laupäev, 3. aprill 2010

Kes siis lõppeks Eestis on rahvuslane?

Poliitilistes ja ühiskondlikus diskussioonis on rahvuslus aeg-ajalt pigem sõimusõna, mistap proovin seda avada argisema nurga alt.


Mina olen ka rahvuslane - selles mõttes, et ma ei eita oma eesti päritolu. Ka ei tea kedagi, kes seda eitaks, seega selle järgi võiks valdava enamuse või kõik eestlased (või mis iganes maailma piirkonna elanikud) rahvuslasteks pidada.


Haridus, teadus ja ettevõtlus

Ma pean oluliseks eestikeelset haridust ja teadust ning minu arvates tuleb eelisarendada eestimaist ning kogukonnal ja perel põhinevat ettevõtlust. Ka siin jällegi ei näe suurt vastumeelsust. Eristus vast tuleb sisse selles kuidas ja millise riigi- ja kohaliku omavalitsuse osalusmääral peaks haridust ja teadust edendama ja ettevõtlust toetama ehk siis sotsiaalse ja individuaalse vastutuse ja panuse suhte küsimus.

Kultuuriline mõistmine

Samas olen ma avatud teistele entostele ja kultuuridele ega peab eestlust ülemaks ja/või mõnda teist rahvust/kultuuri alamaks ning need, kes suudavad elada Eesti reeglite järgi ,on tänaste migratsioonitingimuste järgi teretulnud siin elama. Siin vast tuleb peamine erinevus minu ja nende vahel, keda tihti avalikult rahvuslasteks nimetatakse, kes pigem liigituselt on marurahvuslased. (NB ma ei ürita sellise liigitusega kedagi solvata või alavääristada).

Kohalik eripära ja demokraatia

Samuti pean ma oluliseks Eesti piirkondade eripära, mistap peaks demokraatia toimima esmajärjekorras kogukonna tasandil ning sealt edasi delegeerituna. Peamine vastutus peab olema kohalikul tasandil, kes sisuliselt volitab teisi tasandeid - mitte vastupidi, nagu täna kahjuks on.


Ja nüüd tagasi ühiskondliku ja poliitilise diskussiooni juurde. Rahvuslasi on Eestis seega enam kui avalikkuses paistab - nimetatagu neid aeg-ajalt turuliberaalideks, sotsiaaldemokraatideks, konservatiivideks või vasak- ja parempoolseteks.

Kommentaare ei ole: