Savisaare juhtum: mõtteid kevadeks

Mida tänapäevases infoühiskonnas faktina võtta on iseasi, aga eeldusel, et Kapo raportist esitatav on toimunu kirjalik lühendatud taasesitus, siis on oluline küsida, et mis tulevikus teisiti peaks minema võrreldes senisega.

Kindlasti, aga kas tulemuste poolelt? Mine tea. Kui tuleb teisi paljastusi erakondade rahastamises, siis ehk see muudab tulemusi.

Tõdeda tuleb, et Keskerakonna toetajad korruptsiooni teemad ei kõneta, aga Reformierakonna IRL, sotside, Rahvaliidu ja roheliste omi küll. Eraldi teema on see, et kas Savisaare skandaal paneb teistmoodi vaatama oma eelistuserakonda Reformi, IRL, sotside jt valijaid.

Sotsidele võib Tallinna koalitsioonist lahkumine anda võimaluse iseseisvamana ja uuenenud jõuna näida, samas jättes vähest võimalust rääkida vasak- ja tsentristlike jõudude koostööst ja suurest maailmavaatelisest vastasseisust parem-vasak skaalal.

Samas inimeste soov kaasava ja avatud valitsemise järele on kasvav ning see võib tuua üllatusi. Sest just arusaamas valitsemisstiilis ja poliitika puhtuses ja aususes võib tuua uue vastanduse, kus ühelepoole jäävad Keskerakond ja Reformierakond ning teisele poole sotsid ja IRL. Või annab tekkinud erakondade rahastamise probllemiarutelu võimalusi üksikkandidaatidele.

Lisaks, jutud, et Savisaar on nüüd valitsusest välistatud ja presidendiks ei saa, ei tundu värske ja üllatavana, sest IRL on seda rääkinud aastakümneid, Reform on seda teinud selgemalt viimased 3 aastat.

Aga eks ei maksa sündmustest ette rutata, sest midagi üllatuslikku võib tulla ka 28.detsembril, mil Keskerakonna tõekomisjon esitab oma raporti.

Õpetajad, kus on teie mõistus?

Allpool 5 tõestisündinud lugu Eesti erinevatest koolidest, kus tudengid õpetajapraktikat tehes "avastasid" koolielu "köögi poolt":

1. lugu. Tudeng leidis 5. klassi poisi õpetajate toast seismas. Poiss seisis mingi pahateo eest terve koolipäeva, ja pidi seisma tundide kaupa ühel jalal, teine käsi üles tõstetud.
2. lugu. Tudeng saadeti õpetama nö rasket klassi. Saatesõnadeks ütles õppealajuhataja talle, et need seal klassis on kõik kaagid, ega tema nendega toime ei tule, ja kui oleks õppealajuhataja teha, rivistaks ta nad peldiku kõrvale üles ja laseks kõik maha. Tudeng tuli toime ja saavutas lastega kontakti.
3. lugu. Puudumise eest olid kaks 9. klassi poissi pandud seisma õpetajate toa ukse kõrvale ootama õpetajate infovahetundi. Nad pidid nii õppealajuhatajalt kui teistelt õpetajatelt kuulama pikema aja jooksul järgmisi repliike: „ Mida te endast mõtlete, kuhu te siit edasi lähete, teid ei võeta kuhugi vastu, mina teid siia gümnaasiumi ei taha, teie näod on jäänud mulle hästi meelde. Teid ei võeta tulevikus kuhugi tööle, te olete süüdimatud.“ Poiste kallal näägutasid paljud õpetajad. Lõpuks määrati poistele karistuseks 20 ringi ümber staadioni jooksmist.
4. lugu. Kaks poissi kaklesid vahetunnis. Helises tunnikell, läbipekstud väiksem poiss toodi õpetajate tuppa, talle anti valge paber ja kästi kirjutada seletuskiri ning siis minna tundi. Poiss nuttis meeleheitlikult ja ta oli oma murega üksi jäetud. Tudeng tegeles temaga, lohutas, kuulas, rahustas, aitas seletuskirja kirjutada. Siis toodi peksja poiss. Õpetaja ütles neile, et süüdi olete niikuinii mõlemad ja kirjutage nüüd seletuskirjad. Lapsed jäeti toimunuga üksi ilma lahendusteta
5. lugu. Tudeng tahtis klassis kasutada aktiivseid õppemeetodeid ja rühmatööd. Õpetaja ütles talle, et need lapsed on nii passiivsed, rumalad ja lootusetud, et nad ei tule sellega toime ja keelas selle ära. Siis tuli kooli ülikooli poolne õppejõud. Tudeng tegi siis nimme lastega rühmatööd, lapsed olevat kenasti kaasa tulnud, aktiivseks muutunud ja tund tuli suurepäraselt välja.

Lapsevanemana pidin emotsiooni maha saamiseks neid lugusid korduvalt üle lugema. Aga küsimused jäävad siiski: kes vastutab, kas need tegelased saavad ka karistatud, kuidas sellised asjad saavad üldse juhtuda?

Teekond Riigikogusse I - Mis hakkab sündima Järvamaal?

"Ühed tahavad võimu juurde. Teised kuulsus ja kolmandad raha. Siis on veel need, kellel on põletav kirg muuta meie ühiskonda."

Umbes sääraste sõnadega alustas üks mu Soome-tuttavaid üleskutset asuda üheskoos teekonnale Soome Eduskunda. Lähinädalail ja -kuil saame kuulda nii spekulatsioone kui otsuseid, et kes-kus kevadisteks Riigikogu valimisteks kandideerima hakkab.

Ütlen kohe, et mina nende seas ei ole, aga erilise pilgu hakkan heitma Järvamaal toimuvale. Järvamaal kasvanuna ja täna Tallinnas elades välisjärvamaalasena (registri järgi Väätsa valla kodanik) läheb mulle Järvamaal toimuv väga korda ja sestap ka seda piirkonda Riigikogus esindavate saadikute tööd ja tegemised.


Kes tänastest soovivad jätkata ja kes võimalikud uudisfavoriidid?

Täna on järvakatena Riigikogusse valitud: Arvo Sarapuu (KE), Jaan Kundla (erakonnatu), Jaanus Marrandi (SDE), Kaia Iva (IRL), Sven Mikser (SDE) ja Tõnis Kõiv (RE). Uuesti kandideerimist on kinnitanud Iva, Kõiv ja Mikser. Marrandi on lubanud otsustada novembris ning Sarapuu ole avaldanud oma kavatsusi.

Uue tegijana on Järvamaale kandideerima tulemas Enn Eesmaa. Kas see on seotud faktiga, et Eesmaa on Mikseri juhitava Riigikogu väliskomisjoni aseesimees, saab loodetavasti vastuse lähematel kuudel.


Eelmise korra tulemused ja 2011.a väljavaated

2007.a valimistel said tänased parlamendierakonna Järvamaal järgmised tulemused:

• Reformerakond - 3859 häält sh M-Atonen (1448 - lahkunud RK-st), T.Kõiv (1754);
• Keskerakond - 3559 häält sh J.Aab (1032), A.Sarapuu (851), K.Sarapuu (739 - loobus kohast);
• Sotsiaaldemokraadid - 2772 häält sh S.Mikser (2210);
• Isamaa ja RP Liit - 2569 häält sh K.Iva (779), T.Oraste (498 - lahkunud RK-st);
• Rahvaliit - 1434 häält sh J.Marrandi (913);
• Rohelised - 916 häält.
  

Arvestades, et Rahvaliit on kaotanud oma peamise hääletooja sotsidele ning Reformierakonnal pole Atoneni (teadmata kuidas seda kompenseerida kavatsetakse), võib väita, et 2011.a kevad tuleb Järvamaale teistmoodi ja põnev. Valimisvõidu nimel läheb tihedaks rebimiseks Keski, Reformi ja sotside vahel - tulemus võib tulla üsna võrdne.

Müüdid kõrghariduse rahastamise ümber, mis isegi targemaid inimesi eksitavad

Tasuta ja tasulise kõrghariduse ümber on ikka palju müüte, millesse lihtne takerduda.

Esiteks - meil on tasuta õpe või suurele osale tasuta. Tegelikult juba täna on meil arvestatav hulk tudengite poolt otse kinnimakstavat õpet. Seega on riiki üle poole üliõpilaste puhul üheltpoolt loobunud mõjutamast nende valikut ja teisalt jätkunud nad oma otsuses üksi. Seega ei saa rääkida, et meil on tasuta õppijad, kes välismaale minnes raisku lähevad.

Palju selline õppemaksuline rahastus kõrgkoolidele sisse toob ja esmapilgul riigieelarvest kokkuhoidu annab, on kergesti arvutatav, ent kuidas see mõjutab erialavalikut (huvitav versus äratasuv eriala), õpingute sujumist (töötamine,õpingute pikenemine, katkestamine) või juba pärast keskkooli välismaale õppima asumist - see on esmapilgul raske aga samas ajapikku nähtav.

Teiseks - riik rahastavat liiga palju pehmeid teadusi. Tegelikult riiklik koolitustellimus kõrgkoolidele oma õppevaldkondlikkus jaotuses viitab selgelt riiklikes strateegiatega määratletud prioriteetidele - loodusteadused, täppisteadused, tehnika ja ehitus jne. Seega ka selles patus ei saa valitsust süüdistada.

Kuidas aga jällegi need formaalsed prioriteedid tegelikult toetavad või on toetanud ühiskonna arengut, seda tasuks hinnata. Äkki on just hea ports õpetajaid, ajakirjanikke või sotsiolooge ja poliitikaanalüütikuid jäänud "tellimata"?

Ja kõige selle juures kipume unustama immigratsiooni osas aga seda, et me oleme tegelikult ammu ja pikalt läbi teinud selle, milles lääneriigid suhteliselt tagasihoidlikud on olnud: meie rahvastikust üle 30% on 65 - 20 aasta eest tööalaselt siia rännanud/rännutatud või nende järeltulijad.

Aeg oleks meie ühiskonnas ja riigis hakata otsustes ka väärtustama siinset inimvara, mitte kiikama mujale või hurjutama mujaleminejaid või sellele mõtlejaid - põhjused on ju siin, mitte mujal!

