Michal kahtleb, meediakanalid väidavad ning Ansip eitab. Ja Pihl läheb kohtuma...

Ja mis on selle tulemuseks?

Tuhanded klikid ja guugeldused. Enamik aga ei pannud seda tähelegi. Kiiresti käis too valitsuskriis, nagu Mart Laari öine tund ilma valitsuskoalitsioonita.


Kas riigieelarve ja majanduse seis muutusid?

Kindlasti, aga mitte tolles otsusest. Pigem otsustamatusest. Kas Padari plaan on liigseks koormaks ning millised osad tolles kavast ja millise mõjuga on võimalik rakendada, vajavad arutamist.

Niisama ministreid vahetada pole mõtet. Muutust on vaja.

Miks ei tohi kasutada Haigekasse reserve?

Vastus on lihtne: see suurendab avaliku sektori eelarve puudujääki, mistap kaugendab eurole ülemineku võimalusest.

Vot sellise iga-hinna-eest-eurole-poliitika on rakendanud oma vankri ette meie valitsus. Las eksperdid hauguvad, valitsuskaravan liigub edasi.

Raviteenuse kättesaadavuse vähendamise mõjud ei ilmne homme ega võimalik, et ka järgmisel aastal. Tagajärgi saame aga nautida pikalt, sest see väljendub meie rahvatervises, iibes ja ka tööviljakuses.

2% palgatõus kõigile jääb ära!

Kui veel reedel kirjutas Postimees, et kõiki ootab 01.juulist eest palgatõus, siis töötukassa nõukogu tänane otsus tõsta töötuskindlustusmakset 3 protsendini tõmbab sellele kriipsu peale.

Aga see maksumäng on pelk näilisus.

Kõigest olulisem on see, mis selle maksurahaga peale hakatakse. Töötuskindlustuse hüvituste vähendamine ei tohi sellisel juhul kõne allagi tulla. Ja kui sotsiaalmaksu 20-st protsendist 4 enam ei lähe pensionikindlustusse, siis millele ta kulub? Loodetavasti I sambale.

Maksupoliitika uuestisünd?

2010.a eelarve koostamine saab proovikiviks või kirstunaelaks tänasele koalitsioonile. Kõik oleneb sellest kuidas suudetakse leppida kokku tulevastes maksudes, sest tänased määral, osalt ka liigid ja proportsioonid, on sobimatud meie soovidega avalike teenuste osas ning eelarve- ja majandusreaalsusega.

Euro- ja kohalikud valimised on vaid katalüsaatoriks.

Keskerakond ja Reformierakond ühinevad...

... nii kui nii Euroopa Parlamendis üheks liberaalide fraktsiooniks, seega too tohutu vastasseis, mida kaks liberaalset erakonda meie tänavatel, ajalehtedes, internetis ja muudel reklaampindadel etendavad, on vaid suur-suur häma.

Sestap, eurovalimiste tegelik vastasseis seisneb muus - sotsid (SDE) versus eurokonservatiivid (IRL) versus eurorealistid (ERL) versus rohelised (EER) versus liberaalid (KE, RE).

Ent muidugi on lihtsam korraldada europarlamendi valimiste pähe ERAKORRALISI RIIGIKOGU VALIMISI, nagu tõdeb tänases Sirbis professor Anu Toots.

Forever young, I want to be... Kas pensionifond pani mõtlema?

Alphaville'i kuldse laulu pealkiri on meie pensionifondide ümber käiva jaoks sobiv taust.

Mida vähem hoolime, seda enam kannatame?

Esmalt on ikka hämmastav see kuidas pensionikindlustussüsteemi loomisel räägiti, et see jääb igavesti püsima ja seda ka rasketel aegadel.

Sestap, miks, me kodanikena lubame sellistel ümber-, üle-, maha-, uuesti jne otsustamistel lihtsalt nii kergesti sündida, et "igavesest" saab "ajutise ajutisem lahendus"?

Valitsuse otsusele (mis korrektsuse mõttes on valituse kokkulepe, et tehakse Riigikogule ettepanek muuta vastavaid seadusi) peatada pensionisamba sissemaksed ei reageerinud ükski juhtiv kodanikuühendus; ometi puudutab see kõiki - ametiühingud, tudengid, õpilased, lapsevanemad, tööandjad, vabaühendused, teadlased, haritlased, omavalitsused jne jne.

Mida me Riigikogule ütleme?

Meil on võimalus öelda selge ei kui asi jõuab Riigikokku, sest kui me nüüd vaikime, ei ole pärast midagi hädaldada. Iseasi on sellise "ei" põhjendatus (ehk siis tuleb enne otsustamist arutada võimaluste üle). Nüüd on küsimus, et mis selle süsteemiga peale hakata.

Fondi valitsemiskulusid on tore katta, et mingiks hetkeks läheb see ikka kodanikkonna sund-dotatsiooniks säärasele ettevõtlusele. Juba 2001.a räägiti Riigikogus, et kindlustussüsteemis on saatuslikud vead. Praegune Eiki Nestori skeemitamise jutt ei ole ju jätkusuutlik lahendus, mis pakuks tänastele noortele väärika vanaduspõlve, rääkimata tänastest pensionieelikutest.

Seega kui juunist tahetakse peatada, jõuaksime ühe korraliku mõttetalgu väärika ja rahaliselt kindlustatud vanadusea teemal ära teha :)

Mees, kes keset tuleriita suudab lõkke soojust kiita!

Kummardus Contrale selliste rida sünnitamise eest. Minu arus päris catchy tänasele olukorrale.

Enam ei tea kas nutta või naerda, aga paistab, et ühiskonda on valdamas suuremat sorti apaatia - kedagi ei koti enam kriis; olgu siis majanduslik, sotsiaalne, poliitiline või vaimne. Oleme sundunud igaühe igapäevastesse tegevustesse kus juures kriisist proovitakse näha seda head. Võib-olla ongi see retseptiks ravimile mis vabastab meist kriisitõvest. Suures hirmus on seda lähenemist toetamas ka KAPO.

Kas see on vaikus enne tormi?
Miks mitte, sest ees on ju Minu Eesti mõttetalgud, eurovalimised ja kohalikud valimised.