Miks rahvas toetab korruptsiooni?

Nii võiks provokatiivselt küsida vaadates täna avalikustatud Rahvusringhäälingu poolt tellitud erakondade detsembrikuist toetust näitavaid uuringutulemusi.

Fakt on see, et meedia kaudu levivad korruptsioonivastase võitluse uued "võidud" ja rasked riigieelarve-lahingud on pannud inimesi hoopis Keskerakonda toetama. Samuti pole vaatamata endise esimehe venivatele kohtuasjadele toetuse lõplikult kaotanud ka Rahvaliit.

Kodu on püha!

Eestlased üldiselt armastavad seda, et tänavatel on neid jälgimas Suur Vend - turvakaamerate võrk loob kindlust, et uulitsa peal on rahulik olla. Samas kellele meeldib kui kaamera või näiteks külalised (nimetame neid tinglikult kapo-kaksikud) tulevad tuppa ja seda öösel või kuulavad pealt kõiki teie telefonikõnesid?

Kodu püha, ja paistab, et see on üks, mis on pannud inimesi muretsema pärast avalikuks tulnud KAPO teenistujate julgeid "seaduslikke sissemurdmisi" linnavalitsuse hoonesse. See viis tõenäoliselt paljusid eestimaalasi mõttele, et kuidas on nende "lutikatega" lood minu kodus.

Eelarve koostamine avas valijate silmad

Teiseks oluliseks mõjutajaks on 2009.a eelarve koostamise protsess, millega sai rahvas väga palju negatiivseid sh kindlustunnet võtvaid signaale nagu peretoetuste vähenemine ja üldine eelarve puudujääk ja riigirahanduse tuleviku ebaselgus. Samuti jäid kaks opositsiooni erakonda selles debattis oma põhimõtetele kindlaks mitte asuda muutma vananenud prognoosidel põhinevat eelarve projekti. Paratamatult kulutab sellises olukorras valitsuse usaldus väiksemaks.

Kas liigume kahe-partei süsteemi poole?

Kui uurida natuke ülevalolevat graafikut, siis näikse käimas võitlus vaid kahe erakonna vahel ning teised on pigem abilised kui tegijad. Ent Ühendriikide kahe-parteisüsteem meid ei "ähvarda".

Mis meie demokraatiale võib olla "ohuks" on kahe domineeriva parteisüsteem, kus kahe suure kähmluses võib laiemad huvid ohvriks tuua. Samas jälgides IRL, SDE, Roheliste ja Rahvaliidu toetuse suhtelist stabiilsust, ei ole Reformierakonna ega Keskerakonnal kunagi lõpuni välja võimalik teisi erakondi eirata.

Lätlased tegid meile ära?!

«Näidates raskel ajal üles reaalset reformivalmidust, on Läti parlament teinud rahvale suurepärase jõulukingi. On selge, et otsustusvõimelt on lõunanaabrid meist kaugele ette jõudnud»

Regionaalminister Siim Kiisler

Seega paistab Kiisler jätkavat mantraga, et valdade-linnade arv on tähtsam kui avalike teenuste kvaliteet ja kättesaadavus ning kohalik algatus ja demokraatia. Kas see, et Lätis näiks 100 valda ja Prantsusmaal tuhandeid, ei anna alust arvata, et meil on neid liiga palju - üle 200. Kui karbile on märgitud, et selles on 10 muna ja vaatad sisse, et jah ongi 10, siis ei ütle see veel eriti midagi nende munade kvaliteedi kohta.

Võrrelda Muhu valda või Paide linna mõne Tallinna kesklinna korteriühistuga, ei päde. Lihtsalt häbi on kui regionaalminister järjekordselt haldusreformi sellega põhjendab.


Palju kohalikku otsustamist, palju teenuseid?

Me võime rahvaarvult olla mõne maailmametropoli eeslinn, ent territooriumilt, kultuurilt, majanduselt oleme mitmekesisem kui mitmed teised maad. Ja sestap on Muhu saarel ja Lastekodu tänaval tegutseval korteriühistus siiski erinevad väljakutsed.

Mitmed teadlased ja ka rahvusvahelised kogud on viidanud Eesti halduskorralduses ühele süsteemsele probleemile - on olemas keskvalitsuse tasand ja kohaliku omavalitsuse tasand, ent puudub maakondlik tasand, mis tooksid riigi ja omavalitsuse kokku. Maakond on täna ühelpoolt olematu võimu ja ressurssideta riigi haldusüksus maavanema ja tema maavalitsuse näol ning teisalt MTÜ vormis tegutseva ja jällegi ilma ressursside ja otsustuspädevuseta omavalitsusliiduga.

Juba 2000. aastal soovitas Euroopa kohalike ja regionaalsete omavalitsuste kongressi (CLRAE) oma poliitikasoovitustes Eestil tugevdada omavalitsuste koostööd sh võimalusel (taas)luua maakonna tasandil omavalitsus (omavalitsusliit).