Tarbijakaitsest ajakirjanduse näitel

Kõik me märkame ühes kirjutises esimeste seas pealkirja. Kui tihti kutsub mõni pealkiri meid lugema? Millised meid peletavad? Ning kui sageli tabame end tõdemast, et pealkiri ei vasta sisule või vastupidi? Kõige selle juures on ootus, et hea saaks korduma ning halb loodetavasti mitte.

Daniel Vaarik just pealkirja-meediat oma viimases blogipostituses lahkabki. Ent kuidas ennast väärate pealkirjade või sisuüldistuste eest kaitsta? Kas abi oleks tarbijakaitseseadusest või reklaamiseadusest?

Artikkel kui kaup ja pealkiri kui reklaam?

Öeldakse: pealkiri müüb. Seega pealkiri on artikli kui kauba peamine reklaam. Sestap võiks pealkirjade puhul tulla kõne alla Tarbijakaitseseadus:

"§ 12³. Eksitav kauplemisvõte

(1) Eksitav kauplemisvõte on nii eksitav tegevus kui ka tegevusetus.

(2) Kauplemisvõtet peetakse eksitavaks, kui sellega esitatud teave on ebaõige või kui faktiliselt õige teabe esitusviis petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat ja selle mõjul teeb või tõenäoliselt teeb keskmine tarbija tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud. Teave on ebaõige, kui see sisaldab valeandmeid ühe või mitme alljärgneva asjaolu kohta:
1) kauba või teenuse olemasolu või olemus;
2) kauba või teenuse peamised omadused;"

Mis nüüd teha? Rutata Tarbijakaitseametisse? Pigem mitte. Kui midagi on oodatust teistmoodi, siis tuleb seda otse allikasse öelda, nagu Danieli postituses figureerinud Kristina Mänd ka tegi kirjutades kohe artikli autorile. Kui sellest ei muutu midagi märkimisväärselt, siis tasuks Ajalehtede Liidu ja Ajakirjanike Liidu kõrvale Ajalehelugejate Liit moodustada :)

Mida teie, blogilugejad, üldse arvate?

Kuigi blogi oma algupäralt on veebipäevik ehk kirjutaja nägu ja tegu, otsustasin oma blogile lisada mõned lugeja aktiivsust ärgitavad ja vastastikust suhtlemist toetavad moodused.

Esiteks, jätkuvalt on kõik kommentaarid sh anonüümsed oodatud ja üldiselt ma neid ei kustuta. Vastan alati.

Teiseks, nüüdsest on võimalik anda postitusele ka hinnang vastates selle jalutsis olevale küsimusele "Mis mulje jättis?" klikkides valimikust"kasulik", "huvitav", "võiks parem olla" või "igav" ühele. Lahendusteteadlikumale inimesele võib selline võimalus olla "eilne uudis", ent pean siiski seda interaktiivse blogi puhul oluliseks väärtuseks. Head on teada, mis on esmane üldhinnang postitusele.

Kolmandaks, on lisandunud nubinad, mis järjest tavapärasemaiks on muutumas ajalehtede ja televisioonikanalite veebides ehk siis blogi postitusi saab jagada Twitteris, Facebookis, Gmailis jne.

Liiga edevaks nüüd ka oma blogi teha ei tahaks - sisu ikka tähtsam vormist.

Ajateenistusest, avameelselt

Jälle on üleval arutelu, kus võrreldakse palgaarmeed ja ajateenistusel põhinevat reservväge. Jälle on samad argumendid ja jällegi samad vastased. Jälle aetakse ajateenistuse otstarbe kaalumisel segi tsiviilsed ja militaarsed eesmärgid ja nende kaal.

Sestap proovin seda omal algatusel enda seisukohast lähtudes teha. Ja enne kui keegi proovib mingit sildistust teha siis, jah, olen läbinud ajateenistuse, jah, olen kahelnud selle korralduse otstarbekuses, ent, ei, otstarbetuks ma seda ei pea.

Ajateenistus kui haridus

Esmalt pean ma ajateenistust hariduseks. Osaleja omandab nii sotsiaalseid teadmisi ja oskusi (kriisikäitumine; inimeste ja enese juhtimine; eesmärgi seadmine; aja kavandamine; kommunikatsioon jms) kui ka erialaseid olenevalt spetsialiseerumisest. Samuti on ta väärtuslikuks sotsiaalseks sulatajaks tuues kokku erineva piirkondliku, sotsiaalse, kultuurilise ja majandusliku taustaga inimesi õpetades neid ühiselt käituma.

Just hariduslikust aspektist väärib ajateenistus edasikestmist ja samas ka kõige enam kriitikat ja arendamist.

Ajateenistus kui osa üldharidusest?

Kui võtta aluseks riigikaitse laiapõhjaline tähendus, siis pole ajateenistus pelgalt reservväe tootmine vaid ühiskonna üldise kaitse- ja toimevõime kasvatamine ja kindlustamine.

Hariduslikust aspektist tulekski hinnata üle sõduri baaskursuse eesmärgid ja õpiväljundid andes neile ja tsiviilelu puudutava kirjelduse ja praktilised põhjendused ning siduda tsiviilhariduse (resp.gümnaasiumi-ja kutseõppe aga ka kõrghariduse korraldusega).

Pooldan üldiselt ajateenistuse tavakestvusena kuut kuud, ent see eeldab, et riigikaitseõpe laiemalt (lisaks militaarriigikaitsele ka tsiviil sh kriisiõpe, üleelamine jms) ja riigikaitseõpetus konkreetsemalt toimuks igas koolis ja igal õpilane läbib selle.

Ja ajateenistuse ja riigikaitseõppe laiendamise arutelu juures ei peaks me laskma end pimestada teiste ühiskondade riigikaitselistest otsustest.

Mis sul viga on "Käi Perse"?

Kuulus manifestlik monoloog "Käi Perse" oma iroonilises ent harivas toonis võtab kokku paljude eestimaalaste kriitika, tusa aga ka ootuse Eesti poliitikale ja ühiskonnale.

Ma tahan, ma nõuan, see mina siin, tähendab osakest rahvast, pisikest küll, kuid siiski osakest...

Käi perse Keskerakond, käi perse Keskerakond, et sulle ei meeldi, et minu lapsed õues liivakastis mängivad, ja tagaajamist ja kulli, sest meil on Nõmmel suur aed
ja sina Keskerakond tõstsid selle eest meil maamaksu viiekordseks.

Me ei ole kapitalistid; elame seal naise vanaema juures, ja meil ei ole raha, et seda maamaksu tasuda ja ma ei tea kuidas ma seda oma naisele ütlen...

Käige perse kõik kuradi lollid maainimesed, kes te arvate, et Laar keeras kõik perse
kes te annate oma hääle Arnold Rüütlile, kes ’88 ütles: mingit tagasiteed kodaniku eesti vabariigi juurde ei ole ega saagi olla...

Käige perse raisk, käige perse kõik marurahvuslased, käige perse kõik erakondade noorliikmed, käige perse netikommentaatorid. Andke mulle tagasi see lootus, et Eesti on normaalne väike riik, kus inimsuhted ei piirdu sõnadega.

Käi perse, käi perse, kuradi Ivo Rull. Käige perse kõik kuradi suhtekorraldajad, kes te olete aastaid kõigile poliitikutele perse pugenud, maailmavaatest sõltumata aidanud neil teha seda, mille vastu te ise kusagil sügaval oma südames võitlete, ja siis te ütlete neile kes tahavad midagi muuta, et teil pole lootustki.

Käi perse ka sina kuradi venelane, et sa oled pätt, et sa oled kurjategija, käi perse selle eest, et sinu maitse interjööride ja muu elukeskkonna suhtes on kurat lihtsalt ilge, et sest need kuradi ühetoalised Lasnamäe korterid, need on kurat, need näevad õudsed välja ja üldse mitte neofunk.

Käi perse selle eest, et ma ei oska vene keelt, et ma ei saa sinuga suhelda ja selle eest, et ma saan aru, et sa oled inimene, et peaksime hästi läbi saama, et ma tunnen süümepiinu, et ma ei suuda sinu suhtes olla, tolerantne ja empaatiavõimeline kui ma näen sind McDonaldsi leti taga: один cheesburger пожалуйста.

Käige perse kõik kuradi intellektuaalid, kes te teate juba kõike olete nii kuradi skeptilised, et ükski süstal ei lähe teile enam naha vahele, ja ma ei tea kuida sinu ees mitte lolliks jääda, sest sinu ees jäävad niikuinii kõik lolliks.

Käige perse kõik teisejärgulised romaanikirjanikud, akvarellimaalijad, käige perse, sest te arvate, et olete paremad kui kõik teised kastid ühiskonnas, ja et te arvate et poliitika on räpane. Kas Lennart Meri oli räpane?!

Käige perse noorsugu, käige perse te kuradi noored munninäod, kes te suudate mõelda ainult iseenda peale, pole ühiskonda viimase 20 aasta jooksul mitte ühtegi muutust kaasa toonud...

Käige perse, et te tahate välismaale ära minna, ei taha mitte kunagi enam siia tagasi tulla, käige perse eriti selle eest, et teie mõte ei suuda kesta üle viie sekundi. Minge perse, kuradi persekukkunud noored vitud, raisk. Te, sa peaksid olema noor, sa peaksid olema vihane. Vihane!

Aga kurat, sa oled sama kuulekas nagu sinu ema ja isa, kes ei lähe tänavale, kes ei astu ametiühingutesse, kes, kurat, ei ütle oma arvamust välja, nikutab kurat oma porganidipeenra vahel kurat linnalähedases suvilas - oleks ainult, et täna head ilma hoiaks.

Käi perse Reformierakond, mine tõsiselt perse, et sa tõstsid minu lapse mähkmete käibemaksu 20 peale, aga jätsid ajalehtede oma 9 peale, kuigi seal on sitta sada korda rohkem.

Käi perse kuradi pensionär, et sa mu 4 aastasele pojale ei paku bussis istet kuigi me tuleme hambaarsti juurest. ja ta vaeseke nutab.

