Jälle on üleval arutelu, kus võrreldakse palgaarmeed ja ajateenistusel põhinevat reservväge. Jälle on samad argumendid ja jällegi samad vastased. Jälle aetakse ajateenistuse otstarbe kaalumisel segi tsiviilsed ja militaarsed eesmärgid ja nende kaal.
Sestap proovin seda omal algatusel enda seisukohast lähtudes teha. Ja enne kui keegi proovib mingit sildistust teha siis, jah, olen läbinud ajateenistuse, jah, olen kahelnud selle korralduse otstarbekuses, ent, ei, otstarbetuks ma seda ei pea.
Ajateenistus kui haridus
Esmalt pean ma ajateenistust hariduseks. Osaleja omandab nii sotsiaalseid teadmisi ja oskusi (kriisikäitumine; inimeste ja enese juhtimine; eesmärgi seadmine; aja kavandamine; kommunikatsioon jms) kui ka erialaseid olenevalt spetsialiseerumisest. Samuti on ta väärtuslikuks sotsiaalseks sulatajaks tuues kokku erineva piirkondliku, sotsiaalse, kultuurilise ja majandusliku taustaga inimesi õpetades neid ühiselt käituma.
Just hariduslikust aspektist väärib ajateenistus edasikestmist ja samas ka kõige enam kriitikat ja arendamist.
Ajateenistus kui osa üldharidusest?
Kui võtta aluseks riigikaitse laiapõhjaline tähendus, siis pole ajateenistus pelgalt reservväe tootmine vaid ühiskonna üldise kaitse- ja toimevõime kasvatamine ja kindlustamine.
Hariduslikust aspektist tulekski hinnata üle sõduri baaskursuse eesmärgid ja õpiväljundid andes neile ja tsiviilelu puudutava kirjelduse ja praktilised põhjendused ning siduda tsiviilhariduse (resp.gümnaasiumi-ja kutseõppe aga ka kõrghariduse korraldusega).
Pooldan üldiselt ajateenistuse tavakestvusena kuut kuud, ent see eeldab, et riigikaitseõpe laiemalt (lisaks militaarriigikaitsele ka tsiviil sh kriisiõpe, üleelamine jms) ja riigikaitseõpetus konkreetsemalt toimuks igas koolis ja igal õpilane läbib selle.
Ja ajateenistuse ja riigikaitseõppe laiendamise arutelu juures ei peaks me laskma end pimestada teiste ühiskondade riigikaitselistest otsustest.
Sestap proovin seda omal algatusel enda seisukohast lähtudes teha. Ja enne kui keegi proovib mingit sildistust teha siis, jah, olen läbinud ajateenistuse, jah, olen kahelnud selle korralduse otstarbekuses, ent, ei, otstarbetuks ma seda ei pea.
Ajateenistus kui haridus
Esmalt pean ma ajateenistust hariduseks. Osaleja omandab nii sotsiaalseid teadmisi ja oskusi (kriisikäitumine; inimeste ja enese juhtimine; eesmärgi seadmine; aja kavandamine; kommunikatsioon jms) kui ka erialaseid olenevalt spetsialiseerumisest. Samuti on ta väärtuslikuks sotsiaalseks sulatajaks tuues kokku erineva piirkondliku, sotsiaalse, kultuurilise ja majandusliku taustaga inimesi õpetades neid ühiselt käituma.
Just hariduslikust aspektist väärib ajateenistus edasikestmist ja samas ka kõige enam kriitikat ja arendamist.
Ajateenistus kui osa üldharidusest?
Kui võtta aluseks riigikaitse laiapõhjaline tähendus, siis pole ajateenistus pelgalt reservväe tootmine vaid ühiskonna üldise kaitse- ja toimevõime kasvatamine ja kindlustamine.
Hariduslikust aspektist tulekski hinnata üle sõduri baaskursuse eesmärgid ja õpiväljundid andes neile ja tsiviilelu puudutava kirjelduse ja praktilised põhjendused ning siduda tsiviilhariduse (resp.gümnaasiumi-ja kutseõppe aga ka kõrghariduse korraldusega).
