Ühtne Eesti - katalüsaator või ventiil?

Fakt on see, et Ühtse Eesti suurkogu polnud pelgalt teater ega ka ainiti erakonna üldkoosolek. Selle segunemine ühiskondlike müütide ja massimõjutustega tõi välja avalikku arutellu vana teema erakondade rollist ja selle vastuolulisusest. Peaküsimusena aga oli, on ja vist ka jääb see - mis on Ühtse Eesti roll?

"Te olete vabad!"

Imelik on see, et just seda on meie poliitikud pidevalt ja eriti viimastel aastatel rõhutanud. Kui vabad me siis ikka olema ja eriti iseenda hirmudest. Või me ei soovigi neist vabaneda oleks kujutlikult ühes toas teadlikult elevandiga, kelle malnidusest keegi ei kõssa.

Millal võtsid sina viimati ühendust oma ringkonna riigikogu liikmetega ja ütlesid neile, mida nad on teinud hästi ja mida halvasti? Kas me ise pole siin rongaemalikult on lapsed-poliitikud üksipäi jätnud? Paistab, et oleme olnud vabad, nii vabad, et unustanud vastutuse oma poliitikute eest.

Siit küsimusest hakkab lähtuma aga tulevik. Kas me vaid saime jälle auru välja lasta, nagu igal viimasel valimisel andes osalt protestihääli või alludes kokkumängitud vastasseisule või hakkab tõesti midagi muutuma meie hoiakuis ja ühiskondlikus algatuses? Kas me kasutasime Ühtset Eestit ventiilina või toimib see meie jaoks katalüsaatorina?

"Ekslik on arvata, et mis meist ikka oleneb. Ühte hoides on meil rohkem võimu kui Toompea kabinettides. Kättevõidetud vabadus kohustab meid mõtlema oma peaga ja tundma oma südamega."
Allar Jõks