Miks rahvas toetab korruptsiooni?

Nii võiks provokatiivselt küsida vaadates täna avalikustatud Rahvusringhäälingu poolt tellitud erakondade detsembrikuist toetust näitavaid uuringutulemusi.

Fakt on see, et meedia kaudu levivad korruptsioonivastase võitluse uued "võidud" ja rasked riigieelarve-lahingud on pannud inimesi hoopis Keskerakonda toetama. Samuti pole vaatamata endise esimehe venivatele kohtuasjadele toetuse lõplikult kaotanud ka Rahvaliit.

Kodu on püha!

Eestlased üldiselt armastavad seda, et tänavatel on neid jälgimas Suur Vend - turvakaamerate võrk loob kindlust, et uulitsa peal on rahulik olla. Samas kellele meeldib kui kaamera või näiteks külalised (nimetame neid tinglikult kapo-kaksikud) tulevad tuppa ja seda öösel või kuulavad pealt kõiki teie telefonikõnesid?

Kodu püha, ja paistab, et see on üks, mis on pannud inimesi muretsema pärast avalikuks tulnud KAPO teenistujate julgeid "seaduslikke sissemurdmisi" linnavalitsuse hoonesse. See viis tõenäoliselt paljusid eestimaalasi mõttele, et kuidas on nende "lutikatega" lood minu kodus.

Eelarve koostamine avas valijate silmad

Teiseks oluliseks mõjutajaks on 2009.a eelarve koostamise protsess, millega sai rahvas väga palju negatiivseid sh kindlustunnet võtvaid signaale nagu peretoetuste vähenemine ja üldine eelarve puudujääk ja riigirahanduse tuleviku ebaselgus. Samuti jäid kaks opositsiooni erakonda selles debattis oma põhimõtetele kindlaks mitte asuda muutma vananenud prognoosidel põhinevat eelarve projekti. Paratamatult kulutab sellises olukorras valitsuse usaldus väiksemaks.

Kas liigume kahe-partei süsteemi poole?

Kui uurida natuke ülevalolevat graafikut, siis näikse käimas võitlus vaid kahe erakonna vahel ning teised on pigem abilised kui tegijad. Ent Ühendriikide kahe-parteisüsteem meid ei "ähvarda".

Mis meie demokraatiale võib olla "ohuks" on kahe domineeriva parteisüsteem, kus kahe suure kähmluses võib laiemad huvid ohvriks tuua. Samas jälgides IRL, SDE, Roheliste ja Rahvaliidu toetuse suhtelist stabiilsust, ei ole Reformierakonna ega Keskerakonnal kunagi lõpuni välja võimalik teisi erakondi eirata.

Lätlased tegid meile ära?!

«Näidates raskel ajal üles reaalset reformivalmidust, on Läti parlament teinud rahvale suurepärase jõulukingi. On selge, et otsustusvõimelt on lõunanaabrid meist kaugele ette jõudnud»

Regionaalminister Siim Kiisler

Seega paistab Kiisler jätkavat mantraga, et valdade-linnade arv on tähtsam kui avalike teenuste kvaliteet ja kättesaadavus ning kohalik algatus ja demokraatia. Kas see, et Lätis näiks 100 valda ja Prantsusmaal tuhandeid, ei anna alust arvata, et meil on neid liiga palju - üle 200. Kui karbile on märgitud, et selles on 10 muna ja vaatad sisse, et jah ongi 10, siis ei ütle see veel eriti midagi nende munade kvaliteedi kohta.

Võrrelda Muhu valda või Paide linna mõne Tallinna kesklinna korteriühistuga, ei päde. Lihtsalt häbi on kui regionaalminister järjekordselt haldusreformi sellega põhjendab.


Palju kohalikku otsustamist, palju teenuseid?

Me võime rahvaarvult olla mõne maailmametropoli eeslinn, ent territooriumilt, kultuurilt, majanduselt oleme mitmekesisem kui mitmed teised maad. Ja sestap on Muhu saarel ja Lastekodu tänaval tegutseval korteriühistus siiski erinevad väljakutsed.

Mitmed teadlased ja ka rahvusvahelised kogud on viidanud Eesti halduskorralduses ühele süsteemsele probleemile - on olemas keskvalitsuse tasand ja kohaliku omavalitsuse tasand, ent puudub maakondlik tasand, mis tooksid riigi ja omavalitsuse kokku. Maakond on täna ühelpoolt olematu võimu ja ressurssideta riigi haldusüksus maavanema ja tema maavalitsuse näol ning teisalt MTÜ vormis tegutseva ja jällegi ilma ressursside ja otsustuspädevuseta omavalitsusliiduga.

Juba 2000. aastal soovitas Euroopa kohalike ja regionaalsete omavalitsuste kongressi (CLRAE) oma poliitikasoovitustes Eestil tugevdada omavalitsuste koostööd sh võimalusel (taas)luua maakonna tasandil omavalitsus (omavalitsusliit).

Oluliseks peeti ka teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust ning inimeste osalust otsuste langetamisel nii kohalikul kui ka piirkondlikul tasandil.


Miks regionaalne haldusreform on tegemata?

Reformierakond soovib tugevdada mittetulundliku ühingu vormis omavalitsusliite, mis tähendab teatud üksikute funktsioonide ületoomist riiklikust maavalitsusest.

IRL soovib kohalikud omavalitsused sisuliselt kaotada ja nende asemel moodustada suurlinnade ja maakondade baasil ca 20 suure maa-ala ja elanikearvuga üksused. See on IRL pealiini seisukoht, ent endine Viimsi vanem Urmas Arumäe pooldab aga sisuliselt sotside ja Rahvaliidu seisukohta.

Rahvaliit ja sotsiaaldemokraadid aga peavad oluliseks luua maakondlik omavalitsustasand - avalik-õigusliku omavalitsusliidu vormis, mis tegeleks haridus-, tervishoiu ja planeeringute alaste küsimustega. Samuti on nii Rahvaliit kui ka sotsid vastu valdade-linnade sundliitmisele.

Keskerakonnal ühtne seisukoht puudub - Harju maavanem Värner Lootsmann pooldab valdade liitmist, ent partei pealiin pigem omavalitsusliitude mõningast tugevdamist. Seega suhteliselt sarnasel seisukoht Reformierakonnaga.


Kes on blokkar?

IRL arvab, et selleks on Reform; Reform jällegi, et IRL Kiisleri isikus. Ka Rahvaliit peab "blokkariks" regionaalminister Kiislerit.


Kuidas edasi?

Üheltpoolt võib vaadates tänase koalitsiooni osapoolte arvamuste erisust (liitmised; uus tasand; funktsioonide osaline siirdamine), siis suurt lootust vajalikuks muudatuseks pole.

Samas maakonna tasandi tugevdamiseks on Riigikogus kindlalt nõus 3 erakonda (IRL, SDE, ERL) ning kohaliku omavalitsuse sundliitmistele vastu ka 3 erakonda (RE, SDE, ERL), mistap on valik, kas (1) mitte-midagi-tegemise ja (2) omavalitsusliitude tugevdamise vahel.

Seega, mine tea...

Riigieelarve - paljas plaan, mida ellu ei viida...

”Jätkame mullu alustatuga - eelarve on kavandatud ülejäägiga, ent tänavu on see oluliselt suurem kui eelmisel aastal. Suure ülejäägiga eelarve aitab ohjeldada hinnatõusu ja sisetarbimist, kuid olulised asjad saavad tehtud.”

Ivari Padar (septembris 2007)



Selleks aastaks on suuremad riigieelarve-jutud läbi. Suhteliselt muutmata kujul võeti ta vastu ja ootab 01. jaanuarist täitmist - 97,8 miljardit tulusid ja 98,5 miljardit kulutusi.


2008 ja 2009 - riigieelarve koostamise vigade kordamine

2007.a sügisel plaanis Valitsus, vaatamata ilmnenud optimismivähendavaid prognoose, 2008.a riigieelarve tuludeks 96,4 miljardit krooni. Ka toona räägiti Riigikogus eelarvet vastuvõttes, et see läheb miinusesse. Tänavu suvel vähendati selle kulusid 3,2 ja tulusid 6,1 miljardi võrra.

Sel sügisel esitas Valitsus Riigikogule eelarve mahus 98,7 miljardit, mille täitumise eelduseks oli 2,5 protsendine majanduskasv 2009. aastal. Samal ajal ilmusid aga uued prognoosid, mis näitasid pigem samasse protsenti jäävad majanduslangust! Vaatamata selgetele viidetele, et eelarve läheb miinusesse, võeti see vastu.

Seega, TEIST AASTAT JÄRJEST TEHAKSE SAMA VIGA ja koostatakse ja kinnitatakse prognoose ignoreerides ülipositiivn eelarve.

Kui võtta alguses Ivari Padari suu kaudu mainitud eesmärk vähendada sisenõudmist ja hinnatõusu, siis on 2009.a eelarve sarnane 2008.a omaga - maksutõusude ja puudulikke leevendavate abinõude toel kärbib see küll sisenõudlust, ent hinnad panevad ikka üles.


