Vabariigi Valitsuse seadus loendab ära, millised ministeeriumid on ehk peab olemas olema Eestis. Samuti ütleb ta seda, et igat ministeeriumi peab juhtima vastav minister.
-----------
§ 3. Vabariigi Valitsuse liikmed
(1) Vabariigi Valitsuse liikmed on: 1) peaminister; 2) haridus- ja teadusminister; 3) justiitsminister; 4) kaitseminister; 5) keskkonnaminister; 6) kultuuriminister; 7) majandus- ja kommunikatsiooniminister; 8) põllumajandusminister; 9) rahandusminister; 91 ) regionaalminister; 10) siseminister; 11) sotsiaalminister; 12) [kehtetu – RT I 2002, 87, 505 – jõust. 23.10.2002]; 13) välisminister; 14) ministrid, kes on ametisse nimetatud käesoleva paragrahvi 2. lõike alusel.
(2) Vabariigi President võib peaministri ettepanekul nimetada ametisse ministreid, kes ei juhi ministeeriumi ja kelle ülesanded määrab kindlaks peaminister oma korraldusega, mis tehakse teatavaks Vabariigi Valitsuse istungil. Nende ministrite kulutused kaetakse Riigikantselei eelarves eraldi selleks ettenähtud vahenditest.
(3) Vabariigi Valitsuses ei ole üle 15 liikme.
§ 4. Vabariigi Valitsuse liikmete tööülesannete ühitamine
(1) Vabariigi President võib peaministri ettepanekul nimetada mõne ministri juhtima kahte ministeeriumi.
Ministrite arv peaministri ja presidendi määrata!
Minister ei pea olema kõikehaarav ebapädevuse tipp nagu kahjuks juhtus Maripuuga. Ministeeriumi juhtimisega peaks ikka tegelema pädev kantsler; minister juhtigu poliitikaid ja nende kujundamist.
Ministeeriumeid vähemaks!
Miks mitte koondada ühte: haridus- ja teadus- ning kultuuriministeerium; põllumajandus- ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium; sise- ja keskkonnaministeerium.
---------------------
§ 45. Ministeeriumid
Valitsemisalade korraldamiseks on moodustatud järgmised ministeeriumid: 1) Haridus- ja Teadusministeerium; 2) Justiitsministeerium; 3) Kaitseministeerium; 4) Keskkonnaministeerium; 5) Kultuuriministeerium; 6) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; 7) Põllumajandusministeerium; 8) Rahandusministeerium; 9) Siseministeerium; 10) Sotsiaalministeerium; 11) [Kehtetu – RT I 2002, 87, 505 – jõust. 23.10.2002]; 12) Välisministeerium.
------------------Samuti on Soomest ja ka meie enda siseministeeriumist võtta head eeskuju: ühes ministeeriumis võib vajadusel tegutseda rohkem kui üks aga mitte enam kui kolm ministrit. Siis jääks ära ka see portfellita ministrite värk.
Ettevõtlusest ja kolmandast sektorist ülekantav paindlikum juhtmeeskonna moodustamise põhimõte peaks eriti keerulistel aegadel olema heaks abinõuks kuidas riigid nii finants-, mõtte- kui ka otsustamisraskustest välja tulevad.
2 kommentaari:
Ei mõista nüüd, milles on sinu ettepaneku iva? Et vähendame ministreid, ministeeriume, ametnikke või mis? Ja miks? Kokkuhoiuks? Niisama, et Läti moodi olla? Lätis oli vahepeal miljon ministrit ka (ja hetkel on ka rohkem, kui meil), kõiki lollusi ei pea ka järgi tegema.
Ametnike vähendamine või paljundamine selgelt ei ole nii keeruline ja seda saaks ka olenemata ministeeriumite arvust. Ministrite vähendamine ei tundu ka point olevat, sest pakud ju isegi, et ühes ministeeriumis mitu ministrit. Seega siis ministeeriumite liitmine-lahutamine? Põhimõtteliselt on sinu ettepanek, et iga nelja aasta tagant tuleb uus juhtkond, kes nüüd liidab-lahutab ministeeriumid oma suva järgi ära (sest olgem ausad, mingit ekspertarvamust siin arvesse ei võeta, isegi kui see reaalselt eksisteeriks). Ei kujutaks ausalt öeldes suuremat lollust ettegi. Järjepidevus on siiski vajalik ning mingit kindlat kurssi tuleks siiski hoida ja muudatusi teha ikkagi pikemas plaanis, mitte et oi, nüüd on meil kalanduskriis, teeme kalandusministeeriumi. Kas see paneks inimesed probleemi kiiremini lahendama? Vaevalt.