Käi perse sa ignorandist koristaja, kes sa tuled pärast etendust lava koristama ja vaatad Ansipi pilti ja küsid miks meil presidendi foto on seina peal. Raisk selle pärast sa oledki koristaja, et sa ei tee vahet Ansipil ja Ilvesel, et sa kurat ei loe luulet, et sa ei tee vahet Jinil ja Jangil, et sa ei tea kus on Sirbi toimetus, et sul on jummalast pohhui Eesti Vabariigi välispoliitikast, et sind ei koti Tiibeti inimesed, kurat. Et sa ei tea mis asi on populism, et sa ei taha olla lojaalne meie vabariigile...

Käi perse Savisaar, et sa oled vanaisa, aga sa ei tegele oma lastelastega, vaid nussid inimesi hommikust õhtuni näkku.

Käige perse, kõik kuradi lollid, rumalad, harimatud, ülbed, ahned, vingus nägudega munnid, kelle jaoks demokraatia ongi mõeldud.

Käi perse ka sina Andres Mähar, et sa oled juba, et sa oled 32 aastat vana, et sa võtad seda kõike nii südamesse, ja käi perse eriti selle eest, et sa usud, et sa vähemasti loodad, et see kuradi türa homo sapiens, suudab vaadata oma ninaesisest natukene kaugemale.

Käige perse, käige perse, käige kõik perse, kellel on ükskõik ja kes te arvate, et meil pole tõsi taga.

Aga kuniks Eesti inimene ei hakka oma saadikutele kohalikes volikogudes ja Riigikogus ütlema, mida tuleb teha ja mis on sobimatu, seniks on sellised monoloogid meile vaid hetkeliseks lohutuseks. Või on järgmised korrad teisiti? Saab meil olema tõsi taga?

Erakonda kuulumise, sealt lahkumise või selle vahetamise õigustus

Esmaspäeval toimunud noorte osaluskohviku avasõnades kutsus Praxise juht Ain Aaviksoo noori olema ühiskondlikult aktiivsed ja soovi korral liituma selleks erakondade või nende noortekogudega. Lisades, et sealt hiljem lahkumine ja uue erakonna valimine ei tohiks olla automaatselt taunitav kui see põhineb maailmavaatelisele selgusele jõudmisel.

Selle juures jäägu igaühe vastutuses oma samme põhjendada ja süüks sellest hoiduda. - põhjused olid, on ja jäävad isiklikku laadi. Ja igakordne tõdemus on see, et parteivahetus toimub erakondliku võitluse pinnal ning sealt lahkumine enne või pärast võitlust.

Minu hakkasin Rahvaliidust lahku kasvama 2009.a suvest ning lahkumisavalduse esitasin septembris. Seega piisavalt enne suurt võitlust ja lahkumisi - mitte et ma kardaks võitlust, vaid pigem tunnetasin selle mõttetust.

Kas poliitiline vastutus on dialoog ühiskonnaga või kommunikatiivne asendustegevus?

"Kui erafirma töötaja oma käitumisega kahju tekitab, siis ta vastutab, poliitiline vastutus on aga nagu suits, mis kaob kuhugi."

Andrus Saar (08. juuni 2001.a)

Nüüd siis on seatud üles võllapuu Aaviksoole. Hea on see, et ta ise haaras PR-härjal sarvist ja tegi blogis kande. Sellele sai ta vastuse Daniel Vaarikult, millest kasvas omakorda välja väike dialoog, kusjuures märgilise tähendusena pani Aaviksoo Vaarikule tiitliks "oponent". Jäägu aga too tiitel praegu iseasjaks.


Poliitvastutust - poliitiku reaktsioon või algatus?

Lauri Tankler on tabavalt tõdenud oma bakalaureuse töös "Poliitilise vastutuse konstrueerimine meedias kolme poliitilise skandaali näitel", et poliitikute puhul "vastutust hakatakse nõudma siis, kui lubadused ja tegevused ei ole kooskõlas."

Aga, kuhu jääb vastutustunne? Kas ilma välise sunnita poliitik vastutusest ei räägi ega seda ei näe? Avalikus dialoogis võib tuvastada ministri reaktsiooni nõudmistele või näiteks ka möödavastamist.

Aga võib näha ka ministri algatust määratleda poliitilise vastutuse sisu ja enda näitel sellele avalikkuse ootusele vastavat kinnitust andmas.


Kes kuidas lahkus või mitte

Kultuuriminister Signe Kivi lahkus kuna asutuse juht, milles tema ministrina nõukogu esimeheks oli, pani raha kõrvale.

Põllumajandusminister Tiit Tamsaar lahkus kuna asutuse, milles tema ministrivalitsemisalas oli, varades tuvastati tõsiseid puudujääke.

Majandusminister Meelis Atonen astus tagasi... Aga miks? See vast üks imelikumaid tagasiastumisi: et jäi alla transpordidotatsioonide läbirääkimises Saaremaa Laevakompaniile (sic!).

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder maksis endale kaks korda lisatasu. PÕhjendas tegu maksmise hetkel kehtinud eeskirja võimalustega, ega kaalunudki ametist taandumist.

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi suutis metsaseaduse ümber tekitada sellised skandaalide puntrad, et lõpuks ei saanud keegi enam aru ega tahtnud sellega tegelda.

Keskkonnaminister Villu Reiljan astus maadevahetuse skandaali tõttu tagasi, aga potsatas turvaliselt Riigikogusse.

Jaak Aaviksoo vastutuses on olnud Vabadussamba korrektne valmimine - probleeme on olnud alates samba konkursist kuni tehniliste lahenduste ja nende puudulikkuseni. Kordi, mil eksperdid on sammast kaemas käinud, ei jõua loendada. Kordi, mil on lubatud lõplikku paranemist, on samuti.


Poliitilise vastutuse tähendusest

Mida aga poliitiline vastutus tähendab? Selge, et see tipneb kas tagasiastumise või sellest loobumisega.

Signe Kivi määratles poliitilist vastutust avaliku võimu usalduse kaudu: "Toimunu on mind sügavalt vapustanud ja mul on raske väljendada oma kurbust selle üle, et Eesti kultuuri jaoks niivõrd olulise institutsiooni usaldusväärsus on saanud hävitava hoobi." (15.08.2002). Seega, minister astub tagasi, et hoida või taastada usaldust, mis ei lähtu temast aga on mõjutatud tema käitumisest.

Tiit Tammsaar, aga (ühiskondlike) probleeme lahendava valitsemise kaudu: "Igal ministril on alati nii sisuline kui poliitiline vastutus. Sisuline vastutus on see, et ministeeriumi haldusalas ilmnevad probleemid saaksid võimalikult kiiresti lahendatud." (18.03.2004). Seega, minister astub tagasi, et usaldust ohtu seadev probleem saaks kiiresti lahendatud.


Tulles tagasi Andrus Saare tsitaadi juurde on poliiitiline vastutus küsimus ausast dialoogist - venitamine, valetamine või kõrvalesuunamine annab sellele aga uue ja tagasiastumist või Pyrrhose võitu vältimatuks tegeva dimensiooni.

Töötust suurendab ühiskonna visiooni puudumine

Nagu kenasti öeldud ent poliitikas kahetsusväärselt vähe rakendatud: parim majanduspoliitika on hariduspoliitika.


Kriis on kaotanud Euroopast 10 mln töökohta. Arvatakse, et aastatel 2010–2020 luuakse 7 miljonit uut töökohta. Seega uuendusliku tootmise ja teenustega maad võidavad ning teistele jääb 3 mln puuduvat töökohta.

Sestap on suuresti küsimus, see, et kui me ei taha jätta 100 000 inimest saatuse hooleks ega "toota" peale uusi, siis kuidas korraldada sisuliselt ümber ühiskonnapädevust tagav üldharidus ja eneseteostuspädevust tagavad kutse- ja kõrgharidus.

Takerdused hariduses

Üldhariduse uuendamise verivärske õppekava rakendamise kaudu seal tõsiseimaks faktoriks õpetajaskonna - suutlikkus minna faktiõppelt üle oskuste kesksusele ning suuta õpiväljundeist lähtuvaid läbivaid teemasid kanda igasse ainesse lõhkudes üldhariduse terviklikust takistavad ainete vahelise ohtliku konkurentsi. Meil on vaja innukaid elluviijaid, sest neist sõltub hea plaani realiseerumine.

Kõrghariduses on sarnane lugu ja üks mure veel - vähene suutmatus näha ühisosas ja koostöö. Õppetöökesksed kõrgkoolid on osutunud kvaliteedipetturiteks; õnneks nüüdne üleminekuhindamine kustutab osad ja peaks motiveerima teisi panema enam rõhku ka muule kui vaid ilusale õppekava-dokumendile. Lisaks olemasoleva kompetentsi koondamisele peaks tõsiselt panema rõhku ka uue põlvkonna pealekasvu soodustamisele - doktorantide arvu hüppelist kasvu aga pole näha...


Reaalne visiooni Tuleviku-Eestist suurendab ettevõtlikkust

Võib öelda, et kõik see algab tahtest ja ettevõtlikkusest, mida meie rahval olla vähe. Võrdleksin ettevõttega, kus palju tootlikkus ja kvaliteet sõltuvad ettevõtte visioonist ja selle innustavast kokkuleppimisest ja elluviimisest töötajate poolt.

Seega vajab Eesti jagatud visiooni meie ühiskonnast, et suurendada ka inimeste usku paremasse tulevikku ja julgust olla ettevõtlikud.

Ühtne Eesti - katalüsaator või ventiil?

Fakt on see, et Ühtse Eesti suurkogu polnud pelgalt teater ega ka ainiti erakonna üldkoosolek. Selle segunemine ühiskondlike müütide ja massimõjutustega tõi välja avalikku arutellu vana teema erakondade rollist ja selle vastuolulisusest. Peaküsimusena aga oli, on ja vist ka jääb see - mis on Ühtse Eesti roll?

"Te olete vabad!"

Imelik on see, et just seda on meie poliitikud pidevalt ja eriti viimastel aastatel rõhutanud. Kui vabad me siis ikka olema ja eriti iseenda hirmudest. Või me ei soovigi neist vabaneda oleks kujutlikult ühes toas teadlikult elevandiga, kelle malnidusest keegi ei kõssa.

Millal võtsid sina viimati ühendust oma ringkonna riigikogu liikmetega ja ütlesid neile, mida nad on teinud hästi ja mida halvasti? Kas me ise pole siin rongaemalikult on lapsed-poliitikud üksipäi jätnud? Paistab, et oleme olnud vabad, nii vabad, et unustanud vastutuse oma poliitikute eest.

Siit küsimusest hakkab lähtuma aga tulevik. Kas me vaid saime jälle auru välja lasta, nagu igal viimasel valimisel andes osalt protestihääli või alludes kokkumängitud vastasseisule või hakkab tõesti midagi muutuma meie hoiakuis ja ühiskondlikus algatuses? Kas me kasutasime Ühtset Eestit ventiilina või toimib see meie jaoks katalüsaatorina?

"Ekslik on arvata, et mis meist ikka oleneb. Ühte hoides on meil rohkem võimu kui Toompea kabinettides. Kättevõidetud vabadus kohustab meid mõtlema oma peaga ja tundma oma südamega."
Allar Jõks

Kas ja kuidas Ühtne Eesti muudab Eesti poliitikat?

Vähem kui nädala pärast toimub suur etendus, mille teatri ja päriselu piire on raske tajuda; ehk tarbetugi tajuda.

Hetkel on Ühtne Eesti juba muutnud poliitikat - ta on osa poliitika kohta käivaid müüte kinnitanud, osa ümber lükanud ning tekkinud on diskussioone.

Samas kui rääkida lihtsate näitajate järgi - erakondade reitingud ja valimaminejate protsenti - siis muutust pole ja kui 7.mai suurkogu jääb teatrietenduseks, siis suurt midagi ei muutugi.

Küsimus on aga pigem selles, et kas sellise ühiskondliku etenduse tulemusena hakkab tekkima uusi poliitilisi algatusi. Kas näiteks osa Ühtse Eesti seltskonnast erakonnastub või loob keegi teine selle ajel uue poliitilise jõu.

Kirjandi teemad lekkinud - head lugemist!

1. Kui Arno feimiga Orkutisse jõudis, olid sõbrad juba Facebooki kolinud.

2. Kuidas säästan Eesti metsa? Loen vähem raamatuid.

3. Kõva pead ei vaja mitte ainult jalgpallur, vaid ka poliitik.

4. Karel Rüütli - kas Aleksandr Matrossov või kindral Vlassov?

5. Elus on kaks tähtsat reeglit: ära kunagi ütle kõike korraga.

6. Õpeta lolli kui palju tahes, ikka teab ta kõike.

7. Valetada võid isale-emale, kuid mitte Hannes Võrnole.

8. Tõelisele ehitusmeistrile piisab haamrist ja kruvidest.

9. "Tõde ja õigus" Twitterisse viie säutsuga.

10. "Mu haridustee katkes vaid seniks, kuni ma koolis käisin." (George Bernard Shaw)

Meie roll ongi käestläinud poliitikuid korrale kutsuda!

Minu jaoks pole tänase päeva olulisemaks uudiseks KAPO algatus uurida justiitsminister Langi võimalikke süütegusid või see, kes on süüdi Roheliste sisetülis. Tegelik uudis on EMSL selge ja tugev hinnang Roheliste erakonna käitumisele.

Me näeme seda praktiliselt igal päeval, kui mõni poliitik ütleb teise kohta midagi sellist, mis ületab igasuguse sündsuse piiri. Mõttetu tänitamine, hooplemine, võitlus võimu eest ja selle pärast - see ärritab ja väsitab.

Aga kõige olulisem just ongi mitte väsida, vaid panna need hooplejad paika. Kodanikuühiskonna ideaal on iga kodaniku aktiivne roll ja kodanikeühenduste pidev tegevus selle nimel, et ühiskonnaelus ja poliitikas saaksid erinevad rühmad (nt tudengid, pered, väikeettevõtjad, haridustöötajad jne) kaasa rääkida ja nendega arvestatakse.

Samuti on sellises ühiskonna täiesti normaalne, et kui mõni poliitik või erakond ületab väärika ja kõlblase käitumise piirid, siis kodanikud ja nende ühendused mõistavad selle avalikult ja kindlalt hukka.

Seega, kodanikuvalve, pilk teravaks, hääl puhtaks ja julgelt välja ütlema!

Kes siis lõppeks Eestis on rahvuslane?

Poliitilistes ja ühiskondlikus diskussioonis on rahvuslus aeg-ajalt pigem sõimusõna, mistap proovin seda avada argisema nurga alt.


Mina olen ka rahvuslane - selles mõttes, et ma ei eita oma eesti päritolu. Ka ei tea kedagi, kes seda eitaks, seega selle järgi võiks valdava enamuse või kõik eestlased (või mis iganes maailma piirkonna elanikud) rahvuslasteks pidada.


Haridus, teadus ja ettevõtlus

Ma pean oluliseks eestikeelset haridust ja teadust ning minu arvates tuleb eelisarendada eestimaist ning kogukonnal ja perel põhinevat ettevõtlust. Ka siin jällegi ei näe suurt vastumeelsust. Eristus vast tuleb sisse selles kuidas ja millise riigi- ja kohaliku omavalitsuse osalusmääral peaks haridust ja teadust edendama ja ettevõtlust toetama ehk siis sotsiaalse ja individuaalse vastutuse ja panuse suhte küsimus.

Kultuuriline mõistmine

Samas olen ma avatud teistele entostele ja kultuuridele ega peab eestlust ülemaks ja/või mõnda teist rahvust/kultuuri alamaks ning need, kes suudavad elada Eesti reeglite järgi ,on tänaste migratsioonitingimuste järgi teretulnud siin elama. Siin vast tuleb peamine erinevus minu ja nende vahel, keda tihti avalikult rahvuslasteks nimetatakse, kes pigem liigituselt on marurahvuslased. (NB ma ei ürita sellise liigitusega kedagi solvata või alavääristada).

Kohalik eripära ja demokraatia

Samuti pean ma oluliseks Eesti piirkondade eripära, mistap peaks demokraatia toimima esmajärjekorras kogukonna tasandil ning sealt edasi delegeerituna. Peamine vastutus peab olema kohalikul tasandil, kes sisuliselt volitab teisi tasandeid - mitte vastupidi, nagu täna kahjuks on.


Ja nüüd tagasi ühiskondliku ja poliitilise diskussiooni juurde. Rahvuslasi on Eestis seega enam kui avalikkuses paistab - nimetatagu neid aeg-ajalt turuliberaalideks, sotsiaaldemokraatideks, konservatiivideks või vasak- ja parempoolseteks.

Üks anekdoot kõigile lõputöö kirjutajaile või sellepeale mõtlejaile

Istub mäger uru ees ja tipib kirjutusmasinal. Rebane läheb mööda ja pärib, mis mägraonul teoksil. Mäger seletab, et kirjutab dissertatsiooni sellest, kuidas mägrad rebaseid murravad. Rebane ütleb selle ilmvõimatu olevat.

Mäger kinnitab, et teema on põhjendatud. Viib rebase urgu ja klõbistab masinal edasi.

Läheb hunt mööda ja saab teada, et kirjatüki teema on hundi murdmine. Arvab temagi selle tühjaks loriks. Mäger juhatab võsavillemi urgu.

Tatsab mööda karu ega suuda uskuda, et mägrad võiksid karusid murda.

Lähevad siis kahekesi asja uurima. Mägra avaras häärberis istub lõvi ja lükkab parasjagu käpaga hundi maiseid jäänuseid kokku. «Vaata, karu,» selgitab mäger, «mitte teema pole tähtis, vaid juhendaja.»

Korduspost: Kas Eestis on tekkimas uusi erakondi? (26.07.09)

Väita, et Eestis on liiga palju või äärmiselt vähe erakond on poliitikamaastiku igikestev küsimus. Eraldi küsimuseks on see, et mitu neid võiks olla Riigikogus. Külliki Kübersepp viskas intrigeerivalt üles väite, et Eestis võiks olla 4-parteisüsteem, ent targu jättis ta mainimata mitu neist parlamendi lävepaku ületab ning millise ilmvaatega nad on.

Parem-vasak skaala ei tööta

Kes on Eesti kõige parempoolsem erakond või millised erakonnad kuuluvad vasakusse? Rohelised on Lääne-Euroopas vasakul, meil aga pigem paremtsentristlikud. Viimaste koalitsioonikõneluste ajast on meeles fraas „paremerakonnad ja Rahvaliit“ kuigi viimane on programmiliselt rahvuslik paremtsentristlik partei. Kas erakond paikneb skaalal selle järgi kuidas ta ennast deklareerinud on või sellest nagu teda näevad valijad ja vastased? Poliitilises debatis see lõpuks enam tähtsust ei oma.

Samad dilemma pakub meile ka erakondade liitumiste ajalugu Eestis. Sotsiaaldemokraatlik erakond tekkis pigem rahvuslike ja tsentristlike jõudude liitumise tulemusena. Kas IRL on kujunenud liberaalsete ja rahvuslike rühmituste hapraks sulamiks.

Seega parem-vasak skaalal maailmavaate järgi Eestis erakondade liigitamine ei toimi, mis aga ei tähenda, et teatud hoiakute alusel ei saaks lähemas või kaugemas tulevikus toimuma liitumisi.

Kes peaks liituma kellega?

Liitumised on Eesti poliitmaastikul senini toimunud pigem jõudude ühendamise kui maailmavaatelise selguse saavutamise eesmärgil. Seega ei saa eeldada, et meil tekiks liitumiste tulemusena puhtam vasak-parem parteispekter. Parteispektri puhastumisele andis eitava vastuse ka Eesti rahvas pidades sobimatuks erakondlik-maailmavaatelisi valimisi Euroopa Parlamenti.

Kui vaadata Lääne-Euroopa maade arenguid, siis võib Eestit ees oodata kahe jõu tekkimine: üheltpoolt rahvusäärmuslik ning teiseltpoolt sotsiaaldemokraatlik, mis Eestis väljenduks pigem rahvuslik-tsentristliku erakonnana. Viimane on just tasakaaluks tekkivate natsionalismihõnguliste nii eesti- kui ka venekeelsete äärmusrühmade vastu.

