Tarbijakaitsest ajakirjanduse näitel

Kõik me märkame ühes kirjutises esimeste seas pealkirja. Kui tihti kutsub mõni pealkiri meid lugema? Millised meid peletavad? Ning kui sageli tabame end tõdemast, et pealkiri ei vasta sisule või vastupidi? Kõige selle juures on ootus, et hea saaks korduma ning halb loodetavasti mitte.

Daniel Vaarik just pealkirja-meediat oma viimases blogipostituses lahkabki. Ent kuidas ennast väärate pealkirjade või sisuüldistuste eest kaitsta? Kas abi oleks tarbijakaitseseadusest või reklaamiseadusest?

Artikkel kui kaup ja pealkiri kui reklaam?

Öeldakse: pealkiri müüb. Seega pealkiri on artikli kui kauba peamine reklaam. Sestap võiks pealkirjade puhul tulla kõne alla Tarbijakaitseseadus:

"§ 12³. Eksitav kauplemisvõte

(1) Eksitav kauplemisvõte on nii eksitav tegevus kui ka tegevusetus.

(2) Kauplemisvõtet peetakse eksitavaks, kui sellega esitatud teave on ebaõige või kui faktiliselt õige teabe esitusviis petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat ja selle mõjul teeb või tõenäoliselt teeb keskmine tarbija tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud. Teave on ebaõige, kui see sisaldab valeandmeid ühe või mitme alljärgneva asjaolu kohta:
1) kauba või teenuse olemasolu või olemus;
2) kauba või teenuse peamised omadused;"

Mis nüüd teha? Rutata Tarbijakaitseametisse? Pigem mitte. Kui midagi on oodatust teistmoodi, siis tuleb seda otse allikasse öelda, nagu Danieli postituses figureerinud Kristina Mänd ka tegi kirjutades kohe artikli autorile. Kui sellest ei muutu midagi märkimisväärselt, siis tasuks Ajalehtede Liidu ja Ajakirjanike Liidu kõrvale Ajalehelugejate Liit moodustada :)

Mida teie, blogilugejad, üldse arvate?

Kuigi blogi oma algupäralt on veebipäevik ehk kirjutaja nägu ja tegu, otsustasin oma blogile lisada mõned lugeja aktiivsust ärgitavad ja vastastikust suhtlemist toetavad moodused.

Esiteks, jätkuvalt on kõik kommentaarid sh anonüümsed oodatud ja üldiselt ma neid ei kustuta. Vastan alati.

Teiseks, nüüdsest on võimalik anda postitusele ka hinnang vastates selle jalutsis olevale küsimusele "Mis mulje jättis?" klikkides valimikust"kasulik", "huvitav", "võiks parem olla" või "igav" ühele. Lahendusteteadlikumale inimesele võib selline võimalus olla "eilne uudis", ent pean siiski seda interaktiivse blogi puhul oluliseks väärtuseks. Head on teada, mis on esmane üldhinnang postitusele.

Kolmandaks, on lisandunud nubinad, mis järjest tavapärasemaiks on muutumas ajalehtede ja televisioonikanalite veebides ehk siis blogi postitusi saab jagada Twitteris, Facebookis, Gmailis jne.

Liiga edevaks nüüd ka oma blogi teha ei tahaks - sisu ikka tähtsam vormist.

Ajateenistusest, avameelselt

Jälle on üleval arutelu, kus võrreldakse palgaarmeed ja ajateenistusel põhinevat reservväge. Jälle on samad argumendid ja jällegi samad vastased. Jälle aetakse ajateenistuse otstarbe kaalumisel segi tsiviilsed ja militaarsed eesmärgid ja nende kaal.

Sestap proovin seda omal algatusel enda seisukohast lähtudes teha. Ja enne kui keegi proovib mingit sildistust teha siis, jah, olen läbinud ajateenistuse, jah, olen kahelnud selle korralduse otstarbekuses, ent, ei, otstarbetuks ma seda ei pea.

Ajateenistus kui haridus

Esmalt pean ma ajateenistust hariduseks. Osaleja omandab nii sotsiaalseid teadmisi ja oskusi (kriisikäitumine; inimeste ja enese juhtimine; eesmärgi seadmine; aja kavandamine; kommunikatsioon jms) kui ka erialaseid olenevalt spetsialiseerumisest. Samuti on ta väärtuslikuks sotsiaalseks sulatajaks tuues kokku erineva piirkondliku, sotsiaalse, kultuurilise ja majandusliku taustaga inimesi õpetades neid ühiselt käituma.

Just hariduslikust aspektist väärib ajateenistus edasikestmist ja samas ka kõige enam kriitikat ja arendamist.

Ajateenistus kui osa üldharidusest?

Kui võtta aluseks riigikaitse laiapõhjaline tähendus, siis pole ajateenistus pelgalt reservväe tootmine vaid ühiskonna üldise kaitse- ja toimevõime kasvatamine ja kindlustamine.

Hariduslikust aspektist tulekski hinnata üle sõduri baaskursuse eesmärgid ja õpiväljundid andes neile ja tsiviilelu puudutava kirjelduse ja praktilised põhjendused ning siduda tsiviilhariduse (resp.gümnaasiumi-ja kutseõppe aga ka kõrghariduse korraldusega).

Pooldan üldiselt ajateenistuse tavakestvusena kuut kuud, ent see eeldab, et riigikaitseõpe laiemalt (lisaks militaarriigikaitsele ka tsiviil sh kriisiõpe, üleelamine jms) ja riigikaitseõpetus konkreetsemalt toimuks igas koolis ja igal õpilane läbib selle.

Ja ajateenistuse ja riigikaitseõppe laiendamise arutelu juures ei peaks me laskma end pimestada teiste ühiskondade riigikaitselistest otsustest.