Sellisele järeldusele on jõudnud soomlased, kellest uuringutulemuste järgi 69 protsenti toetab Soome valitsuse kava viia 2015. aastaks pealinnapiirkonnast välja 4000 - 8000 avaliku sektori töökohta.
Mida on selles küsimuses seis Eestis?
Väikese riigina võiks öelda, et miks hajutada niigi vähest. Ent samas väiksusele toetudes öelda vastu, et kui vahemaad on pisikesed, siis miks mitte hajutada. Täna on keskvõimu asutustest väljaspool Tallinna näiteks Riigikohus, haridus- ja teadusministeerium, põllumajandusministeeriumi suurim allasutus PRIA ning maavalitsused.
Viimastel aastatel oleme pidevalt kuulnud ka riigiasutuste maakondlike ja kohalike üksuste koondamistest ja sulgemistest. Seega oleme pigem Tallinnasse ja regioonikeskustesse koondamise teel.
Riik kui tööandja tuhandete ametnike ja töötajatega on just keerulistel aegadel püsiva tööhõive ja kindlustunde looja. Mitme väiksema piirkonna jaoks on kohalik omavalitsus juba mitmeid aastaid olnud (ja jääb loodetavasti olema ka edaspidi) oluliseks tööandjaks - valla- ja linnavalitsus, kool, lasteaed, munitsipaalettevõtted jms.
Seega, haldusreform, mille tulemusena vähendada omavalitsuste arvu 20-le ei toeta kindlasti piirkondade elukvaliteedi ja majandusvõimaluste suurendamist.
1997.a Vabariigi Valitsuse moodustatud nn Aru komisjon nägi ühe haldusreformi suunana riigiasutuste territoriaalset hajutamist pealinnast väljaspoole.
Seega miks mitte võtta ette plaan ja suunata osa valitsusasutusi maakondadesse?
Mida on selles küsimuses seis Eestis?
Väikese riigina võiks öelda, et miks hajutada niigi vähest. Ent samas väiksusele toetudes öelda vastu, et kui vahemaad on pisikesed, siis miks mitte hajutada. Täna on keskvõimu asutustest väljaspool Tallinna näiteks Riigikohus, haridus- ja teadusministeerium, põllumajandusministeeriumi suurim allasutus PRIA ning maavalitsused.
Viimastel aastatel oleme pidevalt kuulnud ka riigiasutuste maakondlike ja kohalike üksuste koondamistest ja sulgemistest. Seega oleme pigem Tallinnasse ja regioonikeskustesse koondamise teel.
Riik kui tööandja tuhandete ametnike ja töötajatega on just keerulistel aegadel püsiva tööhõive ja kindlustunde looja. Mitme väiksema piirkonna jaoks on kohalik omavalitsus juba mitmeid aastaid olnud (ja jääb loodetavasti olema ka edaspidi) oluliseks tööandjaks - valla- ja linnavalitsus, kool, lasteaed, munitsipaalettevõtted jms.
Seega, haldusreform, mille tulemusena vähendada omavalitsuste arvu 20-le ei toeta kindlasti piirkondade elukvaliteedi ja majandusvõimaluste suurendamist.
1997.a Vabariigi Valitsuse moodustatud nn Aru komisjon nägi ühe haldusreformi suunana riigiasutuste territoriaalset hajutamist pealinnast väljaspoole.
Seega miks mitte võtta ette plaan ja suunata osa valitsusasutusi maakondadesse?
3 kommentaari:
Jah, ideepoolest ma sellist mõtet pooldan, kuid kindlasti on vaja ära teha suured sammud sealhulgas meie suurepäraste süsteemide ühtlustamisel, et murda see iga ministeeriumi isetegevus tugisüsteemide arendamisel. Sellele probleemile viitab ka Annika Uudelepp (http://praxisestonia.blogspot.com/2008/11/avalikest-teenustest-mtteid.html). Teisisõnu tuleb hoolitseda kõikide teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse eest, seejärel ei tohiks nö riigivalitsemise hajutamine ka probleemiks olla.
Lisaks võiks minu meelest hakata rakendama sama astme ametnike roteerumist - et vahel tõstetaksegi inimesi ministeeriumite vahel ümber - eriti juhtivametnikke. See arendaks nende üldiseid juhtimisoskuseid, mis on ju suhteliselt universaalsed ja tagaks selle, et ei loodaks bürokraatiat, kus kõik püsib mõne kõrgema ametniku valdkondlikel teadmistel, kuigi tema peaks hoopistükis tegelema juhtimisega. Samuti aitaks see ühildada eri vürstiriikide halduspoliitikaid, laiendaks ametnike silmaringi ja kahtlemata aitaks kaasa ka kaasamise rakendamisele.
Eimar,
Aga kas sa ka tead, et enamus soomlasi peab sellist asjade korraldust täiesti mõttetuks? Nt juba praegu on kuskil põhjalas neil mingid a la rahvusvaheliste suhete uurimiskeskused ja muud asutused.
Ja kui vaadata, kuidas HTM vaikselt Tallinnasse tagasi tilgub (de facto on pool ministeeriumist vist Tartus ja teine pool Tallinnas) siis võib järeldada, et kui dekontsentratsioon ei ole läbi mõeldud, siis see ei tööta.
Samas - ei eita, et regionaalpoliitilise instrumendina on see üsna lollikindel ja toimiv võte.
Kuid arvan, et pikemas perspektiivis Eesti haldusreformist ei pääse. Pean silmas just radikaalset haldusreformi, kus tekitatakse nt praeguste maakondade mõõtu vallad/ KOV üksused. See on ainus viis, kuidas Tallinnat ja keskvõimu kuidagigi tasakaalustada (KOV korralduses tekib toimiv regionaaltasand). Ja loomulikult peab uute haldusüksuste kõik piirid mõttega üle käima ja võimalik, et ka piire ühendama. Nt Otepää tõmbekeskus on ajalooliselt ja de facto ka täna Tartu, kuid linn kuulub Valga maakonna koosseisu. Ka nt Järva-Jõgeva ja Raplamaa - võimalik, et mõni neist maakondadest tuleks üldse teiste vahel ära jagada, kuna taas reaalsed tõmbekeskused on mujal.
Sellise radikaalsuse toetuseks räägib fakt, et praeguste maakondade piirid joonistati kaardile Stalini ajal, ja suhteliselt kõhutunde järgi. Ka nt ajalooliste kihelkondadega ei ole maakondadel suurt midagi ühist.
ametnike rotatsioon näiteks toimub kaitseväes ja osaliselt ka politseis, piirvalves ja päästeametis; seega miks mitte laiendada seda teistele ametiasutustele.
haldusterritoriaalsest reformist on Eestis räägitud alati õigest tasandist, ent oldud kaldu ka siis keskvõimu piirkondlike asutuste või siis kohalike omavalitsuste koondamise poole. Tegelikult on juba sajandivahetuse järel teinud Euroopa kohalike ja regionaalsete omavalitsuste kongress Eestile ettepaneku tugevdada regionaalset tasandit lõhkumata kohalikku valla ja väikelinna kogukondlikku omavalitsust.
tänaste maavalitsuste, omavalitsusliitude ja arenduskeskuste baasil on võimalik luua iga maakonna kohtaq tugev maakondlik tasand, mis on altüles loodud, ent rahastatav nii valdade-linnade, omatulu kui ka riiklikest ja euroeraldistest.
Postita kommentaar