Eelarve koostamise aluspõhimõte - tasakaal

Riigieelarve seaduse § 5: Riigieelarve tasakaal

(1) Riigieelarve tasakaalu korral on tulud ja kulud võrdsed. Eelarve ülejäägi korral ületavad tulud kulusid. Eelarve puudujäägi korral ületavad kulud tulusid.

(2) Tulude ja kulude vahe katmiseks nähakse riigieelarves ette finantseerimistehingud, mis kajastavad muutusi finantsvarades ja kohustustes. Finantsvarad on hoiused, antud laenud, ostetud väärtpaberid ja muud taolised varad. Kohustused on võetud laenud, emiteeritud väärtpaberid ja muud taolised kohustused.

Seega peab eelarve puudujäägi korral olema tulude ja kulude vahe katmine kajastatud riigieelarves. Kahju, et selles seaduses pole Valitsusele pandud üheseltmõistetavat kohustust esitada Riigikogule tasakaalus eelarve. Lihtsaim viis selle "ennetamiseks" on puhuda "piisavalt " suureks tulud, ja kaetud need eelarvekulud ongi :)

Kas vaadata ette aasta või rohkem?

Riigirahade pikemast seisust ja arengust ei soovinud koalitsioon sügisel rääkida. Kaugeim, millest räägiti oli 2010, mil peaks saabuma uus majanduskasv.

Hetkel on ilus põhimõte (Riigieelarve seaduse § 9¹), et Valitsus koostab suveks eelarve strateegia, milles vaatab enam kui aasta tulevikku tulude ja kulude plaaniga, ent meenutamist väärib jant ja tulemus tänavuse eelarvestrateegiaga. Võrreldes varasemate aastate analüütilisusega, oli too dokument pigem tekst ja numbrid, mille aluseks oli aegunud prognoos ning mis pidi andma pigem positiivse signaali eesolevateks aastateks ( a la 2009.a majandus kasvab ca 6 protsenti!). Mitu korda on tehtud ettepanek tuua selle dokumendi kinnitamine Riigikogu pädevusse, vältimaks selle koostamise mõjutamist valitsuse päevapoliitikast.


Mida oodata 2009.aastalt?

Tuleb nõustuda Taavi Veskimägiga, et riigieelarve ei tohi olla pelgalt Exceli tabel, ent praeguse sisu ja adekvaatsuse juures kahjuks ta pigem selleks on.

Negatiivne lisaeelarve peatses koostamises on veendunud nii opositsioon kui ka koalitsiooni kriitilisem tiib. Eelarve arutelude viimastel aegadel hakkasid ka koalitsiooni juhtpoliitikud eelarve puudujääki tunnistama; vaid peaminister pole seda suutnud seni teha.

Seega tuleb uue aasta alguses, tõenäoliselt suhteliselt vabariigi aastapäeva järgselt, asuda Valitsusel koostama kärbete plaani. Praeguse koalitsiooni puhul saab see olema valulisem kui kunagi varem.

Koondada või vähendada töötunde ja -tasu?

Sisenõudluse vähenemine, välistellimuste kadumine ja üldine majaduslangus. Kulud on, aga tulud kaovad. Mida peaks siis ettevõtja sellises olukorras tegema? Koondama?

Statistikaameti andmeil tõusis käesoleva aasta kolmandas kvartalis töötus 6,2 protsendini; suurenes nii töö kaotanute kui ka tööturule tulnud ent tööd mitte saanud noorte hulk. Töötuid on nüüd ca 44 000, kellest pooled koondatatud, sealhulgas 11 000 oli töö kaotanud viimase poole aasta jooksul. Järgmiseks kaheks aastaks prognoositakse töötuse määra ca 10 protsendisena.

06. detsembri New York Times'i arvamusküljel polemiseerib Adam Cohen, et kas ei oleks mõttekam koondamise asemel hoopis vähendada töötasu ja piirata töötunde. Koondamine toodab tööta ja palgata inimhulki, kellel tekib tõsiseid raskusi laenude tagasimaksmisega, rääkimata enese ja pere äratoitmisest. Töötasu vähendamise kaudu saab üheltpoolt kärpida ettevõtte kulusid, aga teiseltpoolt saab võimalusel luua uusi osakoormusega töökohti.

Tööd on Eestis kaotatud enim põllumajanduses, ehituses, veonduses, laonduses ja sides, tervishoius ja sotsiaalhoolekandes, sotsiaal- ja isikuteeninduses. Just neis valdkondades oleks osakoormusega töökohtade loomine abiks.

Ent kindlasti ei ole selline töötasu ja -aja vähendamine ilma ohtudeta. Adam Cohen nendib, et ettevõte ei pruugi alati esitada adekvaatseid põhjendusi palga vähendamiseks, mistõttu võib väheneda tööviljakus ja parimad töötajad lahkuvad üldse. Eesti puhul on "ohuks" ka Euroopa ühine tööturg.

Arvestades sellega, et töötus sh pikaajaline mõjub inimesele laastavalt, tuleks ka Eestis kaaluda koondamiste asemel ühe võimalusena palga ja koormuse vähendamist. Seda toetaks ka Riigikogus hiljuti vastuvõetud saneerimisseadus, mille eesmärk on ennetada pankrotti.

Kas Öine Vahtkond toetaks eestlaste kultuuriautonoomiat Venemaal?

Toetan igati uuringute ja analüüside tegemist enne otsuste langetamist ja elluviimist. Ent sellised teadustöö peaks vastama teatud tingimustele olemaks adekvaatne ja objektiivne.

Öise Vahtkonna küsitlus on selles osas eksimuste musternäide - nad varjavad uuringu rahastajat ja tellijat, mis vähendab tulemuste usaldusväärsust ning uurimuse tulemuste rakendamise teeb küsitavaks see, et teistel eestimaalastelt, paitsi venekeelsed, arvamust ei pärita. Kui rääkida venelaste autonoomsest piirkonnast Eestis, siis peab igal juhul küsima ka teiste maakondade-linnade elanikke ja eestlasi. Vastasel korral ei tohiks Vene president pahandada kui Setomaal ja mõnes Siberi külas tehtaks küsitlus eestlaste administratiiv-territoriaalse autonoomia kohta Vene Föderatsioonis.

Tervitatav on siseministeeriumi algatus hakata uurima põhjusi, miks ei ole paljud inimesed endale Eesti kodakondsust taotlenud ning millised on nende ootused Eesti riigile. Loodame, et selle uuringu tulemused toovad teaduslikumat alust kodakondsus- ja integratsioonipoliitikatele.

Mis parandaks Eesti-Vene suhteid?

Sellise küsimuse on viimastel päevadel esitanud paljud. Nii ettevõtjad, poliitikuid kui ka lihtsad töö- ja pereinimesed. Marko Mihkelson räägib jälle teatud paratamatustest ning Tiit Vähi rõhutab Eesti valitsuse poliitika nihke vajadusele.

Mida arvad sina? Ole hää ja tee oma valik blogi küsitlusveerus loendatud sammudest.

Siga ka ei söö... ent Eesti usaldus langeb

Sellisena võib võtta kokku seisu riigieelarve arutelus. Oktoobri lõpus esitas peaminister riigikogule 2009.a eelarve eelnõu rõhutades, et see on parim ja seda muutma ei pea. Peaminister Andrus Ansip kinnitas, et selles valitseb tasakaal kohustuste ja unistuste vahel ning see loob KÕIK EELDUSED majanduse uue tõusulaine tekkimiseks.

Tänaseks on aga selge, et peaministri esitatud eelnõu ei vasta tuleva aasta majandusseisule ja seda tuleb kuni 10 miljardi võrra vähendada. Sellele viitasid ka opositsioonierakonnad põhjendades eelnõusse muudatusettepanekute tegemata jätmist. Ent koalitsioon eelarve eelnõud kärpima ei hakka. Koalitsioon kavatseb majanduskomisjoni esimees Urmas Klaasi sõnul külma kõhuga suruda eelarve riigikogust läbi ja alles pärast seda hakata negatiivset lisaeelarvet koostama.

See on puhas joki tegemine ja selge plekk Eesti mainele. Vastutustundetu rahandus- ja eelarvepoliitika tagajärjeks on reitinguagentuuride otsused Eesti riigireitingu langetamised, mis omakorda vähendavad investorite usaldust paigutada siia uusi summasid. Seega peaministri jutt kõigist eeldustest uueks majandustõusuks saab välisinvestorite silmis arusaamatuks sõnakõlksuks.

Kõige tipuks tuli eelmisel nädalal uudis, et metseaga vastasseisu sattunud majanduskomisjoni esimehe päästis sea soovimatus edasi järada. Mis teha, siga ka enam ei söö. Ja rahandusminister plaanib lahkuda Brüsselisse, kuigi oli ju sotsiaaldemokraatide valimisloosung: Vaheta valitsust, mitte kodumaad!

Riigieelarve - ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes vastutaks selle eest...

«Meil on demokraatlik riik, kus eelarvelised otsused eeldavad valitsuse ja riigikogu heakskiitu ning vastutust, eriti sellises faasis, kus uus eelarve on riigikogu menetluses»

Ivari Padar


See milline trall käib riigieelarve koostamise ümber paneb üheltpoolt kahtlema valitsuse ja riigikogu liikmete valitsusliidu poolse seltskonna tulevikuvaates ning teiseltpoolt tekitab muret sellest, mis lootust ja usku selline käitumine peredele, töötajatele ja ettevõtjatele annab või neilt võtab.

2007.aastal suure hurraaga mürisenud koalitsiooni teerulli saatel ning opositsiooni vastaseisule vaatamata vastuvõetud eelarvest pole enam midagi alles: negatiivne lisaeelarve ja nüüd vaikselt reservide põletamine teevad oma töö...

Nüüd on juba Riigikontrollgi juhtinud tähelepanu eelarve selle aasta puudustele. Huvitav oleks kuulata Õiguskantsleri hinnangut 2008.a eelarvele ja 2009.a eelarve eelnõule. See annaks lisaks vürsti tänasele magus-hapule eelarvekastmele

Punkti asemel: Järgmised kaks nädalat Valitsuse istungeid neljapäeviti ei toimu

Kas USA presidendi valijamehed on rassistid?

Mitmed kommentaatorid ja blogijad on väitnud, et Barack Obamale võib saada saatuslikuks ehk John McCaini võib päästa nn Bradley efekt, mille järgi osa valijaid võivat avaliku arvamuse küsitlustes oma eelistusena esitada üht, ent rassilis-etnilis-kultuurilisel kaalutlusel hääletada muu kandidaadi poolt.

Kuna Bradley efekti on omistatud otsestele valimistele (elanikud annavad oma hääle otse kandidaadi heaks - Nt: USA osariigi kuberneri valimised), siis USA presidendi valimistel ei pruugi tal suurt mõju olla.

USA presidendi valib Valijameeste Kogu, kus kaalukas on pigem parteiline hääletusdistsipliin (mitte valijamehe kalduvus rassismi või etnotsentrismi). Samuti on Ameerikas täheldatud üldist Bradley efekti vähenemist.

Seega saab Ameerika Ühendriikide uue presidendi selgumist mõjutama mõni muu efekt...

Riigikogule Puudumiste Päevik

Eilsest Riigikogus toimunud majandusteemalisest arutelust jõudis tugevaimalt meediasse sõnum sellest, et meie saadikute enamus olla tegelenud muuga kui kuulamise-küsimisega ja mitmed neist puudunud lausa saalist.

Kindlasti oli ka neid kellel välislähetus või muu esinduskohustus, ent nendele, kel ametialast põhjust polnud võiks abiks olla Riigikogu liikmete puudumiste päeviku sisseseadmine. Selleks piisaks vaid kohustada rahvasaadikuid põhjendama Riigikogu veebilehel täiskogu ja komisjoni istungilt puudumist.

Nii saaksid kodanikud parema ülevaate oma esindajate tööst ja tekiks ergutusmeede ka neile, kel laiskususs sisse tahab pugeda :)

Obama majandusmeetmete paketist

Sattusin mõned päevad tagasi lugema Barack Obama majanduspoliitilist manifesti. Nii mõnedki meetmed väärivat kaalumist ka meie kalli kodumaa majanduse elavdamiseks.

Töökohtade loomise meetmed

1. Tööjõu maksude ajutine osaline tagastamine uute töökohtade loomisel;
2. Väike-ettevõtetele maksusoodustused investeeringutelt;
3. Infrastruktuuri hangete ja koolimajade renoveerimise toetamine hoonete energiasäästuks ning tööhõive ja ettevõtetele käibe tagamiseks;
4. Autotööstusele laenude garanteerimine;

Perede toetamise meetmed

5. Maksukärped 95 % töötajatele ja nende peredele ning eakatele;
6. Töötuhüvitise vabastamine maksustamisest ja selle maksmisperioodi pikendamine 13 nädala võrra;
7. Lepingu trahvivaba kuni 10 000 dollari väljavõtt personaalsest pensionifondi maksustatuna normaalkorras 2008 ja 2009 aastal;
8. Toasooja kallinemise hüvitamine;

Otsene abi koduomanikele

9. Hüpoteegi tingimuste leevendamine neile laenuvõtjatele, kes reegleid rikkunud ei ole, ent kannatavad laenuandja tegevuse tagajärgede tõttu;
10. Pankrotiseaduse muutmine võimaldamaks pankroti korral eluaseme laenude ja hüpoteekide tingimiste sh maksustamise muutmiseks;
11. 90 päevase moratooriumi seadustamine andmaks kindlustunde nii kodulaenvõtjale kui ka teistele pooltele;
12. Föderaalvalitsuse toetus osariigivalitsustele hoidumaks piirkondlike maksude sh kinnisvaramaksu tõstmist tagamaks haridus-, tervishoiu-, korrakaitse- ja tuletõrjeteenuste kättesaadavuse kohtadel;
13. Kodulaenvõtjatele laenuintressidele maksusoodustuse tegemine.

Kiire ja agressiivne reageering finantskriisile

14. Üleöölaenude võimaldamine pankadele;
15. Laenuturu elavdamine;
16. Laenuvõtu võimaluste suurendamine väikeettevõtetele ja kohalikele omavalitsustele:

• KOV-dele laenukohustuste garanteerimise sihtkapitali moodustamine eesmärgiga tagada KOV-de investeeringutega seotud kohustuste kandmist ja avalike teenuste jätkuvat osutamist;

• Väikeettevõtete laenu sihtkapitali moodustamine ja väikeettevõtete laenudega seotud tasude ajutine kaotamine.

Vägivallaministri haridusmüsteerium

Hämmastav on haridusminister Tõnis Lukase hinnang Viljandi kutsekooli direktori Tarmo Looduse käitumise peale.

Seisukohad nagu «Enam ei pea koolijuhid korrarikkujate ees koogutama» või «Ootan kõigilt koolijuhtidelt initsiatiivi, et karistamatuse tunne koolidest kaoks», tekitavad Viljandi juhtumi kontekstis õõvastust ja hirmuootust, et millal siis järgmine direktor ei saa hakkama korrapidamise ja enesevalitsusega hakates õpilase kallal vägivallatsema.

Fakt, et too Viljandi kooli õpilane rikkus koolikorda, ei õigusta koolidirektori seadust rikkuvat käitumist. Korrarikkumist ei õigusta kunagi korrarikkumine. Selleks on teised viisid.

Pikaajaliselt koolijuhilt Looduselt eeldasin tasakaalukust ning seni põhimõtteka ministrina tundunud Lukaselt eeldanuks otsusekindlust ja lahendusele orienteeritust. Vägivalla õigustamisega ei lahenda probleemi.

Nii vaimne kui ka kehaline vägivald takistavad koolil olemast õpilase ja ka õpetaja jaoks arengukeskkonnaks. Õpilaste korrarikkumised on kahjuks süvenev mure, ent selle lahendamiseks tuleb lisaks õpetajatele koolijuhtidel kaasata ka lapsevanemaid, vanemaid õpilasi ning erinevaid organisatsioone ja asutusi.

Viljandi koolis tuleks vaadelda õpilase ja direktori tegu eraldi. Mõlemad peavad saama selge signaali, et sellised käitumisviisid ei ole aktsepteeritud.

Selgunud on "Maksuhirmust vabanemise kursuse" esimesed lõpetajad

Poliitiliste eelistuste uuringute järjekordsed tulemused on juba piisavalt kirgi kütmas. Analüütikud tõdevad, et protsendimuudatused ei ole enam veapiirimäng vaid selged eelistuste muutumised.

Halenaljakas aga on selle juures poliitikute "rusikate vehkimine pärast kaklust". Sotsid tunnevad rõõmu ja parastavad Reformi kallal; Reform aga proovib endast teha kangelase, kes väidetavalt toetuse on toonud ohvriks ebapopulaarsetele otsustele. Kõige tipp on aga esireformar, kes peab ennast uuringutest kõrgemaks ja kahtleb nende õigsuses.

Tegelikkuses on reformistide toetuse langus ja teiste erakondade tõus märgiks, et rahvas hakkab mõistma liberaalse majanduspoliitika ja ka reaalsete oludega mitte arvestava peaministri nurjumist.

Paistab, et "Maksuhirmust vabanemise kursus" kogub populaarsust ja esimesed edukad lõpetajad on meie seas. Murettekitav on aga on see, et "kursuselt puudujaid" on liiga palju: ca 40 protsenti kas ei eelista ühtki erakonda või ei kavatse osaleda valimistel.


16. oktoobril on kursuse järgmine loeng - nimelt on Riigikogu saalis tutvustaval arutlusel Riigi 2009.a eelarve eelnõu. Loengut saab jälgida ka veebist.


Edukat kursuse läbimist!

Marko Mihkelson soovib Eestile võimatut

Viimase aasta jooksul on Eesti selline rahvuslikkuse toosi saanud, mida on õnn ja rõõm näha küll vabariigi juubeliaastal, ent mida on äärmistelt kurb ja häbi näha meie poliitikute juttudes. Miks arvavad mitmed poliitikud, et Venemaale pelgalt vastandudes on meie rahvuslikud huvid kaitstud?

Marko Mihkelsoni väide, et valimisprogrammid ja üksikute poliitikute teod ei muuda riikide vahelisi suhteid, ei kõla usaldusväärselt - ajaloost on piisavalt näiteid vastupidiseks.

Ma nõustun Mihkelsoniga, et pole selge, mida on Eestile andnud või talt võtnud Keskerakonna leping Ühtse Venemaaga, ent aimatav on naabrit pidevalt solvava poliitika tagajärjed.

Kuvand pisikesest ja kurjast riigist, kes igale oma naabrile suudab midagi halvustavad öelda, ent on suurtes raskustes midagi head esile tuua, on kaugelt sellest, mida me oma riigile peaksime soovima.

Võlukepikest suhte parandamiseks ei ole, ent millal ükskord saadakse aru, et madalseis ei kao ilma Eesti panuseta. Alustada tuleks sellest, et igast Venemaa sammust ei nähta automaatselt ohtu vaid ka võimalusi. Eesti riigimehed võiks ise haarata initsiatiivi ja mitte lasta ennast provokatsioonidest häirida.

Maksuhirmust vabanemise baaskursus

See, kuidas sel aastal 2009.a riigieelarvet kokku pandi, on katsumuseks kogu ühiskonnale - ei olnud vist ühtki rühma, keda poleks ärritatud selle protsessi mõne momendil või kogu kestvusel.

Samas ei saa nõustuda peaministriga, kes nimetas seda kõige avatumaks eelarve koostamise protsessiks. See, et valitsusvastutust kandvad osapooled üksteist ähvardavalt meedia kaudu suhtlevad, ei andnud tegelikult korralikku ülevaadet asjade käigus sh põhjustest ja põhjendustest.

Jagan Kaarel Tarandi lootust, et 2008 läheb ajalukku maksuhirmust vabanemise aastana. Aeg on loobuda lihtsast maksumäära ja -soodustuse kampaaniatest ning keskenduda sellele, mida me soovime kokku korjatud raha ja muu vara eest saada.

Aga eks selle väljakutse peab võtma vastu meie parlament, kes on eelarve eelnõu koos seletuskirjaga nüüd kätte saanud.

Teatripilet hinnalakke, hambad auku ja isad lastest eemale!

Täna lugesin uudist, et Valitsus sai eelarve eelnõu kokku. Et ollakse nüüd ometi valmis seda ka riigikogule andmiseks.

Aga lähemal vaatamisel tuleb välja, et mitmete nädalate õhtuste koosolekute tulemusena (või siis: tõttu) on saavutatud see maagiline eelarvetasakaal halbade kompromisside abil. Toon välja vaid "parimad palad":

- etenduste ja kontsertide, ohtlike jäätmete käitlemise ning matusetarvete ja -teenuste käibemaksu soodusmäär kaob ning tõuseb alates uuest aastast 18 protsendile;

- isapuhkuse ärakaotamine (sic!);

- eelarve kokkuhoid hambaraviteenuse hüvitamise maksmise arvelt (sic!).

Valitsus, kes õlle hinda tõstab...

... ei kesta kaua.

Eilne uudis võimalikust täiendavast alkoholiaktsiisi tõusust võib ehk viiagi ellu sõdur-prohvet Shveiki ennussõnad. Samas on poliitikateadlased väitnud vastupidist.

Keda nüüd uskuda: Vahvat Sõdurit või politoloog Toomlat?



STATISTIKAT JA PROGNOOS: Alkoholiaktsiisi tõusud ja valitsusliitude lõppemised

1999.a - aktsiisi tõus
2002.a - muutus valitsusliidus (kolmikliidu asemele tuli reformi ja keski liit)
2005.a - aktsiisi tõus
2005.a - muutus valitsusliidus (res publica asemel sai valitsusliitu kesk)
2008.a - aktsiisi tõus
2009.a - aktsiisi tõus?
2009.a - valitsusliidu langus?

Tulumaksu asemele haridusmaks!

Meie valitsus üllatas täna jälle - käibemaksu on tarvis tõsta! Üldse, meenutab valitsuse viimaste nädalate tegevus kooli algust - kõik sebivad ringi, kohati eksinuna. Tõstame, langetame, kärbime, peatame... Mida me veel kuulnud ei oleks.

Küsimus on hoopis eesmärgis, täpsemalt, maksude eesmärgis.

Maksudel on kahetine nimepanemise loogika - on need, mis saavad nime selle järgi, mille pealt neid kogutakse (tulumaks, maamaks jne) ning on need, mis saavad nime selle järgi, mille peale seda kasutama hakatakse (sotsiaalmaks).

Seega peaksime mõtlema sellele, mis eesmärkide jaoks oleme valmis panustama ehk maksma makse. Kui võrrelda tulumaksuna laekuvat summat ning haridusele ja teadusele kuluvat riigi raha, siis võiks näiteks nimetada tulumaksu ümber haridusmaksuks.

Lõppeks ka tobe debatt selle üle palju hüpoteetiliselt kellelegi raha kätte jääb ja kelle tulud vähenevad ning ka jutud õppemaksudest ja teistest koolilõivudest.

Tulevase maksu määr oleks siis ühiskondlik kokkulepe riiklikes hariduskuludes.

4 põhjust Eestis elamiseks

Mitmes blogis on tõstatunud arutelu selle üle, kas Eestis on hea või halb elada. Kes reastab argumente halvale, kes jällegi headuse-paremuse põhjenduseks...


Miks on põhjust siiski Eestis elada?


1. Parim koht maailmas olemaks eestlane!

kuskil mujal ei saa me olla eestlased sellisel määral kui Eestis. Sotsiaalteadustes on juba ammu uuritud ja järeldatud migrantide kohanemisraskuste ja multikultuurilisuse üle. Fakt on see, et Eesti on eestlasele kõige loomulikum keskkond. Mul oleks väga kurb jätta hüvasti kohtadega, mis lapsepõlvest meeles või mis lühemate sugulaste või meie ajalooga seotud. Seega igalpool-mujal-parem jutud on mööduva tujukuse märgid :)

2. Loodus ja ilm

Ma pole suuremat sorti vihmasõber linnas, aga teine kord annab see võimaluse aega maha võtta ja unustada ruttamise. Sama on ka meie loodusega. Meie saared, järved, heinamaad ja METSAD on tõeline rahvuslik rikkus - kes on mujal käinud, teab mille üle meil uhkust tunda on ning mida HOIDA IGA HINNA EEST TULEB.

3. Pühendunud inimesed

Eht-eestlaslik värk ajada oma asja igal võimalusel. Kindlasti on selles ohtu üldisele (ühiskondlikule ja kogukondlikule) hüvangule, ent seni oleme püsinud. Siinjuures ongi tähtis aeg-ajalt meenutada (või nagu praegu popp: MÄRGATA) seda suurt pilti - miks on Eesti riik ja rahvus olemas? mida selle kestmiseks tarvis ja millest hoiduda?

4. Väljakutsed

Kuskil mujal ei ole me rohkem oodatud kui just Eestis võtma ette oma elukorralduse parandamist. Eesti ühiskonna mured on meie kõigi mured (mitte näiteks ühe või teise grupi või partei mured).


Koolivägivald,
töötus,
ülekoormav töö ja vähene aeg perele,
alkoholism ja narkomaania,
ülbed ja hoolimatud riigijuhid


- NENDE EESTI EI SAA PÕGENEDA, SEST NEED ON VÄLJAKUTSED JUST MEILE!

Koolide pingerida versus Eesti otsib superstaari...

Jälle on see aeg käes, kus avaldatakse koolide kohta tabeleid, mis tegelikult ei näita mitte midagi.

Nii nagu ei anna superstaari otsimine meile kindlat pilti noorte inimeste lauluoskusest, ei anna eksamitulemuste alusel koostatud pingeread mitte mingit selgust Eesti hariduskvaliteedist.

Oleksin väga tänulik kui ükskord tuleb haridusminister, kes suudab selliste propaganda- ja ebateaduslike tabelite tootmise lõpetada ning näiteks PRAXISe analüüsi põhjal luua ülevaatliku, sisuka ja argumenteeritud koolide, nende õppekeskkonda ja -kvaliteeti hindava ja võrdleva programmi.

Lehmalaut akna alla? - Tänan, ei!

Juba suve hakul sain teada, et mu lahkunud vanaisa kodutalu kõrvale soovitakse ehitada suur ja kaasaegne lehmalauda kompleks (üle 2000 veise, 2 vitsapatareid, silohoidjad jms). Looduskaunis koht, kus silmapiiril vaid metsad, põllud ja üks järveke.

Vallavalitsus oli algatanud arendaja palvel detailplaneeringu ja keskkonnamõjude hinnangu koostamise. Asusime siis emaga tausta uurima. Kuna arendaja ei olnud väga aldis oma plaane avaldama, sai pöördutud ka vallavalitsuse ja -volikogu poole; ega nemadki targemad polnud.

Nii saigi asutud suhtlema naaberkruntide omanike ja teiste vallaelanikega. Asi tipnes avaliku pöördumisega vallavolikogule palvega, et see laut siiski leiaks endale koha kuskil mujal. Keegi ole uue lauda ehitamise vastu; küsimus on inimeste jaoks vajaliku asukohaga.

Sellised detailplaneeringud, eriti, mis seotud portsu töökohtadega, on suure tähtsusega kohalikus elus. Nii serveeriti ka seda projekti. Tavaliselt on suurtööandjad A ja O; neist sõltub (loe: on tasalülitatud) tihti ka kohalik volikogu või valitsus. Samas uurides tausta tuleb välja, et plaan on hoopis töökohti vähendada ning samas teha hoopis lehmamahukam laud, ehitada selle kõrvale bioenergia-jaam ja piimapulbrivabrik. Töökohtade vähendamisest ning elektrijaamast ja lõssivabrikust ei rääkinud aga esimesel avalikul koosolekul keegi!

Avalik koosolek oli küll emotsioonide rikas, ent vähemalt arendaja võttis nõuks uurida ka koha peal pakutud uut kohta, mis on elumajades piisavalt kaugel. Vähemalt võttis nii üleriigiline kui ka kohalik ajakirjandus asja kajastada.

Sügisel valmib keskkonnamõjude analüüs; eks siis läheb jälle aruteludeks.

Seniks tuleb kuulata jutte, et mõne volikogu liikme elukaaslast on "palutud" rahustama oma meest või, et ka laudakrundi naaberlappide elanikele on "pakutud" keskkonnainspetsiooni külastus kui liiga palju räägitakse uue lauda loodusohtlikkusest.

ÄRKAMISE, MÄRKAMISE JA TÄRKAMISE AEG

Laulurahvas on taas kogunemas. Soome-ugridena oleme alati uskunud sõna ja selle väljendamise viisi (laulmise) jõusse. Kas kuulata kedagi laulmas regilaulu või koori täit hääli kaikumas vastu, tunneme alati soojust ja kindlust. Alati on see meid ühendanud suurte väljakutsete vastuvõtmiseks.

Eesti rahvas on ärganud, taas-ärganud ning märganud. Ärgata, see tähendab hakata mõtlema elu ja olemise üle - iseolemist. Märgata, see tähendab asuda seadma eesmärke oma elu ja olemise hoidmiseks ja edendamiseks - isetegemist.


Aeg on tärgata!

21. sajandi saabumine täitis ka meie rahva ühed suured eesmärgid - olla tunnustatud teiste riikide peres saades NATO ja Euroopa Liidu täisliikmeks. Nüüd tuleb aga seada uued eesmärgid, sest riikide peres püsimiseks peavad asjad kodus korras olema.

Tärgata, see tähendab seada rahvuslikud eesmärgid riigi püsimiseks ning kogu ühiskonna mobiliseerimist selle saavutamiseks.

Suurimateks väljakutseteks saavad olema eestikeelse hariduse, teaduse ja kultuuritegevuse tagamine, et Eestimaal saaksid tegutseda nutikad ettevõtted, innukad tööinimesed, kodanikeühendused ning ühiskonnaelu juhtimine toimuks demokraatliku riigi kaudu.

Koduta üliõpilastega kultuuripealinn

Kõigi suuremate mürade taustale on vaikselt jäänud iga-aastane mure - kõrgkoolilinnadesse saabuvate uute tudengite majutamine. Kurb on lugeda TLÜ Karu tn üliõpilaselamu Orkuti kommuunist kuidas üliõpilaskandidaadid on segaduses ja kohati abitud, sest kohti lihtsalt ei jätku.

Eelmisel nädalal ilmus lehtedes ka lugu sellest, et haridusministeerium olla andnud eraülikoolile EBS kesklinnas hoone koos krundiga tingimusel, et kõrgkool ehitab sinna juurde üliõpilaselamu. Uudisest võis lugeda ka, et plaanid olla suuremad - lausa pilvelõhkujalikud, ent ühikas ei kippu-kõppu. Loodame, et EBS siiski lähiajal ühika ehitamise plaanid avalikustab. Samuti oli hea näha, et Tallinna Üliõpilaskondade Ümarlaud hoiab asjadel pilgu peal ning plaanib ise eraalgatusena oma üliõpilaselamut rajama hakata.

Üliõpilaskondade liidu uuringu tulemuste järgi on Eestis üliõpilaselamutes kohti vaid ca 7000 tudengile ligemale 68 000-st.

Ükskord võiks ka see probleem lahendatud saada, sest 2006.a aprillis kees asi juba üle ning tudengiliikumine Ühikad Korda korraldas meeleavalduse ja allkirjade kogumist, mille tulemusena said Tallinna tudengid 160 miljonit elamute renoveerimiseks.

Kuradi sõda jälle lahti!

Oli aimata, et Gruusia ja Venemaa suhted pingestuvad selle Osseetia provintsi pärast. Aga, et nüüd tarvis tapma, mobiliseerima ja ähvardama oli vaja...

Eriti imelik tundub muidugi Vene kindralstaabi väide, et ametlikult nad vägesid Osseetiasse saatnud ei ole, aga vabatahtlik sõdureid ei saa nad piirata. Kas siis käsuliinid enam ei tööta ja soldat võib teha mida tahab?!

Loodame, et asi siiski vaibub ja 70 000 Lõuna-Osseetia elanikku saavad rahulikult oma elu edasi asjatada.

Vihma jagub veel mitmeks päevaks...

Ilmaennustus ei anna ruumi rõõmuks vaid masenduseks:

"Keskmine õhutemperatuur jääb järgmise nelja päeva jooksul alla 20 kraadi. Mitmel pool sajab vihma ja võimalik on ka äike. Sadu on paiguti tugev ning võimalik on ka äike. Puhub ida- ja kirdetuul 5–12 m/s, rannikul võib tuul puhuda kuni 15 m/s. Soojapügalad küündivad teisi-päeval vaid 18 kraadini.

Kolmapäeval on vahelduva pilvisusega ilm ning kohati võib sadada hoovihma. Puhub põhjakaare tuul 4–10 m/s. Öösel võib tuule kiirus ulatuda kuni 15 m/s.

Neljapäev tuleb vahelduva pilvisuse ja suurema sajuta. Puhub läänekaare tuul 2–8 m/s."

Allikas: EMHI

MILLAL PÄIKE TAGASI TULEB? KAS KELLELGI ON VÄRSKET INFOT?

Arvuti kasutamine ja vaba internetiühendus PÕHIÕIGUSEKS!

Viimase kuu ralli oma sülearvuti korda saamiseks on minus kinnistanud veendumuse, et:

1. väga paljud inimesed kannatavad kehva arvuti remonditeeninduse all;
2. ORDI on halva remondikvaliteedi ja ükskõikse suhtumise etalon;
3. tarbijakaitset tuleb Eestis tugevdada.


Masendav oli näha, kuidas ORDI teeninduses olles tulid uued ja uued inimesed, kellest kolmveerand olid teist või kolmandat korda ning enamasti sama veaga uuesti (sic!).

Klienditeenindaja kohta ei ütleks ma midagi halvasti (tore tüdruk, kes iga kliendiga suutis normaalselt suhelda; isegi selliste kundedega, keda võib mühkamite, ülbikute ja muidu tusatsejate seltsi liigitada).

Probleem on tehnikutes, kes ei suuda tunnistada oma vigu. Mina kaotasin 3 nädalat. Samas ei võtnud ma kordagi ühendust tarbijakaitsega s.t riigiasutusega. Pigem oli mul tunne, et hoopis kõik need kliendid peaksid ühinema ja hakkama enda õiguste eest seisma üheskoos.

Aga samas ei ütleks ma ära ka sellest kui Põhiseaduse järjekordse muutmisega pandaks kirja ka mõned sätted, mis määraksid inimese põhiõigusteks vaba arvutikasutuse ja interneti ühenduse.

Ja tavakasutaja sai 1:0

Ja käsisingi teeninduses ära ja mis tuli välja... Ülla-ülla, ingi mingi tarkvaraline viga. Lubati tasuta korda teha. Helistasin täna teenindusse, vastuseks sain, et esmaspäeva lõunaks on valmis.

Aga seniks lähen metsa. Algamas on EÜL metsalaager Tartumaal.

Kas arvutid niisama kasuta enam ei saagi?

Olete mõelnud sellele kui palju aega teil kulub teinekord oma arvuti korras hoidmiseks või korda seadmiseks. Igasugu programmide laadmine, mälu puhastamine, asjade down-loadimine, mis pidavad asja veel kiiremaks ja mõnusamaks tegema. Ja kui palju närvi läheb sellele kui miski müstilisel kombel ei toimi?

Täna käisin oma sülearvutil järgi. Viisin ta paar päeva tagasi parandusse, kuna ta esmalt ei tahtnud enam minna wifisse, siis ei aktsepteerinud ka kaablit, hakkaks kokku jooksma ning lõpuks ei võtnud ka enam pilti ette. Täielik katastroof!

Arvutisalongis seletasin siis need puudused ära ning mõne ajaba pärast saabus SMS, et mu sülekas olla jälle funktsionaalne. Läksin järgi, maksin 900 krooni teenustasu ja tulin koju. Ent mis ma avastan: pilt tuleb küll ette, ent ei toimi wifi, ka välimist wifi-kaarti ei saa tööle, samuti ja juhtmega ning pärast kolmandat restarti välimise wifi-kaardi installi tõttu tekkinud kokkujooksmiste pärast, vaeseke ei võtnud jälle pilti ette. löö või maha, aga jälle olen fakti ette seatud.