Oluliseks peeti ka teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust ning inimeste osalust otsuste langetamisel nii kohalikul kui ka piirkondlikul tasandil.


Miks regionaalne haldusreform on tegemata?

Reformierakond soovib tugevdada mittetulundliku ühingu vormis omavalitsusliite, mis tähendab teatud üksikute funktsioonide ületoomist riiklikust maavalitsusest.

IRL soovib kohalikud omavalitsused sisuliselt kaotada ja nende asemel moodustada suurlinnade ja maakondade baasil ca 20 suure maa-ala ja elanikearvuga üksused. See on IRL pealiini seisukoht, ent endine Viimsi vanem Urmas Arumäe pooldab aga sisuliselt sotside ja Rahvaliidu seisukohta.

Rahvaliit ja sotsiaaldemokraadid aga peavad oluliseks luua maakondlik omavalitsustasand - avalik-õigusliku omavalitsusliidu vormis, mis tegeleks haridus-, tervishoiu ja planeeringute alaste küsimustega. Samuti on nii Rahvaliit kui ka sotsid vastu valdade-linnade sundliitmisele.

Keskerakonnal ühtne seisukoht puudub - Harju maavanem Värner Lootsmann pooldab valdade liitmist, ent partei pealiin pigem omavalitsusliitude mõningast tugevdamist. Seega suhteliselt sarnasel seisukoht Reformierakonnaga.


Kes on blokkar?

IRL arvab, et selleks on Reform; Reform jällegi, et IRL Kiisleri isikus. Ka Rahvaliit peab "blokkariks" regionaalminister Kiislerit.


Kuidas edasi?

Üheltpoolt võib vaadates tänase koalitsiooni osapoolte arvamuste erisust (liitmised; uus tasand; funktsioonide osaline siirdamine), siis suurt lootust vajalikuks muudatuseks pole.

Samas maakonna tasandi tugevdamiseks on Riigikogus kindlalt nõus 3 erakonda (IRL, SDE, ERL) ning kohaliku omavalitsuse sundliitmistele vastu ka 3 erakonda (RE, SDE, ERL), mistap on valik, kas (1) mitte-midagi-tegemise ja (2) omavalitsusliitude tugevdamise vahel.

Seega, mine tea...

Riigieelarve - paljas plaan, mida ellu ei viida...

”Jätkame mullu alustatuga - eelarve on kavandatud ülejäägiga, ent tänavu on see oluliselt suurem kui eelmisel aastal. Suure ülejäägiga eelarve aitab ohjeldada hinnatõusu ja sisetarbimist, kuid olulised asjad saavad tehtud.”

Ivari Padar (septembris 2007)



Selleks aastaks on suuremad riigieelarve-jutud läbi. Suhteliselt muutmata kujul võeti ta vastu ja ootab 01. jaanuarist täitmist - 97,8 miljardit tulusid ja 98,5 miljardit kulutusi.


2008 ja 2009 - riigieelarve koostamise vigade kordamine

2007.a sügisel plaanis Valitsus, vaatamata ilmnenud optimismivähendavaid prognoose, 2008.a riigieelarve tuludeks 96,4 miljardit krooni. Ka toona räägiti Riigikogus eelarvet vastuvõttes, et see läheb miinusesse. Tänavu suvel vähendati selle kulusid 3,2 ja tulusid 6,1 miljardi võrra.

Sel sügisel esitas Valitsus Riigikogule eelarve mahus 98,7 miljardit, mille täitumise eelduseks oli 2,5 protsendine majanduskasv 2009. aastal. Samal ajal ilmusid aga uued prognoosid, mis näitasid pigem samasse protsenti jäävad majanduslangust! Vaatamata selgetele viidetele, et eelarve läheb miinusesse, võeti see vastu.

Seega, TEIST AASTAT JÄRJEST TEHAKSE SAMA VIGA ja koostatakse ja kinnitatakse prognoose ignoreerides ülipositiivn eelarve.

Kui võtta alguses Ivari Padari suu kaudu mainitud eesmärk vähendada sisenõudmist ja hinnatõusu, siis on 2009.a eelarve sarnane 2008.a omaga - maksutõusude ja puudulikke leevendavate abinõude toel kärbib see küll sisenõudlust, ent hinnad panevad ikka üles.


Eelarve koostamise aluspõhimõte - tasakaal

Riigieelarve seaduse § 5: Riigieelarve tasakaal

(1) Riigieelarve tasakaalu korral on tulud ja kulud võrdsed. Eelarve ülejäägi korral ületavad tulud kulusid. Eelarve puudujäägi korral ületavad kulud tulusid.