Kahepartei süsteem välistatud

Keskerakonna ja aeg-ajalt Reformierakonna väide, nagu kokkuvõttes oleneb kõik kahest populaarsemast, mistap kujuneb välja kaheerakonnaga või siis kahe domineeriva partei (nagu Saksamaal) süsteem, ei päde. Eesti valija ega poliitiliselt aktiivne elanikkond ei luba sellel kunagi juhtuda! Eesti rahvas armastab valikut ning kaks ei ole seda kindlasti.

Eesti valija soovib üllatusi

Euroopa valimiste tulemusi ei osanud ette ennustada keegi; ehk vaid Priit Hõbemägi, kes Twitteris paar päeva enne viskas õhku maagilised 100 tuhat häält. Kas need numbid nüüd saavad mõjutama parteimaastikku, sõltub suuresti sellest, kas poliitikud võtavad valijate arvamusavalduse järgi midagi ette. Fakt on see, et eesolevad kohalikud valimised saavad olema kogukonnakesksemad ja partei nimekirjad on pigem out. Igasugune selle trendi eiramine tähendab kohalike pseudo-tarandlike nimekirjade edu.

Oluline on vaadata ka 2011.a Riigikogu valimistele, kuhu juba praegused arvamusküsitlused ennustavad üksikkandidaatide suhtelist edu, kes lõpuks siiski on või asuvad mõnesse poliitilisse ühendusse. Seega kümne erakonnaga Riigikogu ei ole välistatud.

Või peaks üllatusmomendi suurendamiseks kaaluma ka valimisliitude taaslubamist parlamendi valimistel?

Miks ma oma pensionit ei jõua ära oodata (2) ehk kuidas E.Ergma nõudis kosmonautidele varasemalt pensionile minekut nõudis

Väljavõte Riigikogu tänaõhtusest istungist - kuidas istungi juhataja sekkub esineja sõnavõtule vahele: Esimees Ene Ergma: Palun, kolleeg Inara Luigas, teine küsimus!

Inara Luigas: Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Et pensioniea tõstmine on kindlasti teema, mille üle tuleks siin meie Eesti riigi ühiskonnas arutleda ja kindlasti pole kaugeltki paljudel midagi selle vastu, et me võiksime ka natuke hiljem pensionile jääda, kuid selleks peavad olema täidetud teised tingimused. Näiteks kindlasti peaks paranema elanike tervis, seda esiteks, ja teiseks, peaks ju ka hiljem paranema meie tööhõiveolukord ehk siis tööturul peab tekkima olukord, kus vajatakse ka vanemaid ja terveid inimesi. Öelge palun, kas teil komisjonis oli ka sellest juttu ja mida te nende teemade üle arutasite? Aitäh!

Heljo Pikhof: Jah, me arutasime pensionieas olevate inimeste tervist ja nende olukorda tööturul. Siin oli erinev lähenemine või nägemine ühelt poolt opositsioonierakondadelt ja teiselt poolt koalitsioonierakondadelt. Aga me siin eelmisel sessioonil või kell 10 alanud koosolekul rääkisime pikalt ja laialt soodustingimustel vanaduspensionäridest, rääkisime väljateenitud aastate pensioni õigust omavatest pensionäridest ja samas ma võin öelda, et ei ole lahendatud see süsteem, kuidasmoodi nende pension hakkab kujunema tulevikus – kas nad kaotavad selle pensioni? Kuidasmoodi on näiteks baleriinide pensioniga, sest paljud baleriinid on juba pöördunud nii ühe kui teise Riigikogu liikme poole oma murega, sest nad tõesti 65.eluaastani balletti kõik tantsida ei jaksa. Võib-olla ma ütlen teile, et meil on olemas soodustingimustel vanaduspensionide seadus, on väljateenitud aastate pensionide seadus ja on väljateenitud aastate pensionile õigust andvate kutsealade ja ametikohtade loetelu ning selle pensioni määramiseks vajaliku staaži arvutamise kord. Ja samuti on meil inimesi, kes töötavad eriti tervistkahjustavatel ja eriti rasketes töötingimustes, samuti tervistkahjustavates ja rasketes töötingimustes ja nendel inimestel on teatavasti täna õigus olenevalt sellest, kas tegu on tervist eriti kahjustavate ja eriti raskete töötingimustega, minna pensionile oma pensioniea saabumisest 10 aastat varem või kui on raskete töötingimuste või tervistkahjustavate tingimustega tegu, siis on neil õigus minna pensionile viis aastat enne oma tegeliku pensioniea saabumist. /.../ Nimelt on siis selles samas Vabariigi Valitsuse määruses, /.../, olemas loetelu nr 1 ja loetelu nr 2. Loetelus nr 1 on siis eriti rasked töötingimused ära toodud ja tervist eriti kahjustavate tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade loetelu. Ja loetelus nr 2 on siis lihtsalt rasked töötingimused ja tervist kahjustavad või tähendab siis toodud ära soodustingimustel vanaduspensioni õigust andvate tervist kahjustavate ja raskete töötingimustega tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade loetelu. /.../ Et kui ma toon mõned näited, siis loetelus nr 1 on toodud ära näiteks need mäetööstuse erialad, /..../ Keemiatööstuses on toodud terve rida keemilisi ühendeid, millega töötamisel on inimesel õigus saada varem pensionile. /.../ Kui edasi minna, siis on õigust saada tunduvalt varem pensionile ka tuukritel ja teistel töötajatel, kes töötavad vee all...

Esimees Ene Ergma: Kosmonautidel!

Heljo Pikhof: ... ja nendel inimestel, kes töötavad kõrgema õhurõhu tingimustes vähemalt 275 tundi aastas või kelle vee all viibimise aeg tuukripraktika algusest on 275 ja enam tundi. Siis samuti pliitaja, pliisepp jne. /.../ Nüüd samuti geoloogid, geofüüsikud...

Esimees Ene Ergma: Geoloogid?

Heljo Pikhof: Ja kui me jõuame maavarade rikastamise juurde,/.../, et seal töötavad töölised, kõigi nimedega aparaaditöölised, siis näiteks punkritööline, mäetööline, sõeluja, purustaja, rikastustoodangu kontrolör, kraanajuht, segurijuht, veskimasinist jne, jne. Neid elukutseid on tõesti palju ja kui neid ei jälgi, siis meil jääb mulje, et on tegu ühe või kahe elukutsega, mille ümber kogu aur käib...

Esimees Ene Ergma: Mis veel on? Kosmonaudid on ka!

Heljo Pikhof: Samuti paljud elukutsed, mida ma olen siin juba nimetanud erinevates sfäärides ka korduvad, näiteks võtame metsavarumine, tselluloosi ja paberi- ja puidutööstus, siis siin on metsavarumise puhul õigus saada varem pensionile langetajal, lõikajal, raietöölisel, laasijal, silmustajal, kraanajuhil jne. Nende erialade loetelu on hästi pikk. /.../ Ja samuti kui inimesel tekib õigus saada väljateenitud aastate pensioni, siis selleks, et seda saada, peab tal olema jällegi teatud hulk aastaid ärateenitud ja just sellel erialal töötatud, et tal säärane õigus tekiks.

Esimees Ene Ergma: Palun, kolleeg Olga Sõtnik, teine küsimus!

Miks ma oma pensionit ei jõua ära oodata

Väljavõte Riigikogu tänase istungi stenogrammist, kus peateemaks (peaks olema) pensionile saamise ea tõstmine:


Istungi juhataja Keit Pentus: Jätkame nüüd sama koha pealt kohe, kui ettekandja on valmis Riigikogu kõnetooli naasma. Esimesena saab küsimuseks sõna Taavi Rõivas!

Taavi Rõivas: Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma näen, et saalis on väga palju küsimusi.

Istungi juhataja Keit Pentus: Üks hetk, ma vabandan küsija ees! Kolleegid, me jätkasime aruteluga! Ma palun saalis vaikust ja uuesti sõna küsimuseks Taavi Rõivasele. Palun!

Taavi Rõivas: Suur tänu! Hea ettekandja! Teil jäi ütlemata paar väga olulist asja. Esiteks see, et antud eelnõuga kavandatavad muudatused toovad Pensionikassa tasakaalu 20 aasta ehk terve inimpõlve võrra lähemale, mis tähendab seda, et tulevikus on võimalik maksta oluliselt suuremaid pensione, kui see muidu oleks. Samuti jäi ütlemata see, et viimased arengud Eesti pensionide juures – ühelt poolt keskmine pension on viimase viie aasta jooksul kahekordistunud, aga samas on ka asendusmäär oluliselt viimasel ajal kasvanud. Aga enne, kui me läheme nende teie sõsarpartei poolt teiega kokku lepitud küsimuste esitamise juurde, mis kindlasti saab olema väga põnev jälgida, küsiks ma ühe sisulise küsimuse. Nimelt...

Istungi juhataja Keit Pentus: Aeg kolleeg Taavi Rõivas, palun küsimus!

Taavi Rõivas: Ma vabandan, aga istungi juhataja katkestas enne mu küsimuse. Ma palun teil selgitada, austatud ettekandja, esimese ja kolmanda muudatusettepaneku sisulist vahet? Aitäh!

Heljo Pikhof: Aeg oli läbi, öeldi!

Istungi juhataja Keit Pentus: Aeg, kolleeg Rõivas! Lugupeetud ettekandja, aga küsimus esitati. Kas te soovite sellele vastata või oligi see vastus?

Heljo Pikhof: Aeg oli läbi!

Istungi juhataja Keit Pentus: Järgmiseks küsimuseks sõna Ain Seppikule. Palun!

Korduspost: Miks ma pooldan Kesklinnas 40 kmh piirangut (vt videot)

Liikluskultuurist on palju räägitud, ent vähe ette võetud. Liikluspatrollidega saavutas siseministeerium eelmise aastaga tulemusi, ent siiski on veel palju teha. Minu arust on liiga vähe tähelepanu saanud ettepanek piirata Tallinna Kesklinnas autoliiklus 40 kmh-ni.