Ma ei väida, et hetkel see meil nii on, aga ministeeriumid peaksid olema siiski loodud teatud süsteemi põhjal. Esiteks, läänekultuuris on heaks tavaks omada sise-ja välisministeeriumi ning mingit finants-majandusministeeriumi. Ülejäänud pannakse paika riigi prioriteetide järgi. Kui riigis on oluline keskenduda mingile valdkonnale, selles vallas peaks tegutsema teatud kriitiline mass inimesi ja see nõuab ühtset juhtimist, seega tuleks luua vastav ministeerium, mis siis võiks hallata rohkemaid või vähemaid asutusi (kui need on olemas) ja selle valdkonna ametnike tööd. Vastavalt riigiaparaadi võimetele ning rahva suurusele on siis neid valdkondi kas palju ja kitsaid või väheseid ja laiu. Seda kõike halduses õpetatakse.
Aga mida meil siis liita-lahutada tuleks? Eestis on selgelt prioriteetsed valdkonnad põllumajandus, haridus-teadus ning sotsiaalsfäär. Seega neil kõigil peaks selgelt olema oma ministeerium. Kultuuriministeerium meil mingil imelikul põhjusel haldab ka ajakirjandust ja sporti, seega see on juba päris suur valdkond, peaks ka eraldi olema. Võimalik, et tegevust tuleks siiski laiendada. Keskkonnaministeerium võiks põhimõtteliselt liikuda agri alla, aga see arvamus võib mul tulla puht sellepärast, et ma ei mõista kumbastki suurt halligi. Kaitseministeerium võib teoreetiliselt minna sise alla, sest sisejulgeolekuga tegeletakse seal, kuid kuna mängureeglid ja maa on erinev, siis võib jääda ka eraldi. Samuti võib sisejulgeoleku jälle kaitse alla viia, aga vaevalt seegi parem oleks. Justiits samuti võib kuhugile liikuda, aga läänetraditsioon on seda eraldi hoida ning vaevalt see hea oleks, kui tõesti sise alla seda toppida. Rahandusminsteerium on vajalik seetõttu, et keegi peab ju kogu valitsusaparaadi rahandust haldama ning seda ei oleks aus kuhugile liita enam. Vaieldav on, et äkki peaks MKMi majandusosa finantsile juurde keevitama. Kommunikatsioonid siis viima näiteks sise alla, sest olgem ausad, eraldi on ta juba olnud ja pold tast miskit kasu. Või liita reg ministri haldusalaga ja lasta ministeeriumil tegeleda nii reg arengu kui ka kommunikatsioonidega. Samas, reg on praegu sise all, seega mõistlikum oleks kogu värk sise alla viia. Maavalitsused on niig sise all juba. Rahvastikuministril niikuinii oma ministeeriumi pole ja kogu selle teema võiks ka kolida sise alla.
Seega ma ei leia, et meil ministeeriume eriti üle on, mõne võib ju maha võtta, aga selleks oleks vaja süvaanalüüsi mõne targema poolt. Ministrite vähendamine on omaette teema ja võibki alustada nendega, kellel üldse ministeeriumi pole, aga mis vahet sellel oleks, ma ei tea.
Aga valdu ja linnu on meil küll liiga palju. Ja kui meil on nii jube häid näited ministeeriumite vähendamise osas välismaalt võtta, siis regionaalreformi osas on ka.
Tegelt võib ju ministeeriumid üldse ära kaotada ja peaminister valitseb lihtsalt mingit ametite armeed, kus iga ameti ees istub mingi direktor, keda ei valita ja kes on kinni oma kohal nagu pigi. Vot sellise koha peale oleks äge saada...
Ministeeriumite osas on jah teatud rahvusvahelised tavad. Näiteks politseiasjad ning kohtu- uja prokuratuuriasjad ei ole soovitatav panna ühe ministeeriumi alla.
Eestis on samas mureks see, et riigivarade ja regionaalarengu osas on kõik laiali: avalik teenistus riigikantseleis, riigifinantsid rahandusministeeriumis, maavalitsused siseministeeriumis - selliselt aga riiklikult erinevates piirkondades arenguks eeldusi on luua keeruline.
Kindlasti ei poolda ma Leedu kombel ad hoc ministeeriumite loomist. Pigem tasuks kaaluda osade liitmist ja valdkondade ümber jagamist.
Postita kommentaar