Töötust suurendab ühiskonna visiooni puudumine

Nagu kenasti öeldud ent poliitikas kahetsusväärselt vähe rakendatud: parim majanduspoliitika on hariduspoliitika.


Kriis on kaotanud Euroopast 10 mln töökohta. Arvatakse, et aastatel 2010–2020 luuakse 7 miljonit uut töökohta. Seega uuendusliku tootmise ja teenustega maad võidavad ning teistele jääb 3 mln puuduvat töökohta.

Sestap on suuresti küsimus, see, et kui me ei taha jätta 100 000 inimest saatuse hooleks ega "toota" peale uusi, siis kuidas korraldada sisuliselt ümber ühiskonnapädevust tagav üldharidus ja eneseteostuspädevust tagavad kutse- ja kõrgharidus.

Takerdused hariduses

Üldhariduse uuendamise verivärske õppekava rakendamise kaudu seal tõsiseimaks faktoriks õpetajaskonna - suutlikkus minna faktiõppelt üle oskuste kesksusele ning suuta õpiväljundeist lähtuvaid läbivaid teemasid kanda igasse ainesse lõhkudes üldhariduse terviklikust takistavad ainete vahelise ohtliku konkurentsi. Meil on vaja innukaid elluviijaid, sest neist sõltub hea plaani realiseerumine.

Kõrghariduses on sarnane lugu ja üks mure veel - vähene suutmatus näha ühisosas ja koostöö. Õppetöökesksed kõrgkoolid on osutunud kvaliteedipetturiteks; õnneks nüüdne üleminekuhindamine kustutab osad ja peaks motiveerima teisi panema enam rõhku ka muule kui vaid ilusale õppekava-dokumendile. Lisaks olemasoleva kompetentsi koondamisele peaks tõsiselt panema rõhku ka uue põlvkonna pealekasvu soodustamisele - doktorantide arvu hüppelist kasvu aga pole näha...


Reaalne visiooni Tuleviku-Eestist suurendab ettevõtlikkust

Võib öelda, et kõik see algab tahtest ja ettevõtlikkusest, mida meie rahval olla vähe. Võrdleksin ettevõttega, kus palju tootlikkus ja kvaliteet sõltuvad ettevõtte visioonist ja selle innustavast kokkuleppimisest ja elluviimisest töötajate poolt.

Seega vajab Eesti jagatud visiooni meie ühiskonnast, et suurendada ka inimeste usku paremasse tulevikku ja julgust olla ettevõtlikud.

Ühtne Eesti - katalüsaator või ventiil?

Fakt on see, et Ühtse Eesti suurkogu polnud pelgalt teater ega ka ainiti erakonna üldkoosolek. Selle segunemine ühiskondlike müütide ja massimõjutustega tõi välja avalikku arutellu vana teema erakondade rollist ja selle vastuolulisusest. Peaküsimusena aga oli, on ja vist ka jääb see - mis on Ühtse Eesti roll?

"Te olete vabad!"

Imelik on see, et just seda on meie poliitikud pidevalt ja eriti viimastel aastatel rõhutanud. Kui vabad me siis ikka olema ja eriti iseenda hirmudest. Või me ei soovigi neist vabaneda oleks kujutlikult ühes toas teadlikult elevandiga, kelle malnidusest keegi ei kõssa.

Millal võtsid sina viimati ühendust oma ringkonna riigikogu liikmetega ja ütlesid neile, mida nad on teinud hästi ja mida halvasti? Kas me ise pole siin rongaemalikult on lapsed-poliitikud üksipäi jätnud? Paistab, et oleme olnud vabad, nii vabad, et unustanud vastutuse oma poliitikute eest.

Siit küsimusest hakkab lähtuma aga tulevik. Kas me vaid saime jälle auru välja lasta, nagu igal viimasel valimisel andes osalt protestihääli või alludes kokkumängitud vastasseisule või hakkab tõesti midagi muutuma meie hoiakuis ja ühiskondlikus algatuses? Kas me kasutasime Ühtset Eestit ventiilina või toimib see meie jaoks katalüsaatorina?

"Ekslik on arvata, et mis meist ikka oleneb. Ühte hoides on meil rohkem võimu kui Toompea kabinettides. Kättevõidetud vabadus kohustab meid mõtlema oma peaga ja tundma oma südamega."
Allar Jõks

Kas ja kuidas Ühtne Eesti muudab Eesti poliitikat?

Vähem kui nädala pärast toimub suur etendus, mille teatri ja päriselu piire on raske tajuda; ehk tarbetugi tajuda.

Hetkel on Ühtne Eesti juba muutnud poliitikat - ta on osa poliitika kohta käivaid müüte kinnitanud, osa ümber lükanud ning tekkinud on diskussioone.

Samas kui rääkida lihtsate näitajate järgi - erakondade reitingud ja valimaminejate protsenti - siis muutust pole ja kui 7.mai suurkogu jääb teatrietenduseks, siis suurt midagi ei muutugi.

Küsimus on aga pigem selles, et kas sellise ühiskondliku etenduse tulemusena hakkab tekkima uusi poliitilisi algatusi. Kas näiteks osa Ühtse Eesti seltskonnast erakonnastub või loob keegi teine selle ajel uue poliitilise jõu.