(2) Tulude ja kulude vahe katmiseks nähakse riigieelarves ette finantseerimistehingud, mis kajastavad muutusi finantsvarades ja kohustustes. Finantsvarad on hoiused, antud laenud, ostetud väärtpaberid ja muud taolised varad. Kohustused on võetud laenud, emiteeritud väärtpaberid ja muud taolised kohustused.

Seega peab eelarve puudujäägi korral olema tulude ja kulude vahe katmine kajastatud riigieelarves. Kahju, et selles seaduses pole Valitsusele pandud üheseltmõistetavat kohustust esitada Riigikogule tasakaalus eelarve. Lihtsaim viis selle "ennetamiseks" on puhuda "piisavalt " suureks tulud, ja kaetud need eelarvekulud ongi :)

Kas vaadata ette aasta või rohkem?

Riigirahade pikemast seisust ja arengust ei soovinud koalitsioon sügisel rääkida. Kaugeim, millest räägiti oli 2010, mil peaks saabuma uus majanduskasv.

Hetkel on ilus põhimõte (Riigieelarve seaduse § 9¹), et Valitsus koostab suveks eelarve strateegia, milles vaatab enam kui aasta tulevikku tulude ja kulude plaaniga, ent meenutamist väärib jant ja tulemus tänavuse eelarvestrateegiaga. Võrreldes varasemate aastate analüütilisusega, oli too dokument pigem tekst ja numbrid, mille aluseks oli aegunud prognoos ning mis pidi andma pigem positiivse signaali eesolevateks aastateks ( a la 2009.a majandus kasvab ca 6 protsenti!). Mitu korda on tehtud ettepanek tuua selle dokumendi kinnitamine Riigikogu pädevusse, vältimaks selle koostamise mõjutamist valitsuse päevapoliitikast.


Mida oodata 2009.aastalt?

Tuleb nõustuda Taavi Veskimägiga, et riigieelarve ei tohi olla pelgalt Exceli tabel, ent praeguse sisu ja adekvaatsuse juures kahjuks ta pigem selleks on.

Negatiivne lisaeelarve peatses koostamises on veendunud nii opositsioon kui ka koalitsiooni kriitilisem tiib. Eelarve arutelude viimastel aegadel hakkasid ka koalitsiooni juhtpoliitikud eelarve puudujääki tunnistama; vaid peaminister pole seda suutnud seni teha.

Seega tuleb uue aasta alguses, tõenäoliselt suhteliselt vabariigi aastapäeva järgselt, asuda Valitsusel koostama kärbete plaani. Praeguse koalitsiooni puhul saab see olema valulisem kui kunagi varem.

Koondada või vähendada töötunde ja -tasu?

Sisenõudluse vähenemine, välistellimuste kadumine ja üldine majaduslangus. Kulud on, aga tulud kaovad. Mida peaks siis ettevõtja sellises olukorras tegema? Koondama?

Statistikaameti andmeil tõusis käesoleva aasta kolmandas kvartalis töötus 6,2 protsendini; suurenes nii töö kaotanute kui ka tööturule tulnud ent tööd mitte saanud noorte hulk. Töötuid on nüüd ca 44 000, kellest pooled koondatatud, sealhulgas 11 000 oli töö kaotanud viimase poole aasta jooksul. Järgmiseks kaheks aastaks prognoositakse töötuse määra ca 10 protsendisena.

06. detsembri New York Times'i arvamusküljel polemiseerib Adam Cohen, et kas ei oleks mõttekam koondamise asemel hoopis vähendada töötasu ja piirata töötunde. Koondamine toodab tööta ja palgata inimhulki, kellel tekib tõsiseid raskusi laenude tagasimaksmisega, rääkimata enese ja pere äratoitmisest. Töötasu vähendamise kaudu saab üheltpoolt kärpida ettevõtte kulusid, aga teiseltpoolt saab võimalusel luua uusi osakoormusega töökohti.

Tööd on Eestis kaotatud enim põllumajanduses, ehituses, veonduses, laonduses ja sides, tervishoius ja sotsiaalhoolekandes, sotsiaal- ja isikuteeninduses. Just neis valdkondades oleks osakoormusega töökohtade loomine abiks.

Ent kindlasti ei ole selline töötasu ja -aja vähendamine ilma ohtudeta. Adam Cohen nendib, et ettevõte ei pruugi alati esitada adekvaatseid põhjendusi palga vähendamiseks, mistõttu võib väheneda tööviljakus ja parimad töötajad lahkuvad üldse. Eesti puhul on "ohuks" ka Euroopa ühine tööturg.

Arvestades sellega, et töötus sh pikaajaline mõjub inimesele laastavalt, tuleks ka Eestis kaaluda koondamiste asemel ühe võimalusena palga ja koormuse vähendamist. Seda toetaks ka Riigikogus hiljuti vastuvõetud saneerimisseadus, mille eesmärk on ennetada pankrotti.