Võtsin siis arvutiremontlaga ühendust. Nemad kukuvad mulle väitma, et asja süü on arvuti tarkvaras sh op-süsteemis. Ma siis korra väidan, et ei saa eriti olla, sest kuidas nii, et: 1) kõige alguses ei tööta ja viin nende juurde; 2) neil hakkavat töötama ja nad annavad mulle tagasi; 3) mu käes jälle aag ei toimi.

Igatahes esmaspäeval sean sammud jälle remontla poole. Kui korda ei saa, siis nõuan raha tagasi ja sellelt firmalt enam teenust ei soovi.


PS. Ainus, mis tahtsin ja soovin, on lihtsalt toimiv arvuti. ei mingeid lisa vidinaid ega mänge, lihtsalt toimiv arvuti...

Otsi kohta, kus sa saad ID-kaarti?!

Meediakära on küll nüüd kodakondsus- ja migratsiooniameti (KMA) büroode koondamise üle vaiksemaks jäänud, ent siiski...

Eile oli põhjust ühte KMA bürood külastada, ja otsustasime siis minna Foorumi keskuse omasse. Ja-jah, see kallis rendipinna-majja (http://www.postimees.ee/?id=19857, http://www.postimees.ee/?id=19964).

Kõigepealt kulus aega sellele, et leida üks mõistlik teeviit, ent mida pole, seda ei ole! Lõpuks pöördusime valvelauda, kust mornilt suunati lifti poole ja neljandale korrusele. Jõudes sinna, tuleb avastada, et ka lifti vastas seinas pole viita vaid tuleb kõõritada vasakule ja siis paremale, et tabada üks uks advokaadibüroode ja muude fancy'te office'ite seast. Sisenedes ootab sind muidugi ees ilus-kena teenindussaal koos noortepäraste istumistumbade, kaasaegsete teeninduslaudade ja ultramodernse pildistusboksiga. Teenindus sõbralik; asjad saab aetud...

Tagasiteel majast välja avastasime Foorumi Narva maantee poolse ukse kõrvalt seinapealse sildi "Kodakondsus- ja Migratsiooniamet"; viidet korruse, kabinetinumbri kohta null. Üks riigiasutus ei tohiks küll olla peidetud ühte ärikeskusesse niimoodi ära, et kodu kaubandusmüra juures seda üles ei leiaks. Kujutage ette, et vallavalitsus või riigikogu asuksid mõne kaubakesksuse 3.korruse nurkmises ruumis.

Riigikontroll või keegi muu pädevuse pesa võiks teha ülevaate asutuste teenindusbüroode asukohtadest ja kättesaadavusest. Ega riigiasutus ei ole mingi nurgapood. Riik peab olema nähtav!

Noored abielurannas tuulte käest koduvarju otsimas

Abielu on teema, millest saab rääkida tundide viisi, ent mille ettevõtmine on iseasi. Minul see nüüd käes - 11.juulil sai oma kalli-musiga asi ametlikuks tehtud. Aga kõva 4.aastane kooselu põhi ka juba all :)

Samuti sai ka lõpuks ülikooli ühikast välja kolitud ühte kenasse korterisse kesklinna piiril. Eluase on ikka üks suur aga hädavajalik luksus, mille soetamine meie kallil kodumaal veel liiga keeruline on. Kas kõrge korteriüüri või suure sissemaksuga korter või maja...

Mulle meeldib, et meie poliitikud räägivad kui tähtsad on noored pered ja lapsed meie ühiskonna edasikestmiseks - nii hooliv! Ent kurb on näha, kui vähe tegelikkuses seda toetatakse. Kui sa oled noor, kõrgkooli lõpetamas, peret loomas, ja näiteks ainult kas sina või su paariline käib tööl, siis pole sul loota teistele peale enda ja lähisugulastele ja -sõpradele.

Vanemapalk on juba järgmise sammu osa (kuhu sa selle lapse sünnitad, kui korralikku kodu pole!), mistap võiksid meie kohalikud ja riigipoliitikud võtta mõttes samm tagasi ning luua noorepere kodutoetuse. Kas see on ühekordne või mingi perioodi makstav, rahaline või noorperede eluaseme ehitamise programm, olgu spetsialistide otsustada.

Hooliv ühiskond peaks ilusatest sõnadest ka tegudeni jõudma :)

Jalka versus ...

Olen kah jalka meistrivõistlusi jälgimas. Samas ma mingi palav fänn pole olnud ja ka meeskondade eelistamine on pigem hetkeline.

Jalka-vaatamine on pigem puhkus kui närvipinge :) Ent seekord oli ka pinevusest. Ma hakkasin vaatama alles lõpus. Tekkis ka meeskond, keda eelistada: Türgi. Mis Türgi? Täpselt ei teagi, ent ühelpoolt see, et meeskond on seekord tõsist mängu ja vastupanu pakkunud ( eriti kohtumine Horvaatiaga) ning teiseltpoolt, see, et Türgit on Euroopa riikide poolt kord sõbrana, kord vaenlasena nähtud; pooldan ka Türgi saamist Euroopa Liidu liikmeks. Siit siis poolehoid ja kaasaelamine...

Mart Laariga ma nõustuda ei taha, et jalgpall ja poliitika on seotud nagu pükskostüüm. Küsimus on ikkagi mõtlemises. Jalka kuulub siiski mängijatele ja pealtvaatajatele! Teised võivad selle ümber prääksuda palju tahavad, ent otsustab pall :)

Kahjuks Türgi lõpuni mängima ei saanud, mistap tänaõhtune finaalmäng on vaid "taustamuusika" internetiavarustes surfamisel.

Kuhu küll soojad ilmad jäävad?

Tore küll, et mai on poole peal, ent temperatuuris oleme ikka märtsis. Tavaliselt on pärast tudengipäevi ikka ilma piisavalt soojana püsinud.

Aga miks ma muretsen? Aga ikka sellepärast, et ühika-üüri kommunaalmaksed madalamaks muutuksid. See hind, mis märtsis üliõpilaselamu elanikele kaela keerati, on mu eelarve tasakaalust välja viinud, ent kõik kulud on hädapärased, mistap riigi kombel negatiivset lisa-eelarvet koostada ei saa kuidagi. Minu teada pole ühikate tegevjuht Inge Mihkelsaar tänaseni esitanud detailset eelarvet, mistõttu jäävad kahtlused, et tudengeilt kogutud raha ei pruugi pelgalt üliõpilaselamu haldamisele kuluda. Jutud käivad, et Ingel olla uus köök ülikooli töötajate ühiselamus.

Kuid eks see märtsilik mai lõppeb ka ja asendub suvise juuniga. Esimesed märgid juba näha - kõrval maja katusele pesa teinud kajakapere tõi elu päevavalgele kaks kajakatibu, kes toredalt ringi tatsasid. Loodame, et siis tulev suvi viib meilt ka Inge!

Elion soovitab: ärge laske lastel suureks saada!

Sel nädalavahetusel õnnestus mul lisaks Teeme Ära aktsioonile ja lahedale metsamatkale Paunküla voorestikus ka näha üht vapustavat telereklaami. Nimelt on Elion pakkumas uut toodet, kus palju laste- ja multikakanaleid. Reklaamiklipis küsib tütar isalt mingi „targa“ küsimuse, millele isa ega ema ei paista teadvat vastust. Olukorra lahendusena asub isa teemat vahetama ja näitab tütrekesele päevalehe kaant, millel just uus Elioni toode peal. Ja kõlab tekst, mille sõnum on järgmine: kui sa ei taha, et su laps liiga kiiresti täiskasvanuks saab, osta Elioni uus multikate pakett!

Tsiteerides klassikuid: sellist jama on raske kommenteerida, ent siiski. Miks peaks ükski vanem on lapse arengut piirama hakkama?! Laste kasvatamine on viimasel ajal teemaks tõusnud. USA-s tehtud uuringu tulemused tõstsid just teleri lapsekasvatajaks number üks; teise koha pärast „kaklevad vanemad ja kool“, keda ka enamikes kasvatus- ja noorsooprobleemides süüdistatakse.

Aeg oleks saada üle jaanalinnu sündroomist ja asuda vastutama ning seda ka Elionil, kes edaspidi võiks siiski teha isiku sealhulgas lapse arengut toetavaid ja promovaid reklaame.

Teeme Ära ka vaimuprügi koristuse meis endis

Osalesin ka prügikoristamisel Jõelähtme vallas Ülgaste küla lähistel; rääitakse, et olevat olnud kõige prahisem koht kaardil. Kui vabatahtlike registeerimine välja kuulutati, siis ei kahelnud ma oma osaluses, ent kõhklusi tekitas see, kas igaüks, kes tuleb aktsioonile, ka seda mõistab ja sellesse siiralt ka panustab. Tore on ju tunda ja lasta ennast meelitada sellega, et ka mina osalesin Teeme Ära kampaanias, aga mida see tegelikult meie jaoks tähendab, mida see muutis?

