esmaspäev, 26. juuli 2010

Tarbijakaitsest ajakirjanduse näitel

Kõik me märkame ühes kirjutises esimeste seas pealkirja. Kui tihti kutsub mõni pealkiri meid lugema? Millised meid peletavad? Ning kui sageli tabame end tõdemast, et pealkiri ei vasta sisule või vastupidi? Kõige selle juures on ootus, et hea saaks korduma ning halb loodetavasti mitte.

Daniel Vaarik just pealkirja-meediat oma viimases blogipostituses lahkabki. Ent kuidas ennast väärate pealkirjade või sisuüldistuste eest kaitsta? Kas abi oleks tarbijakaitseseadusest või reklaamiseadusest?

Artikkel kui kaup ja pealkiri kui reklaam?

Öeldakse: pealkiri müüb. Seega pealkiri on artikli kui kauba peamine reklaam. Sestap võiks pealkirjade puhul tulla kõne alla Tarbijakaitseseadus:

"§ 123. Eksitav kauplemisvõte

(1) Eksitav kauplemisvõte on nii eksitav tegevus kui ka tegevusetus.

(2) Kauplemisvõtet peetakse eksitavaks, kui sellega esitatud teave on ebaõige või kui faktiliselt õige teabe esitusviis petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat ja selle mõjul teeb või tõenäoliselt teeb keskmine tarbija tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud. Teave on ebaõige, kui see sisaldab valeandmeid ühe või mitme alljärgneva asjaolu kohta:
1) kauba või teenuse olemasolu või olemus;
2) kauba või teenuse peamised omadused;"


Mis nüüd teha? Rutata Tarbijakaitseametisse? Pigem mitte. Kui midagi on oodatust teistmoodi, siis tuleb seda otse allikasse öelda, nagu Danieli postituses figureerinud Kristina Mänd ka tegi kirjutades kohe artikli autorile. Kui sellest ei muutu midagi märkimisväärselt, siis tasuks Ajalehtede Liidu ja Ajakirjanike Liidu kõrvale Ajalehelugejate Liit moodustada :)



Kommentaare ei ole: