega enam kui avalikkuses paistab - nimetatagu neid aeg-ajalt turuliberaalideks, sotsiaaldemokraatideks, konservatiivideks või vasak- ja parempoolseteks.

Üks anekdoot kõigile lõputöö kirjutajaile või sellepeale mõtlejaile

Istub mäger uru ees ja tipib kirjutusmasinal. Rebane läheb mööda ja pärib, mis mägraonul teoksil. Mäger seletab, et kirjutab dissertatsiooni sellest, kuidas mägrad rebaseid murravad. Rebane ütleb selle ilmvõimatu olevat.

Mäger kinnitab, et teema on põhjendatud. Viib rebase urgu ja klõbistab masinal edasi.

Läheb hunt mööda ja saab teada, et kirjatüki teema on hundi murdmine. Arvab temagi selle tühjaks loriks. Mäger juhatab võsavillemi urgu.

Tatsab mööda karu ega suuda uskuda, et mägrad võiksid karusid murda.

Lähevad siis kahekesi asja uurima. Mägra avaras häärberis istub lõvi ja lükkab parasjagu käpaga hundi maiseid jäänuseid kokku. «Vaata, karu,» selgitab mäger, «mitte teema pole tähtis, vaid juhendaja.»