Minu meeskonna kõrval tegutses Ülgaste karjääri ühe kaevekraavi juures ca 4 teist tiimi, ent pärast poolteist tundi olid pooled neist kadunud. Täpselt meie kõrval tegutsenud tiim tegi suhteliselt kosmeetilise koristuse, mida me asusime pärast „järelkoristama“. Teeme Ära 2008 on mõnede jaoks vist järjekordne pluss nende kuulsus ja feimi nimekirjas. 2008 on „ära tehtud“ alles siis kui kõik sellest kuulnud ja sellest osavõtnud on mõistnud prahistamise pahes ja koristamise põhjalikkuse tähtsuses.

Nagu Vabariigi President ütles, lisaks looduskeskkonna puhastamisele peame puhastama ka enda vaimu ja mõtteid. Ning nüüd kus suuremad prügihunnikud on likvideeritud, tuleb võtta aega ise enda väärtuste ja mõttemaailma jaoks.

Majandus langeb, õppemaks tõuseb...

Sain paari päeva eest teada, et Tallinna Ülikooli juhtkond plaanib järjekordset õppemaksude tõstmist. Selle teema nn teine tulemine on tore uudis; eriti selle valguses, et rektor lubas ju eelmine kord, et seda niipea ei tule!


Halb juhtimine nõuab enam resursse!

Ma ei seoks TLÜ finants-seisust tulenevat kriisi otseselt kõrghariduse riikliku rahastamise süsteemiga. Kindlasti on mure, et sotsiaal- ja humanitaarteadustes on riiklik koolitustellimus olematu ja TLÜ kontekstis maksab selle tõttu väga suur osa üliõpilasi oma õpingute eest õpingute ajal. TLÜ probleemiks on juhtimisvead ja nõrkused juhtimises. Kui te vaatate teisi ülikoole, siis suudavad nad tulla isegi riikliku rahastussüsteemi vildakuse juures toime. Kaks sobimatut kantslerit järjest ja haldusküsimuste eest põgenev rektor, ei mõjuks ühelegi ülikoolile hästi...


Tudengi töö ei ole finantseerida kõrgkoole!

Mis puudutab õppemaksude ja õppetoetuste seost, siis neil pole seost: tasuta õppe puhul on õppetoetused sama vajalikud ning õppetoetuse ülesandeks ei ole kompenseerida õppemaksu vaid katta igapäevaseid eluaseme-, toidu-, transpordi jm olmekulutusi. Tudengi töö ei ole rahastada kõrgkoole, eriti õppetoetustest!

Mitte üheski riigis ei ole õppemaksude kehtestamine toonud täiendavat rahalist ressurssi kõrgharidusse; kõikjal on sellepeale hakanud vähenema valitsuse rahalised eraldised kõrgkoolidele. Õppetoetuse või õppelaenuga õppemaksu maksmine on lihtsalt raha keerutamine ja pankade orjamine.


Millist õppetoetust tahad sina ja millist on meil tegelikult tarvis?

Mis puudutab üliõpilaste aktsioonidesse, siis tuleks alustada sellest, et mida me tahame. Üliõpilaskondade esindajatest koosnev EÜL volikogu on otsustanud, et üliõpilased vajavad tudengi toimetulekut kindlustavat ja töösundust minimeerivat õppetoetuste süsteemi. Samas sajab meediast vastu keskmise tudengi pilt, kes nõuab stippi (ehk õppeedukuse alusel raha) ja on äärmiselt kade kui toetust peaks saama kehvema hindega tudeng (me oleme selle hinnete süsteemi kadeduse ohvri!). Kui tudengitega rääkida, siis see kadedus kaob, ent esma-emotsioonina on ta tugev. Seega on peamine meie endi ridades seda nõmedat kohati eht-eestlaslikku kadedust maandada. Mis puudutab poliitikuid, siis minister Lukas on väga selgelt tudengeid alt vedanud; mis motiividel, on hetkel raske kaaluda (selge on see, et ta eelarveke on pressi all). EÜL poolt tegeldakse hetkel sellega et õppetoetuste seaduse muutmine ei jääks selle eelarvekärpe tõttu sündimata.


Tasuta õpe versus õppemaksud - 2011 riigikogu

Mis puudutab kõrghariduse rahastamise reformi, siis on siin võti riigikogu käes. Tänane valitsus seda ette ei võta. Lukas on öelnud, et tal ega tänasel riigikogu ei ole selleks mandaati. Sellest võib järeldada, et kui õppetoetuste süsteem muudetakse enne riigikogu valimis ära (s.t enne 2011 aastat), siis on järgmise riigikogu valimiste puhul üks kõrghariduse teemasid selle rahastamine. pakutakse välja otsest õppemaksud (tudeng maksab õpingute ajal), tasuta õpet (tudeng maksab pärast lõpetamist üldise süsteemi kaudu ehk riiklikke makse tasudes), hariduskindlustus (vanemad koguvad lapsele haridusfondi ehksiis riik ei maksa täielikult vaid pensionite eeskujul inimene kogub või tema eest kogutakse see tulevikuraha).

Mida me ootame?

Kätte on jõudnud kevad ning kaua pole kui murumätas saab kuivaks ja tudeng leiab endale taas mõnusa koha, kus enne suvealgust loenguvahedel lesida. Kõik algab nagu taas ja paistab nii idülliline. Ent miskit pole siiski korras, miski kripelda hinges.

Käisin eelmisel nädalal Sloveenias Euroopa üliõpilasesindajate kohtumisel, mille peateemaks oli tudengid ja demokraatia. Arutati palju ja erinevate probleemide üle, ent üles jäi üks keskne küsimus: kuipalju siiski tudengid, nende esindajad ja juhid panustavad demokraatiasse, kuipalju me oleme valmis kaitsma seda ja kas üldse saab täna rääkida enam tudengite ühiskondlikust vastutusest.

Tihti näeme oma kõrgkoolis mõnd viga või asja, millega me ei nõusta. Paljud meist on võtnud midagi nende asjade vastu ette? Lihtne on ju mööda vaadata...

Demokraatia tagab vaba hariduse, erinevalt diktatuurist, kus võim sekkub süvitsi õppetöö sisusse ja korraldusse. Näiteks Valgevenes moodustati kõrgkooli vastuvõtmiseks erikomisjonid, mis hindavad üliõpilaskandidaatide ideoloogilist sobivust kõrgkooli.

Tänavu mais möödud 40 aastat 1968. aasta üliõpilasrahutustest, mis rokkisid maailma. Just toona asusid üliõpilased sotsiaalsete muutuste eesrindel ja nõudsid paremad ja inimkesksemat ühiskonda. Täna on see põlvkond enamikes lääneriikides võimul. Kahjuks on nad unustanud oma ideaalid ja asunud rakendama poliitikaid, mis on enesekesksed, inimkauged ja hoolimatud. Rääkisin ühe Hollandist pärit üliõpilasesindajaga, kes ütles, et ta on 68.põlvkonnas pettunud.

Kui vaadata seda, mis meil siis Eestis toimub, siis on ühiskonda veavad eest samuti sellest perioodist pärit inimesed ning poliitika on ükskõikne inimese arengu ja ühiskonna jätkusuutlikkuse suhtes. Meie kodanikuühiskond sh üliõpilasliikumine peavad hakkama suuremat vastutust võtma. Pelga jutuajamise ja möödarääkimise aeg saab ümber...

JAMA KUI VALIDA EI SAAKS ja PARTEI OTSUSTAKS!

Nüüd siis asi algas - muude kõrgkoolide kõrval on alanud ka Tallinna Ülikooli üliõpilaskonna volikogu valimised. Nii kaua kui mina olen ülikooli nimekirjas olnud, pole ma niipalju kandidaate ja nii aktiivset kampaaniat näinud. Ja see teeb rõõmu, sest tudengitel on vähemalt valik.

Seadsin üles ka oma kandidatuuri,(vt motivatsioonikirja siit) et pakkuda oma ringkonna üliõpilastele valikuvõimalust ning kindlasti ka head konkurentsi kaaskandidaatidele.

Ent üks asi on, mis muret teeb. Nimelt parteide poolt mahitatud ja toetatavad kandidaadid. Mul ei ole midagi selle vastu, kui erinevate organisatsioonide taustaga inimesed sh erakonda kuulujad kandideerivad üliõpilasvalimistel - igaühel on vastavalt põhiseadusele õigus kuuluda vabalt mõnda ühingusse ja ise asutada ühendusi. Probleemiks kujuneb aga see siis, kui erakondade vaheline kemplus tuuakse üliõpilaskonna esinduskogusse. Kujutage ette, et tarvis on otsustada üliõpilaselamute üüritõusu kohta seisukoht, aga koosolekul vaieldakse maailmavaate üle, selle üle, kelle partei on tudengeid toetanud või kahjulik olnud jne.

Kindlasti on probleemiks ka suhtumine, et esindus on noorpoliitikutele liivakastiks. Sellise arvamuse leidsin tänasest Eesti Päevalehest. Üliõpilaskonna esindus ehk volikogu ei ole mingi mängukoht; seal tuleb langetada reaalsed ja tõsiseid otsuseid oma üliõpilaste hüvanguks. Kes mängida tahab, loogu endale Mängu-Esinduse MTÜ, ja ehitagu koalitsioone-opositsioone palju süda lustib.

Juuksed on ka mehele uhkuseks!