Ma võin tuua praktiliselt igast nädalast näite, kus mõni autojuht oleks kas mind või mõnda lähedal seisvat inimest äärepealt alla ajanud. Kõige hullem on Gonsiori tänaval sotsiaalministeeriumi eest üle saada. Enamik võtavad pikal-sirgel tänaval sellise hoo üles, et ainus viis pidama saada on lükata pidurid blokki.

Kiiruse piiramine 40 kmh-ni võttab maha ka juhtide närvilisust; pole enam kiire. Samas olen nõus, et ega too piirang üksi ei aita. Liiklusjärelevalvet on vaja ka suurendada Tallinnas. Rikkumised saavad ju toimuda just siis kui on teadmine, et politseid niikui nii linnatänavail pole. Miks mitte luua neid just hetkel sotsiaalsete töökohtadena?

Mõttetud surmad ja vigastused võiks ükskord ära jääda ning nende põhjustajaid tuleb aidata ennetavalt.

Õppelaenu kustutamise kohtuotsus - kas riik muudab nüüd seadust või saadab tuhandeid kodanikke kohtuteele?

Täna tuli uudis, et Anija vald ei kaeba edasi Tallinna halduskohtu otsust, millega endine tudeng ja tänane õpetaja Mirja Tinno peab saama õppelaenu hüvitist ka edaspidi.

Loomulik selle otsuse juures on see, et vald ei vaidle ja tunnustab oma töötaja õigust ja ootust avalikus sektoris töötades saada õppelaen kustutatud. Imelik aga see, et teised Mirjamiga samas aga ka sarnases seisus inimesed peavad nüüd asuma ise ja ükshaaval kohtuteed käima.

Kas riik saaks tulla kodanikele vastu?

Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) arvates annab jõustunud otsus õiguse kõigile õppelaenu võtnutele, kes olid lõpetanud 1. juuliks 2009 kõrgkooli ja asunud enne seda avalikusse sektorisse tööle, nõuda tööandjalt õppelaenu hüvitamise jätkamist.

Seega võiks tulla kõigile õppelaenu kustutamisest puudutatud kodanikele vastu ja muuta seadusi selliselt, et 2009.a suvel langetatud otsusel oleks selgem ülemineku aeg ja kord.

Õppelaenuvõtjad ja nende toetajad koondumas

Selgelt on õppelaenu kustutamise lõpetamise otsus mõjutanud suurt osa eestimaalasi. Õpetajad, politseinikud, maksuametnikud, piirivalvurid kaitseväelased ja paljud teised avaliku sektori teenistujad ja töötajad ning suur osa tänastest tudengitest on nördinud sellest ka advokaatide poolt kahtluse alla seatud otsusest ning ootavad Riigikogult ja Valitsuselt vea tunnistamist ja otsustavat parandust.

Üksikult oma asutust kohtusse kaevates saadaks küll õigus, ent riigi väär seadus jääks ikka kehtima. Seega on vaja nüüd koonduda, et julgustada Riigikogu ja Valitsust seadust muutma. Õppelaenu kustutamise jätkamiseks on käivitatud ka veebialgatus.

Kõikjale tungida ja kõikjalt paista tahtev poliitika - Eesti üliõpilaskonna näitel

"Üliõpilasena näen ja tunnen, et Eesti üliõpilaskond politiseerub järjest enam. Kadumas on eetiline võitlus tudengite eest, selle asemel ajavad Eesti üliõpilaste liidrid üha enam tudengite varjus mõne konkreetse partei poliitikat."

Siret Kotka, keskerakonna noortekogu liige, üliõpilane (17.12.2009)

Sisuliselt on algasid tänavukevadised kõrgkoolide üliõpilasesinduste valimised mullu detsembris, mil Tallinna tudengid ei nõustunud linnavolikogu otsusega eristada Tallinnast ja mujalt pärit kõrgkooliõppurit kehtestades neile erinevad hinnad.

Valimised ei hakanud küll enamike tudengite, rääkimata nende esinduste, vaid kesknoorte jaoks - konstrueeriti fiktsioon: Tallinna tudengite tahtmise taga peab olema peamiselt IRL, vähem Reformierakond ja natuke ka Rahvaliit. Loodud mõttemudel asus elama oma elu.

Üliõpilaskonna ühiskondlik roll

Olulise küsimusena aga on senini jäänud vastuseta kogu diskussiooni mõte. Kas küsimus on kellegi kuuluvuses, talle külgekleebitud (aga olematus) kuuluvuses või selles, et üliõpilaskonnad ei ole oma tegevusega avaldanud piisavat mõju üliõpilaste õpingutele ja olmele ning ühiskonna demokraatlikule arengule laiemalt?

Miks mitte ei võiks laiemalt ja sügavamalt arutada seda, mis on üliõpilaskondade roll ja väljakutsed eesoleval õppeaastal. Märtsis toimuvad üliõpilasesinduste valimiste aeg oleks selleks ju parim. Mida sina tudengina, endise tudengina või tulevase tudengina ootad, et üliõpilasesindajad ette võtaksid?

Neis küsimustes on tõenäoliselt aruteluruumi enamaks ja kindlasti ühisosa ja konsensust ka erinevate tudengi- ja noorteühenduste vahel sh erakondade noortekogud. Selge on see, et demokraatliku ja areneva ühiskonna üheks võtmeteguriks on demokraatlik ja ühiskondlikult mõjus üliõpilasliikumine.

Üliõpilaspoliitika ei võrdu parteipoliitika

Üliõpilasesindused võiksid olla ja valdav enamuses ka on parteipoliitikast vabad. Seda ka Eestis sõna apoliitilisus tähendabki.

Üliõpilaskond on loomuldasa poliitiline organisatsioon, sest selline on seaduses tema ülesandepüstitus: ülikooliseaduse paragrahv 43 lõige 2:

"Üliõpilaskond on institutsioon, mis teostab üliõpilaste õigust omavalitsusele - otsustada ja korraldada iseseisvalt, kooskõlas seaduse ja seaduse alusel antud õigusaktidega, üliõpilaselu küsimusi, lähtudes üliõpilaste huvidest, vajadustest, õigustest ning kohustustest."

Üliõpilaskonna kui organisatsiooni asi on koondada, esindada ja kaitsta ühe kõrgkooli üliõpilaste kui kogukonna huve ja õigusi ning kujundada kogukonna elu. Mitte kogukonna väliseid (nt parteilisi, rahvuselisi jne).

Välisriikide üliõpilasliikumist, kus kohati erakondadel on suur roll, Eestis võrdlusse tuua, nagu Gerd soovitas, ei saa – ühiskonna väärtuste, arusaamade ja hoiakute kontekst on teine.

Aga parteilise kuuluvusega üliõpilasesindaja ei saa kindlasti kohe halb inimene olla ka Eestis. Halb on see, kui keegi ei kandideeri oma soovil vaid partei mahitusel. Keda ta siis esindab ja kelle ees vastutab?

Üliõpilaskond kui hea kodaniku kasvulava

Juba 1930. aastail väljendas Tartu Ülikooli üliõpilaskonna toonane esimees ja kuulsa poliitiku poeg Ilmar Tõnisson üliõpilaskonna kui kõiki tudengeid koondava ühenduse sotsiaalpedagoogilist eesmärki. Ülikooli juhtkonnast ja erakondadest sõltumatu, ent vastutust, solidaarsust ja demokraatiat väärtustav üliõpilasomavalitsus pidi looma eeldused kujundamaks igast üliõpilasest täisväärtuslik ühiskonna liige.

Õppelaenu kustutamine - ühe õiguse jalge alla tallumise lugu

Neljapäeval jõudis avalikkuseni Tallinna Halduskohus otsus, mille kohaselt peab Anija Vallavalitsus jätkama Kehra gümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetajana töötava Mirjam Tinno õppelaenu hüvitamist ning kustutama kuni kohtuotsuse jõustumiseni kustutamata jäänud õppelaenu põhiosa.

Seega rohkem kui poolaastat tagasi vastuvõetud riigi II lisaeelarvega järsku (alla 2 nädalase etteteatamisega) kaotatud õigus kõrgkooli õpingud lõpetanute võimalus avalikus sektoris töötades või lapse sünni puhul saada õppelaenu kustutatud on tulemas tagasi. Esialgu ühele inimesele.

Kuigi kohtuotsus puudutab hetkel vaid ühele endisele tudengile ja tänasele avaliku sektori töötajale õppelaenu hüvitamise jätkamist, on tegemist olulise pretsedendiga, mille alusel saavad teised juba avalikus sektoris töötavad ja enne õppelaenuhüvitist saanud isikud kergemini kohtuteel oma õiguse taastatud. Kohtuotsus näitas, et riigi otsus lõpetada õppelaenu hüvitamine oli ekslik.

Samuti oleneb iga õppelaenu saanud isiku edasised sammud ka sellest, kas Anija vald otsustab edasi kaevata Tallinna halduskohtu otsuse. Vallaesindajad on pidanud kohtuotsust iseenesest õigeks, ent peavad kentsakaks olukorda, et süüdi jäi vald, mitte seaduse muutmisega laenuvõtja õigusi piiranud riik.

Üliõpilaskondade Liidu hinnangul puudutab kohtuotsus ka neid tudengeid, kes küll lõpetasid eelmisel suvel ja ei jõudnud objektiivsetel põhjustel hüvitamise avaldust esitada, ning ka neid, kelle õpingud on äsja lõppenud või lõppemas. Kui lähtuda üheselt õiguspärase ootuse printsiibist, siis õppelaenu hüvitamisele oli ja on õigus kõigil tänastel ja toonastel üliõpilastel, kes enne seadusemuudatust kehtinud korra alusel on võtnud õppelaenu ja vastavad hüvitamise tingimustele.

Seega olnuks too ja ka kohtuotsuse valguses ka nüüd mõistlik muuta seadust selliselt, et õppelaenu kustutamine kadunuks ära alles neil, kes astusid kõrgkoolid 2009.aasta sügisel. Nii poleks keegi jäänud seaduste rataste vahele.

Mida teha poliitiliste noorteühenduste rahastamisega?