Pooldan üldiselt ajateenistuse tavakestvusena kuut kuud, ent see eeldab, et riigikaitseõpe laiemalt (lisaks militaarriigikaitsele ka tsiviil sh kriisiõpe, üleelamine jms) ja riigikaitseõpetus konkreetsemalt toimuks igas koolis ja igal õpilane läbib selle.
Ja ajateenistuse ja riigikaitseõppe laiendamise arutelu juures ei peaks me laskma end pimestada teiste ühiskondade riigikaitselistest otsustest.
3 kommentaari:
Mis vabadus see on selline, demokraatiline, kui igas koolis saab kohustuslikuks riigikaitse aine?
Mille poole püüdleb sõjaväeline tugevus?
Paljugi, mis võib vaadata riigi tasandilt, aga kes humaanse kodaniku tasemelt vaatleb?
Kas sõda või rahu, selles on küsimus.
Nõus sinuga, et riigikaitseõpe ei tohiks olla pelgalt ja peamiselt sõjaline aine.
Samas kohustusliku ainena riigikaitseõpetus ei vähenda demokraatiat ega vabadust,sest nõnda on ka ju kohustusliku matemaatika,füüsika, kehalise kasvatuse või eesti keelega:)
Riigikaitseõpetusega kaasnevad oskused on tegelt igapäevaelus kas kas tava- või kriisioludes kasulikud:
- topograafiat (oskus maastikul orienteeruda kaardi abil aga ka ilma);
- relvaõpetus (teadmine relvadest)
- laagrid (oskus looduses toimida ja üle elada);
- riigikaitse korraldus ja juhtimine (teadmine sellest kuidas kaitsevägi toimib ja mis on kellegi roll selles);
Selle aine kaudu võiks olla võimalus omandada ka selliseid primitiivseid aga paljudel noortel vajakaolevaid oskusi nagu tulla toime kui peaks olema loodusõnnetused, elektrikatkestused linnas, veekatkestused, masstulekahjud jms.
Kujutagem ette mõnda Eesti suur- või keskmiklinna kui sealt peaks puuduma elekter 2-3 päevaks. Oleks ju hea igal kodanikul olla valmis selleks?
9-11 kuud vabadusekaotust ja kohustuliku õpet valdkonnas, millega enamus, kes asjast huvitatud ei ole, kunagi kokku ei puutu, pole põhjendatud. Kui sundteenistus omandatud oleks väärtuslik "haridus" iga indiviidi jaoks, siis poleks sundi vaja ja inimesed osaleksid vabatahtltlikult. Täiskasvanud inimeste eest valikute tegemine on silmakirjalik enda veendumust teistele läbi seaduste peale surumine.
Mul on keeruline mõista, miks täiskasvanud inimesed ei võiks ise otsustada, millist haridust soovivad omandada ja eriti, millistel tingimustel nad seda teevad. Sundteenistusega inimese liikumis- ja tegevusvabaduse piiramine ei ole õigustatud ega põhjendatud.
Sinu väited sundteenistuse "sotsiaalse sulataja" rollist on alusetud olukorras, kus sundteenistuse läbib heal juhul kolmandik meestest ja naisi see ei puuduta. Ja milles see "sotsiaalne sulatatus" üldse sinu arvates seisneb vääriks samuti täpsustamist enne kui seda saab kuidagi reaalsusega siduda.
Orjus vähestele, kes maksavad enda aja ja kaotatud sissetulekuga kinni enamuse jaoks loodavat illusoorset riigikaitset, on sobimatu riigikaitse korraldamise vorm demokraatlikus õigusriigis.
Olen nõus, et teiste ühiskondad nagu Soome või Venemaa riigikaitselistest otsustest ei tasuks end pimestada, kuid millest lähtuvalt on erinevad ühiskonnad teinud valikuid väärib vähemalt teadvustamist, sest see võimaldab ka kohaliku asjade korraldust natuke mitmekülgsemalt näha.
Kohustuslik aine õppekavas kõigile on midagi muud kui sundteenistus (9-11 kuud vabadusekaotust) väikesele vähemusele. Hoiaks need kaks asja ikka lahus.
Postita kommentaar