Marko Mihkelson soovib Eestile võimatut

Viimase aasta jooksul on Eesti selline rahvuslikkuse toosi saanud, mida on õnn ja rõõm näha küll vabariigi juubeliaastal, ent mida on äärmistelt kurb ja häbi näha meie poliitikute juttudes. Miks arvavad mitmed poliitikud, et Venemaale pelgalt vastandudes on meie rahvuslikud huvid kaitstud?

Marko Mihkelsoni väide, et valimisprogrammid ja üksikute poliitikute teod ei muuda riikide vahelisi suhteid, ei kõla usaldusväärselt - ajaloost on piisavalt näiteid vastupidiseks.

Ma nõustun Mihkelsoniga, et pole selge, mida on Eestile andnud või talt võtnud Keskerakonna leping Ühtse Venemaaga, ent aimatav on naabrit pidevalt solvava poliitika tagajärjed.

Kuvand pisikesest ja kurjast riigist, kes igale oma naabrile suudab midagi halvustavad öelda, ent on suurtes raskustes midagi head esile tuua, on kaugelt sellest, mida me oma riigile peaksime soovima.

Võlukepikest suhte parandamiseks ei ole, ent millal ükskord saadakse aru, et madalseis ei kao ilma Eesti panuseta. Alustada tuleks sellest, et igast Venemaa sammust ei nähta automaatselt ohtu vaid ka võimalusi. Eesti riigimehed võiks ise haarata initsiatiivi ja mitte lasta ennast provokatsioonidest häirida.