Kuidas suhtuksid sina olukorda,
kus sa eeskirja lugedes näed, et sul on õigus taotleda toetust,
sa esitad avalduse,
mille peale sulle keegi ei ütle, et seda ei arvestatud ning sa kuuled,
et eksperdid on selle läbi vaadanud (ja kõlbulikuks hinnanud)
ning äkkist ütleb keegi otsustaja,
et tegelikult ta sulle üldse tuge osutada ei taha
ning olenemata korrast jätab su avalduse kõrvale?
Näiteks see on su pere toimetuleku toetus või ettevõtte alustamise stardiraha.

Ja nüüd ongi Suur Jama siis lahti:

Kuigi noorteühingute toetuse taotlemise kord seda lubab ning varemgi on sellisena see ilma suurte vaidlusteta kehtinud, otsustas haridusminister kriipsutada hindamiskogu ettepanekust maha kahe poliitilise noorteühenduse toetuse (keda hinnati suhteliselt kõrgelt). Vastuseks lihtne lause: raha ei ole; ning pärast täpsustuseks: erakondi ei tohiks topelt rahastada. Arusaamatuks jääb, et miks siis minister toda taotlemiskorda enne avalduste esitamise algust ära ei muutnud.

Mille poolest poliitilised noorteühingud erinevad teistest?

Lihtne vastus: neil on selge (vanemate) täiskasvanute organisatsioon partei näol vasteks olemas. Kuigi mööndusega võib väita, et ka kristlike noorteühenduste vasteks on mõned kirikud-kogudused. See, aga ainsaks erinevuseks ongi.

Ülejäänus, kui vaadata tegevusi ja ka seda, et haridusministri poolt kinnitatud Noortepoliitika Nõukogu on tunnustanud, siis on tegemist noorsootööga ja noorteosalust pakkuva ja korraldava ühinguga.


Ise ei tee, aga teistel ei lase ka!

Ahjaa, üks erandlik erinevus on ka: need poliitilised noorteühingud, kes riikliku noorsootöö strateegia täitmiseks ettenähtud tegevusi ei harrasta, ka üldiselt seda toetust ei ole saanud või on siis väikses määras.

Seega ei oleks haridusministrist aus karistada MTÜ Noored Sotsiaaldemokraadid ja MTÜ Rahvaliidu Noored selles, et IRL või Reformierakonna noortekogud ei tegele noorsootööga.


Poliitilise noorteühingu iseseisev rahastamine leevendab partokraatiat

Ma pooldan põhimõtteliselt noorteühendustes noorsootöö riikliku toetamist ja seda eriti poliitilistes, et need ei muutuks poliitbroilerite õrreks. Levinud kuulduse järgi olla osade erakondade juhid keelanud oma noorteühendusel taotleda noorteühingu aastatoetust.

Kui see asi peaks vastama tõele (mida ma väga loodan mitte), siis on aastatoetuse kaudu noorsootöö soodustamine poliitilistes noorteühendustes nende tegevuse sisukuse ja iseseisvuse tagamisel partei diktaadist riiklikult tähtis küsimus.




PS Mul on kopp ees sellest, et suureneb nende riiklike otsuste arv, mille lahendus seisneb kohtuteele asumises. Miks ükskord poliitikud ei mõista, et enne otsustamist tuleb huvirühmade arutada, selgitada, analüüsida, lepitada ning kokkuleppele jõuda?



PPS Kui keegi arvab, et ma väljendan siis mõne poliitilise ühenduse seisukohti, siis pean kurvastust tekitama ja vastama selgelt eitavalt - ma usun esmalt erinevate organisatsioonide headusse ja seejärel vaatan kahtlevalt ühele või teisele detailile.

Asjad, millest 2010.aastal me ei pääse (3/3)

Ülevaatega 2009.a teemadest, mis tulevad taas 2010, olen jõudnud nüüd lõpusirgele. Jäänud on veel:

- Mida kardavad erakonnad tänavusest aastast?
- 20 000 tudengi roll Tallinnast valitavate Riigikogu liikmete parteilises jaotuses;
- Kuidas lasta peibutusparti enne häälekat lendutõusu?
- Parteimaastiku uudismaad.


SEPTEMBER

Miks IRL ja Kesk politiseerivad noorte varivalimisi

Eesti Noorteühenduste Liidu algatust korraldada linnavolikogu valimise ajal valimisea alla jäävate noorte seas arvamusküsitlus, tekitab poleemikat parteide ridades. Karta on, et selline parteide kabuhirmus tegutsemine saab toimuma ka järgmiste varivalimiste ajal.
Üks on aga kindel, et noorte huvi rääkida kaasa kohaliku elu kujundamises, on suurenenud. Samas on tulemas päevavalgele ka terava teemana noored ja poliitika ning noorpoliitikud ja kodaniukuühendused. Parteides on jätkuvalt inimesi, kellel on soov kasutada kodanikuühendusi ära platvormina erakonnapoliitika ajamiseks. Kahetsusväärselt ka suhteliselt häbematult ja selle juures end õigustades teiste parteide sarnaste kavatsustega. Loodame, et siis parteid harjuvad pikapeale kodanikualgatustega, mis puudutavad parteisid.

OKTOOBER

Miks kardavad erakonnad tänast päeva? Ent mis on neil sellest võita?

Kohalike valimiste hirmudest on vast enamik erakondi nüüd üle saanud.
Keskerakond varjutas oma tegeliku ülemaalise läbimurde ärajäämist suurvõiduga Tallinnas. Reformil polnud muud pääsu Tartus kui jätkata samas liidus ja Pärnus päästis teda Kivimäe kartus, et äkki Reform koos Keskiga kukutab Riigikogus läbi maavanemate omavalitsusjuhiks olemise keelu kaotamise. Rahvaliit kasutas parteide ebapopulaarsuse lippu ja läks põranda alla säilitades kohti, pikendades eluiga, ent kaotades nägu. Rohelised asusid parteide punasesse raamatusse.
Käesoleva aasta peamiseks mureks saab olema Reformile IRL lojaalsus; Rahvaliidule ja Rohelistele 5% künnise ületamine valimiskampaania ajaks; Keskile aga sotside liitlassuhte püsimine.


Kirjutage ennast Tallinnast välja - tagate 2011.a Riigikogus Keskerakonnale enamuse

Kohalike valimiste tulemus Tallinnas oli ja on ehk tänaseni paljude jaoks šokk - Keskerakonna enamus. Mind see ei üllatanud, ent mis üllatas on kaks asja:
- üheltpoolt üleskutsed kirjutada end Tallinnast välja, mis kindlasti annaksid Keskile rohkem kohti Riigikogu valimistel;
- Keskerakonna viimase aja üleskutsed, et tudengid, keda nad IRL ja Reformi valijaiks peavad, end Tallinnasse sissekirjutaks.
Sõda Riigikogu pärast algas Tallinna lahingust - tudengite häälel seega on kaalu ning nood 20 000 Tallinnas elavat tudengit võivad sissekirjutades ehk mängidagi olulist rolli Tallinnast Riigikogusse valitavate saadikute parteilises jaotuses.


"Seadusi järgida ei tähenda veel eetilist poliitikat" - MIKS?

Parteide maine on täis teinud suuresti asjaolu, et juriidilise korrektsusega on õigustatud moraalselt lubamatut käitumist. Mitmete erakondade põhikirjades on punkt, mille järgi võib inimese välja visata kui ta on kahjustanud partei mainet või pole järginud distsipliini.
Ma usun, et ma ei eksi kui väidan, et just suuresti nonde kahe sätte ebaühtlase ja suhteliselt harva rakendamise tõttu ongi ka poliitika ja erakondade maine niivõrd halb.
Mitu mainerikkujat, korruptsioonikahtlustatavat või joki-tegijat toob 2010, ei julgeks kvootiseadvalt ennustada. Ent neid tuleb...

Peibutuspardi hind - moonutatud volikogu

Palju neid inimesi, kes kandideerisid ja said suurte häältega valituks, ent siis reetsid oma kohaliku rahva ja volikogu, pole keegi kokku arvutanud. Fakt on see, et paljudes kohtades olnuks volikogu koosseisud ja jõudude vahekorrad teistsugused.

2010.a on kindlasti uuesti päevakorral saadiku vastutuse ja valimisseaduse muutmise küsimus. Partidest moonutatud volikogude vastu aitab ehk nõue, mille järgi kandidaat kohustub kirjalikult kinnitama asumist volikogu liikmeks valituks saades. Selle mittetäitmisel arvataks isik volikogust välja ja temale antud hääled võetakse maha tema nimekirjale antud häältekogumist.


NOVEMBER

Isaks olemise võimalused Eestis

Tööturu olukord ja meeste-naiste palkade vahe paneb Eesti isale suure koorma. 2010.a saab olema Eesti pere ellujäämise aasta. Vaesuse ja perede toimetulek saab olema sügisel, Riigikogu valimiste kampaanias üheks oluliseks teemaks.


DETSEMBER

Tallinna ühistranspordis eestlastele ja venelastele eraldi salongid?!

Tallinnas elavad, seda pidevalt või ajutiselt külastavad inimesed peavad nüüd 01. veebruarist hakkama maksma kallimat hinda ühistranspordi kasutamise eest. Suurim löök saab olema ca 20 000 tudengi rahakoti pihta, kelle jaoks saab hinnatõus olema ca 3-kordne. TÜÜL on asja juba õiguskantslerile hinnata andnud ja loodetavasti saabub sealt põhiseadusega vastuolule viitav vastus.

Rahvaliit ühineb IRL-ga ja Keskerakond languneb?

2010.a suurimaks küsimuseks saab olema poliitikas parteimaastiku muutumine. Fakt on see, et ilma muutuste ja poliitilise aktiivsuse kasvuta Rohelised ja Rahvaliit Riigikogu künnist ei ületa. Olulisteks verstapostideks saavad siin olema jaanuari keskel toimuv ja uut juhatust valiv Rahvaliidu volikogu ning kuu lõpus toimuv IRL (uut) esimeest valiv Suurkogu. Suvi toob ka selguse eurole ülemineku otsuses, mis omakorda määratleb erakondade valimisstrateegia teravused.