Pikkade veenmiste ja kohati lausa survestustöö tulemusena käisin täna juukslas. Teadupärast lasin viimati palgalisel juuksuril oma soengut seada ligi 15 aastat tagasi; vahepealse aja olen läbi ajanud head lähedaste-tuttavate abil :)

19:30 paiku sisenesin Norde Cetrumi juuksurisalongi. Sõbralikult suunati mind üht tooli, kus sõna otseses mõttes sain pea pesu ;) Kõige parem asja juures oli tõik, et ma polnud kuni kääride ilmumiseni päris läbi mõelnud, millist soengut ma soovin.

Kääride töö oli suurepärane - nii professionaalset lõikust pole ma näinud. Muidugi mõjutas mind mu üks varasem (äärmuslik) kogemus, kus mulle kõrva lõigati!

Ja mis tore oli. Mehed, kui soovite naiste tähelepanu, siis minge juuksurisalongi - küll teid seal jälgitakse ;)

See ei ole disko, vaid valimised!

Nih

Eile tegin seda, mida poel ammu teinud: esitasin oma avalduse, et kandideerida Tallinna Ülikooli üliõpilaskonna volikogu liikmeks. Motivatsioonikirja sain valmis juba üleeile, aga vajalikud toetusallkirjad sain ülikooli pealt tuttavatelt tudengitelt alles eile.

Täna õhtu kuulsin, et minu valimisringkonnas - sotsiaalteaduste valdkonnas - on päris palju kandidaate. Eks me siis vaata kuidas läheb: saan kas 10 või 50 häälte.

Kuidas minust sai ühiskondlikult aktiivne tudeng

Astud ülikooli, asud ühiskonda!

Tallinna Ülikooli astusin ma 2001. aasta suvel. Nagu ülikooliõpingutega ikka, hakkasin kokku puutuma erinevate õppetööväliste tegevustega. Esimene aasta möödus ühikaelu „mõõdukas tarbimises“. Teisel õppeaastal kutsuti mind sotsialateaduskonna üliõpilasnõukogusse (ja nii algas mu üliõpilaskondlik tegevus ja unarusse jäi ühikaelu!).

Juba järgmisel kevadel (2003.a aprill) kandideerisin toonasesse pedagoogikaülikooli üliõpilasesindusse. Esialgu oli plaan saada aseesimeheks organisatsioonilises valdkonnas, kuid saatuse tahtel sai must sotsiaaltoimkonna esimees. Samuti valiti mind EÜL volikogusse ja ülikooli üliõpilaselamuid haldava asutus Elamu nõukogusse.

Esimesed saavutused tudengiesindajana

2003.a sügisel rakendati uus õppetoetuste süsteem, mis täna paistab suht tudengivaenulik. Toona tegelesime süsteemi rakendamisega ülikoolitasandil. Ainukese üliõpilaskonnana võtsime eritoetusfondist makstava majandusliku toetuse menetlemise (avalduste vastuvõtt, nõustamine, määramisettepaneku tegemine jne) täielikult enda peale. Täna tagasi vaadates oli see eelduseks praeguse üliõpilaskonna sotsiaalpoliitika nõuniku ametikoha loomiseks.

Samuti alustasime aktiivselt üliõpilaselamute poliitikaga, toona küll üürihinna tõusu vastu võitlemisega ning üliõpilaselamutesse vabaajaruumide loomisega ning koliga täidetud ruumidest üliõpilaste majutuseks tubade remontimise nõudmisega.

2003.a suvesse jääb ka minu esimene EÜL volikogu. See toimus Tartu Ülikooli nõukogu saalis. Mäletan siiani tipikate aktiivset osalust (Kairi Õun, TTÜ ÜE toonane haridusjuht esitas EÜL juhatusele hulgim küsimusi ja tegi ettepanekuid), mis oli mulle suureks innustuseks. Sellest alates üritasime osaleda niipaljudel EÜL üritustel ja koosolekutel kui võimalik; asi tundus tähtis ja tõsine. Taotlesime aktiivset volikogu.

Väike ekskurss ajateenistusse

2004.a kevadel sai mulle selgeks, et suvel tuleb ajateenistusse asuda. Kuidagi ei tahtnud, et sotsiaaltoimkonna aastane tegevus jääks unarusse ning seepärast koostasin aasta tegevuste kokkuvõtte ja ettepanekud järgmisele koosseisule. Samuti algasid väiksemat sorti reformidiskussioonid meie üliõpilaskonnas. Teadsin, et 2003/04 koosseis polnud valmis muudatusteks.

2004.a suvi möödus uutele üleandmise ning üliõpilaskonna reformimine arutelu vaimus. Samuti tuli vaielda riigikaitseosakonnaga teemal, kas neil ikka on õigus määrata mulle 11 kuuline ajateenistus või otsustan seda mina. Seekord ei saanud targem järele anda ning lõpuks teenisin ikka 8 kuud.

2004.a augusti lõpus asusin Kohtla-Järvele sõjaväestatud päästeteenistusse. Ma olin määratud saama keemia- ja kiirguskaitsespetsialistiks. Vaatamata „pojast-meheks perioodi“ ajasisukusele, hoidsin kontakti oma üliõpilaskonnaga. Aastavahetuse väljaloal olekul õnnestuski koostada uus üliõpilaskonna põhikiri. Mõningaste teisendustega see ka 2005.a veebruaris vastu võeti ja ülikooli nõukogus kinnitati. Juba väeteenistuse ajal plaanisin kandideerida tagasi oma üliõpilaskonna esinduskogusse (siis juba üliõpilaskonna volikogu nimetusega).

Tagasi üliõpilaskondlikku tegevusse

2005.a aprillis valiti mind üliõpilaskonna volikogu liikmeks, kuid juba mais kandideerisin üliõpilaskonna juhatuse liikmeks ning minu vastutusalaks sai haridus- ja sotsiaalvaldkond. Juunis olin tagasi ka EÜL volikogus. Huvitaval kombel toimus 2005.a juunikuu volikogu samas kohas, kus ma ühe aasta eest pidin pooleli jätma – Kääriku puhkebaas!

2005.a maist alustasime üliõpilaskonna teadlikku arendamist – koostati 3.a arengukava, hakati levitama ideed üliõpilaskonnast kui ca 7500 liikmelisest avalik-õiguslikust tudengiorganisatsioonist. Minu jaoks oli tähendas see seda, et võtsin järgmise akadeemilise puhkuse – üliõpilaskonna juhatuse töömaht jõudis täistöökoha künniseni ning ajuti ületas seda kõvasti. Selle perioodil jooksul jõudsin olla mitmete töörühmade ja komisjonide liikmed. Samuti oli ülikooli senati liige (õppekomisjonis mai 2005 – veebruar 2007; teaduskomisjonis mai 2005 – mai 2006; arenduskomisjonis märts 2005 – veebruar 2007). Osalesin ka ülikooli kvaliteediarenduse töörühmas (oktoober 2005 – märts 2006) ning ülikooli uuenduste kava töörühmades (november – detsember 2006). Antud perioodil sain teada ülikooli toimimise „köögi poolest“ – kuidas otsustamine tegelikult käib ning palju see erineb formaalsest. Tihti nõustutakse sinuga „põhimõtteliselt“, kuid „reaalsus“ ei võimalda selle järgi elada!

2006. aastasse jääb ka põhimõtteline võitlus Tallinna üliõpilaste eluasemeküsimuse teemal. Tallinna kõrgkoolide üliõpilaselamud olid räämas ja vajasid tõsist remonti. Ühikad Korda aktsioon, mille käigus tulid tudengi ka Toompeale lubadusi saama, oli edukas: 160 miljonit krooni eraldas Valitsus 2006. aasta lõpus Tallinna Tehnikaülikoolile, Tallinna Ülikoolile ja Eesti Kunstiakadeemiale.

Pilk Eesti Üliõpilaskondade Liidu poole

Samuti olen alates 2005.a kevadest järjest enam seotud EÜL tegevusega (lisaks volikogule järelevalvekomisjonis kuni 2006.a augustini; poliitikakomisjonis alates juunist 2006.a).

2006.a suvel hakkasin tagasi vaatama oma senisele üliõpilasaktivismi ajale (alates 2002.a november) ning kaalutlema EÜL juhatusse kandideerimise üle. 2007. aasta jaanuaris valiti mind siis EÜL juhatuse esimeheks; sellest meenub mulle toonane Postimehe uudise pealkiri: Tudengiliidus läks või Tallinna Ülikooli esindaja kätte (küll alles osatakse pealkirju panna!). 01. aprillil asusin vastutusrikast ametit täitma, volituste ketsvusega 01. juuli 2008.

Kui Eimar blogimaailma jõudis, olid Irja ja Edgar juba ...

Nih...

Kuskilt tuleb alustada. Esmalt tuleb tõdeda, et päevikut, kui need kooliasjad kõrvale jätta, pole ma kunagi pidanud. Täpset põhjust selleks ei teagi. Päevikut on ju pidanud nii suured väejuhid kui ka koduperenaised :)

Kas minu blogi nüüd just päevik saab olema, on iseasi ja sõltub sellest kui palju ja mis stiilis ma siia kandeid tegema hakkan.