Asjad, millest 2010.aastal me ei pääse (2/3)

Jätkan eelmise aasta postituste põhjal tänavuste avaliku arutelu alla sattuvate teemade väljatoomist:

- inimeste apaatiast meele avaldamisteni;
- muutused parteimaastikul;
- tudengite võitlused;
- kodanikumeedia esiletõus.

APRILL

Mees, kes keset tuleriita, suudab lõkke soojust kiita!

Jutt oli toona ühiskonna apaatiast ja sellest kuidas erinevat vormi meeleavaldusi peetakse halvaks või ebatõenäoseks. Usun, et 2010. aasta toob Eestisse nii tänavatele, veebi kui ka mõttetalgutele uue tuhinaga rahvast - mured on meil teravad ja selged ning vajavad lahendamist.

Keskerakond ja Reformierakond ühinevad...

europarlamendis. Kes siis veel! Eesti poliitika eripära on see, et rahvas rändab parteinishide vahel, mitte poliitikud ja erakondaded elanikkonna maailmavaatelistes kogukondades. Sestap on meil kõik valimised Riigikogu valimised ja suur erakondade mitte ideede võitlus. Karta on, et ka 2010.a sügisel, Riigikogu valimiste eel, liituvad Kesk ja Reform vastanduskampaania pidamiseks; küsimus on vaid siin, et kas too vastasseis moondub "Vasak-Parem"-ks või hoopis saame näha üllatusesinejat-erakonda?

2% palgatõus kõigile jääb ära!

Aprillis väideti Postimehes, et pensionimakse peatus toob reaalse palgatõusu. Kahjuks läks nii nagu teame - töökindlustusmakse tõus ning igaühe leibkonna kuludele kasvu andnud käibemaks ja aktsiisid. Tänavused tõusud on loodetavati möödas, ent tulevikukuludeks tasub vaadata Islandile, mille rahvas maksmas kinni pankade bläkki; Eesti rahvas asub tasuma aga püsikulude katteks võetud riigilaene ja riigiettevõtete laenutamise-müügi-ostu-laenu skeeme.


MAI

Miks Samost ja Nõlvak ei mõista üksteist?

Kas Minu Eesti mõttetalgud olid edukad? Kes sellest võitis? Kes kaotas? Ning mis selle taga tegelikult? Need ja paljud muud küsimused ringlesid siis ja ka nüüd. Mina olen veendunud, et mõttetalgute mõju on palju suurem kui keskmine kriitik arvas ning see ilmeb alles 2011.a Riigikogu valimiste tulemustes; ent mitte tingimata Minu Eesti meeskonna erakonnastumise teel. Seniks oodakem tänavusi kevadisi ja sügisi mõttetalguid.

Jaan Kundla soovib regionaalministriks

Ja koalitsioonikriis küpses siis krõbedaks. Valitsusliidu kombinatsioone oli palju, ent Roheliste roll sai selgeks siis kui Laari kaudu ilmus Strandbergi blogisse Tasakaalu Liidu koalitsioonileppe mustand. Rahvaliit valitsusse ei asunud, ent sündis sisuliselt Laari III valitsus Roheliste toetusel. Ansipi ja Reformierakonna jutt, et IRL on olnud hea partner 2009.a ja loodetavasti ka edasi 2010.a, on pigem mõruda maigu peitmiseks.


JUUNI

Valid ühe Tarandi, saad kaks Savisaart

Ja teisiti ei läinudki - uus vastasseis oli mitte protest valitsuse vastu vaid parteipoliitika vastu. Mihkel Mutt on juba jõudnud Indrek Tarandit pidada vabameelselt käituvaks "kõrgema tasemeliseks Võsa Petsiks", ent tema mõju saab olema suurem Res Publicast. Juba on tõstatunud jutud Riigikogu reformimisest ja ma ei välistaks eesoleval kevadel ja sügisel ka sisukaid ja tormilisi algatusi muudatusteks.

Kas Ansip kukutatakse oktoobripöördega?

Spekulatsioonid, et sügisel lõppeks senine kaksikliit, olid tagasi vaadates pessimistlikud - tegelikult lõppes Reformierakonna juhitav koalitsioon Roheliste kampa võtmise momendil. viies jõukeskmeks IRL. Selle tõestuseks on ehk ka fakt, et Tartus jätkab Reformi-Keski-Rahvaliidu koalitsioon; miks siis muidu ei saanud IRL Tartus võimuliitu?


JUULI

Meeleavaldus Tramm nr 3 kaitseks?

Tudengid hakkasid märkama, et trammiliiklus oli jäänud ahtamaks. Talv tõi veel ka tudengite diskrimineerimise teema - linnavalitsus otsustas hakata küsima Tallinnasse mitteregistreerunud tudengitelt kolmekordset hinda; volikogu kinnitas selle detsembris.

2010.a saab oodata kindlasti tudengite võitluse jätku, sest õiguskantsleri poole on juba juriidilise lahingu jaoks pöördutud; millised saavad olema aga organiseeritud ettevõtmised ja üksikalgatused? Eks näis, ent juba on üks tudeng taotlenud sissekirjutust linnavalitsusse :)

Kas Eestis on tekkimas uusi erakondi?

Kui vaadata Lääne-Euroopa maade arenguid, siis võib Eestit ees oodata kahe jõu tekkimine: üheltpoolt rahvusäärmuslik ning teiseltpoolt sotsiaaldemokraatlik, mis Eestis väljenduks pigem rahvuslik-tsentristliku erakonnana. Viimane on just tasakaaluks tekkivate natsionalismihõnguliste nii eesti- kui ka venekeelsete äärmusrühmade vastu.

Rahvaliidu ja sotside või Keskerakonna ja Rahvaliidu liitumistest räägiti, ent selleks ka jutt jäi. Kui tänaste parteide osas suuri muutusi ei tule, siis ennustan 2010.a sügiseks Riigikogu künnistületava uus jõu teket ning isikumandaadisuutlike üksikkandidaatide esiletõusu.


AUGUST

Kui blogid ja Twitter on viinaks, siis milline meelemürk on trükimeedia ja televisioon?

Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõud Mart Raudsepp nimetas augustikuus Päevalehes blogosfääri ja Twitterit moodsa aja tuliveeks. Kavalalt jätab ta aga metafoorse märgi panemata trükimeediale ning raadiole ja televisioonile.

Vanameedia rünnak uusmeediale käivitus, ent kodanikumeediaks kutsutav blogisfäär ja tviteratuur on tasa ja targu. Reklaamirahadel põhinevad ajalehed on asunud muutma end, ent kas just uuenema tulenevalt tarbijatrendidest? Kui välja jätta EPL panus avaliku arutelu puhastamiseks ID-kontrolli kaudu, siis vist mitte. 2010. aasta toob kindlasti blogosfääri ja tviteratuuri suuremat usaldust ja tunnustamist osana meediast ja ajakirjandusest.

Asjad, millest 2010.aastal me ei pääse (1/3)

Uue aasta esimesel päeval on hea visata pilk sellele, mida siin blogis kirjutatud sai 2009.aastal ning mis saab aktuaalne olema ka 2010. aastal.


JAANUAR

Ametnikud pealinnast välja!

Soomlaste uuringu järgi toetab rahvas riigiasutuste "külvamist" erinevatesse regiooonidesse; valitsuselgi toon plaan olemas. Nüüd, kus kohalike volikogude valimised on möödas, siis võib arvata, et taas tuleb päevakavva jutt haldusreformist - loodame, et siis ka keskvalitsuse teemal, mitte pelgalt valdade liitmisest.


2009 - Change has come to Estonia

Obama inaugureerimise päeval ennustasin, et eurovalimistel saab 3 sotsi asemel mandaadi 3 liberaali ning, et sotsidel saab olema napp rebimine ühe koha pärastki - seega mööda ma ei pannudki! Tallinnas ja Tartus jäi koalitsioon muutumata ning seda ka riigis; sotside siire on muidugi pikemajalise tähendusega...


Miks peab juhatuses olema täpselt 6 liiget ja 7 valdkonda?

Eestis on seaduses kirjas, et on ministeerium ja sellel olgu üks minister - paindumatu süsteem muutuvates aegades. Miks mitte ei võiks ministeeriumeid liita kokku, aga jätta vabaks ministrite arvu? Ettevõtlusest ja kolmandast sektorist ülekantav paindlikum juhtmeeskonna moodustamise põhimõte peaks eriti keerulistel aegadel olema heaks abinõuks kuidas riigid nii finants-, mõtte- kui ka otsustamisraskustest välja tulevad.

VEEBRUAR

Kes on Eesti uueks peaministriks?

Õhus oli lisaeelarve koostamise pinged. Toonane uitmõte, et Reform ja IRL plaanivad kaksikliitu, on osutunud tõeks. Ent Ansipi toonane ja ka tänane jutt, et IRL on olnud laitmatu partner, on pigem suitsukatteks tegelikele vastasseisudele. Fakt on see, et 2011.a Riigikogu valimisteks on ideoloogilisteks konkurentideks just Reformierakond ja IRL.


Kotkapoeg või poliitbroiler?

Maret Maripuu langes ja Hanno Pevkur tuli asemele. Pelga parteilise karjääriga inimeste suutlikkuse teema tõstatus siis ja ka hiljemgi 2009.aastal. Poliitbroilerite fenomen jääb kumama ja tõuseb esile kindlasti 2010.a sügisel Riigikogu valimiste kampaania eel.


MÄRTS

Kuidas täita 2000 töökohta 50 000 töötuga?

Toonane töötuse arv on tänaseks enam kui kahekordistunud, ent küsimus tööhõivest on sama. Valitsusel ja Riigikogul on tegelikult kiirelt teha kolm meedet:
1. luua ise töökohti riigiasutustesse ja ettevõtetesse;
2. investeeringute ja riigihangete abil toetada töökohtade säilimist ja loomist erasektoris;
3. maksu- ja ettevõtluspoliitika kaudu soodustada töökohtade loomist.

Pikemaajalise mõju ja väärtusi peegeldavad sammud oleks:
1. vabastada töötajate tervise ja koolitusega seotud tegevus erisoodustusmaksust;
2. toetada rahaliselt ettevõttes toimuvat töötajate täiend- ja ümberõpet;
3. tuua läbirääkimiste teel Eestisse töökohti loovaid investeeringuid